Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järi jalgadeks. Näppu hakkas ka sobilik lauatükk istumise tarvis. Nüüd jäi istmelaud veel ainult pingi jalgade külge naelutada. See osa tööst osutus kõige raskemaks. Tüdruk valis välja hästi suured naelad, et iste oleks tugev ja peaks Tiku-taolise rübliku käes vastu. Haamri võttis meisterdaja samuti piraka, et istmelaud paari kõva pauguga kinni lüüa. Aga… Oeh! See töö ei tahtgnud Kärdi käes sugugi edeneda. Kas läks löök viltu või paindus nael kõveraks. Kõverikud kiskus Kärt, hambad risti, lauast välja ja alustas uut haamerdamist. Ai! Appi! Täie hooga lajatatud haamrihoop tabas sõrme! Valu tahtis mõistust võtta. Veendunud, et vasakul käel ikka veel viis sõrme alles on, rahunes pingimeister pisut ning kihutas nuttes isa käest abi saama.

      Isa mudis sõrme ettevaatlikult, puhastas kibeda vedelikuga ja tõmbas tulitavale kohale plaastri peale.

      „Noh, tisler, ega sinust vist tänaseks enam töölooma ole?” küsis ta lohutavalt Kärdi tervele käele patsutades.

      „Valutab.”

      „Usun. Äsasid kõva mataka. Mine konda niisama ringi, siis läheb mõte mujale. Mul kulub laele veel natuke aega.”

      Kärt läks õue. Ta vaatas lillepeenra üle. Kitkus terve käega paar umbrohuliblet, kuid ka see üpris meelepärane töö ei tahtnud edeneda. Sõrm tuikas kõvasti ning isegi tervet kätt oli haaranud vastik pakitsus. Millegipärast meenus Kärdile Keni kidur käsi. Äkki juhtus poisilgi pisikesest peast mingi õnnetus ning haigetsaanud käsi pärast seda enam ei kasvanud? Ja nüüd – mida enam Ken sirgub, seda äbarikum vigane käsi paistab. Kärt vaatles hindavalt oma kämblaid ning avastas, et juba praegu polnud need päris võrdsed. Vasaku käe väikene sõrm oli sutike pikem ja saledam. Paremal oli pöial töntsim. Pahem käelaba oli üleüldse kuidagi hapram ja elegantsem. Miks pidi juhtuma, et just kaunim käsi võib tal äkki kängu jääda?

      Muremõtteid mõlgutades polnud Kärt märganudki, et koduõu oli jäänud tükk maad selja taha. Tüdruk jalutas juba nende tammede ja sarapuude vahel, kus Marit tavaliselt lonkida armastas. Kärdile ei olnud mets selline sõber kui õele. Tema tundis kõrgete puude all kõhedust. Ümberringi sulguv tihe põõsaste müür võis tekitada paanilist hirmu. Seepärast laskis tüdruk silmadel ringi käia, et leida turvalisele koduõuele tagasi silkamiseks kõige lühem tee. Just siis märkas ta konna. Et talu taga kasemetsas leidus niiskeid lodusoonikuid, polnud see elukas siinmail haruldane. Neid kalpsas ühtevalu õuemurulgi. Eriline oli aga konna suurus. See konn oli tõeline vägilane. Silmad pungis ja selg rohekollases mustris. Oh sa poiss! Oli vast leid! Isa oli kunagi jutustanud, et kaugel Ameerikas, Galápagose saartel elavad hiidkilpkonnad. Muldvanad ja igavesed mürakad. Ja nüüd, ole lahke! Kärt on avastanud looduse uue harulduse otse oma kodumetsast!

      Tüdruk hakkas konnale ettevaatlikult lähemale hiilima, et pungsilma mitte ära kohutada. Ta tahtis looma paremini silmitseda, et osata siis teistelegi oma leidu täpsemalt kirjeldada. Parem oleks muidugi ka isa konna vaatama kutsuda, sest Marit on ju teada! Ei tema kodus usu, et noorem õde kohtus metsas hiidkonnaga. Teised ehk veel kuidagi, aga Marit… Oks praksatas tüdruku saapa all. Kärt tardus. Õnneks konn sellest ei ehmunud ning lösutas endiselt paigal. Hiilija tegi veel mõned sammud. Ei hullu, konn näis teda suisa ootavat. Nüüd langes looma seljale päikesekiir. Krobeline nahk sätendas kui lakitud. Kärt uuris ja vaatas… ning jäi ammulisui jõllitama. Pika silmitsemise peale muutus konn aina tuttavamaks. Ei noh, tõesõna! See oli täpselt nende uue õuekaunistuse moodi.

      Tüdruk tegi veel viimase ettevaatliku sammu. Elukas ei liigutanud. Jajah, ei mingit kahtlust, siin istus täpipealt samasugune keraamiline aiaskulptuur, nagu onu Janek ja Nele olid soolaleivakingiks toonud. Kärt kükitas konna kõrvale ja puudutas seda väikese sõrmega. Savikuju pea oli leige ning natuke niiske. Justkui päris, mõtles ta, aga tegelikult savi mis savi. Pikalt mõtlemata krahmas tüdruk oma leiu kaenlasse ning hakkas kodu poole vantsima. Las saab nende pungsilm endale seltsilise.

      Isa seisis trepil.

      „Mida sina seal tassid?” uudistas ta.

      „Issu!” lõõtsutas Kärt. „Sa ei usu oma silmi. Aga metsas, seal põõsaste vahel, oli täpselt niisamasugune konn, kui Nele ja onu meile tõõ-õi… Issu! Aga… Kus meie konn on?”

      Ka isa vaatas kaevu poole. Vastsele õueskulptuurile oli peo ajal leitud koht rakete kõrvale väikesele künkale. Sinna oli see lösutama jäänudki. Ent praegu polnud seal konnast lõhnagi.

      „No kuule, ei mind ole konnakarjaseks määratud! Või mis? Eks ta sinu kaenlas ole. Viisid looma metsa jalutama?” Isa oli sellise näoga, et räägi-räägi, küll me kuulame.

      „Mina pole teda sinna viinud! Ausõna! Kui see üldse meie konn on? See,” Kärt osutas elukale kaenla all, „oli kaugel metsas. Meie oma võib-olla on hoopis ära varastatud!”

      „Ja varastajaks osutub teie suur sõber kirjakirjutaja.”

      „Ken? Ei usu. Ta paistis olevat täiesti normaalne,” kahtles Kärt.

      „Täiesti normaalsed poisid selliseid vempe viskavadki. Mine vaata uuesti sinna, kust konna leidsid. Küll näed, kirjakirjutaja on rohututti poetanud sõnumi, et hah-hah-haa, kas polnud tore nali!”

      „Tule sina ka,” nurus tütar. „Mina kardan.”

      „Soh, viis minutit tagasi ei kartnud?”

      Kärt ei tihanud isale öelda, et oli ka siis kartnud. Õigemini tundnud pisukest kõhedust, nagu ikka tavaliselt üksinda metsas olles.

      „Ei ole mul praegu aega sinuga ringi luusida. Kuidas sõrmega lood on? Valutab veel?” tegi isa teist juttu.

      „Väheke tuikab.” Savikonn oli aidanud Kärdil sõrmehäda unustada.

      „Vaata siis veel natuke niisama ringi. Varsti lõpetan ja hakkame koju sõitma.” Isa kadus majja.

      Kärt otsis tegevust siin ja seal, kuid miski ei köitnud. Tüdruk teadis väga hästi, mida tegelikult teha tahtis. Praegu kiskus teda vastupandamatult tagasi metsa. Äkki peab issu jutt paika ja Ken ongi sinna jätnud narritava kirja. Lõppude lõpuks – mida karta? Tüdruk julgustas ennast. Õige mul asi – mets! Nagu poleks puid ja põõsaid enne nähtud! Kui juba kord on maale elama tuldud, peab ennast ka metsaga harjutama. Ning Kärt astus otsustaval sammul tammede ja pähklisalu poole.

      Põõsast, mille taga savikonn oli kükitanud, mäletas tüdruk täpselt. Seal… jah, just selsamal kohal pungsilm lösutas. Tüdruk tõmbas käega üle silmade. Näeb ta viirastusi või…?! On konn tõesti jälle vanal kohal tagasi? Või on see miski muu? Seekord ei tundnud Kärt, nagu oleksid metsapuud pelgust esile kutsunud. Mättal istuv kogu tekitas ainult uudishimu. Tüdruk lähenes sellele reipal sammul. Paari sammu järel oli selge, et konn seal küll ei kükitanud. Oli mingi pruun mütsak. Veel mõned sammud… Ning siis – mütsak liigutas!

      Kärt võpatas. Ta oli endamisi arvanud, et siin on tegu järjekordse Kevini viguriga. Et küllap poiss ise redutab kusagil läheduses ning kargab lõpuks naerdes lagedale. Pruunikas asi liigutas end uuesti. Ja hakkas seepeale justkui kasvama. Nüüd nägi Kärt juba päris selgesti, et tegemist oli mingi loomaga. See ajas ennast aeglaselt jalule, ringutas ja vehkis pika sabaga. Koer? Ei… Rebane! Jah, ilus suur punakaspruun rebane, sabaots valge. Kärdi liikmed hangusid poole astumise pealt ning tüdruk ei söandanud õieti hingatagi. Ta põrnitses lummatult toredat koheva kasukaga looma. Rebane pööras pead ja vaatas Kärdi poole. Looma vidukil silmad puurisid tüdruku omadesse. Kaua nad niiviisi teineteisega tõtt vaatasid, on raske öelda. Siis keeras rebane aeglaselt ringi ja selle asemel, et metslooma kombel pakku joosta, astus rahulikul sammul Kärdile vastu. „Jumal-jumal, nüüd tuleb kallale,” jõudis Kärt СКАЧАТЬ