Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

      Isa kibeles igal õhtul Tammikule, kus ootasid ehitus ja remont. Samas oli tal ka linnas hirmus kiire tööperiood. Ta oli ametis firmas, kus tegeleti projektidega, millest Kärt polnud siiamaani õiget oidu saanud. Paar korda küsis ta Mariti käest täpsemat selgitust, ent järeldas õe segaste vastuste põhjal, et ei tea viimane rohkemat midagi. Ema oli rääkinud, et isal on keeruline ametinimetus – sotsioloog. Selle eriala inimesed pidavat tegelema ühiskonna uurimisega. Esialgu läks kogu lugu Kärdi jaoks veelgi sogasemaks.

      „No vaata,” jätkas ema, märgates, et tütre silmades puudus mõistmise säde, „meil Eestis on praegu üsna põnevad ajad. Saime tagasi oma iseseisvuse. Oma riigi. Sellest on teile koolis kindlasti põhjalikult räägitud. Ent riigikorra pööre toob kaasa tohutuid muudatusi. Ka inimeste isiklikus elus. Nojah… Ja need projektid, mida isa firmas koostatakse, aitavad teada saada ja pakuvad välja lahendusi, kuidas üht või teist elu-asja paremini korraldada.”

      Õiget selgust ei saanud Kärt sellestki jutust, kuid vähemalt oskas ta nüüd koolis paremini vastata, kui küsiti isa töö kohta. Emaga oli asi lihtsam. Ema Aret oli kodune. Leega lapsepuhkusel. Ja ega see Tikk samuti teab mis kobe tükk olnud. Igatahes oli ema kodune juba pikemat aega. Aga enne seda oli ta teinud teadust. Temast pidi saama kasvatusteadlane, ent pisikeste laste tõttu jäi alustatud uurimistöö katki. Kärt teadis, et emal oli noruhetki, kus ta kurtis, et on oma karjääri perre uputanud. Isa püüdis siis teda enda meelest lohutada ning tögas lõbusalt, et neljalapseline pere on kasvatusteadlasele taeva õnnistus. Elav materjal, uuri hommikust õhtuni. „Ja sageli öö ka veel takka otsa,” nähvas ema vastu, sattumata isa lohutusviisist vaimustusse. Viimasel ajal aga tuli isa töös ette projekte, kus ka ema sai oma teadmisi ja oskusi ära kasutada. Nimelt lõi ema isaga kampa, hakkas tegema koduseid telefoniküsitlusi ning kirjutas vastused otse arvutisse. Paljud küsitlusteemad sobisid kokku tema enda uurimusega. See muutis ema meeleolu optimistlikumaks.

      Nüüd, mil isa oli igal võimalikul hetkel suvekodu remondiga seotud, püüdis ema kiirete tööprojektide juures kaasale igati abiks olla. Ta jäi sageli koju arvuti taha klõbistama, samal ajal kui mees maale põrutas, autos värvipurgid ja tööriistakastid. Nii talitas isa ka mõni päev pärast Tammikul peetud tere-pidu. Kõigepealt sõitis ta läbi tennisehallist. Kärdil oli trenn just lõppenud ning tütar sai maale kaasa. Maritil, nagu needus, oli õhtul koorilaul ning tema pidi seekord maha jääma. Kärti see ei kurvastanud, sest tüdrukule meeldis vahel isaga omaette olla. Ehkki isa ei eelistanud pere lastest silmatorkavalt kedagi, kutsuti Kärti aeg-ajalt „isa tütreks”. Kärt ise näitas oma poolehoidu küllalt avalikult välja. „Onju, issu?” kõlas tema suust enne ja pärast sööki. Igatahes oli isal ja tütrel hea klapp ning maalesõit kulges lõbusa jutuvada saatel.

      Kärdil oli plaanis linnupuuri ehitamine. Isa laitis selle mõtte maha, sest kuldnokad olevat tema teada juba kohal ja selleks kevadeks pesitsemispaigad leidnud. Pika arupidamise järel jäi Kärt isaga nõusse ning otsustas linnumaja asemel väikevennale istepingi meisterdada. Isa pidi samal ajal elutoa lae kallal nakerdama. Nõnda kobisid nad kumbki oma töömõtetes Tammiku väravas autost välja. Kui isa hakkas värava tabalukku lahti keerama, märkas ta aiaroigaste vahele torgatud paberilehte.

      „Noh, korstnapühkija juba kohal käinud või? Pidi ju laupäeval tulema.” Isa harutas kokkumurtud ja kleeplindiga suletud paberi lahti. Luges ja vaatas arusaamatuses Kärdi otsa: „Ken? Ütleb see nimi sulle midagi?”

      „Jaa… Ken on see poiss… Mäletad, aitas ükskord kive kärutada. Ta elab siin kuskil lähedal.”

      „Siis on see kiri sulle. Vabandage, preili, et teadmatusest võõraid saladusi lugesin. Aga tõtt-öelda polnud sellel adressaati.”

      Tere! Ken kirjutas suure ja konarliku käekirjaga. Kuna isa seisis justkui ootavalt kõrval, luges Kärt kirja kõva häälega ette. Te muidugi mõtlesite, kuhu ma olen jäänud.(Ei tea, kas Marit mõtles? Kärt oli mõelnud küll.) Aga ma jäin haigeks. Mul oli pronhhiit. See oli ilgelt vastik. Aga nüüd ma tulen laupäeval. Kas teie ka tulete? See ei ole nakkav. Ja on ka juba möödas. Ken.

      Kärt naeratas. Tal oli kirja üle hea meel. Tüdruk oligi olnud pettunud, et poisist polnud kippu ega kõppu kuulda. Kärt voltis kirja pärast lugemist hoolikalt kokku ja pani taskusse, et kodus Maritile näidata.

      „No näed, kavaler kirjutab, et tuleb laupäeval. Siis peame meiegi varakult platsis olema,” nokkis isa tütart kelmikalt piieldes.

      „Mis kavaler! Tavaline jobu! Ja me СКАЧАТЬ