Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aega ei söandanud Marit ennast liigutada. Ta jõllitas korvi ja piilus seejärel silmanurgast ümbrust. Kõik oli vaikne. Ainult metsvint trallitas pea kohal kõrgel tammeoksal. Marit sirutas käe ja puudutas ilmutust tasakesi. Sõrmed libisesid mööda krobelist punutist. Vähemalt ei kujuta ma seda ette, see on tõesti päriselt, mõtles tüdruk. Nüüd tundis ta ka lillede uimastav-magusat lõhna, mis kutsus buketti lähemalt nuusutama. Marit küünitas oma näo puu õõnsusele üsna lähedale ning hingas ahnelt valgete kellukate joovastavat hõngu. Ühtäkki tajus tüdruk samasugust tunnet kui paar nädalat tagasi käbiringis. Keha läks kuumaks nagu saunas ja hingata oli raske. Samal ajal haaras luid-liikmeid magus rammestus. Metsvint oli laskunud mõned oksad allapoole ning vilistas Maritile peaaegu kõrva. See virgutas tüdruku klaariks. Ta keeras kannalt ringi ning tormas ummisjalu kodu poole.

      Kui käbiringist välja saanuna olid tüdruku jalad tundunud vatisarnased ja rasked, siis seekord olid need imekerged. Maritile näis, et ta ei jookse, vaid hõljub madala metsarohu kohal. Oma sulgkergeid samme sai ta teha siiski ainult mõned. Selsamal piibeleheplatsil, kus tüdruk veel hetk tagasi oli lilli otsinud, istus nüüd üks tundmatu poiss ja punus korvi. Korvi põhi oli tal valmis, ühest nurgast olid vitsad kinnitatud, teises veel harali. Poisil oli seljas hele hallikas kotiriidetaolisest materjalist pluus. Samasugused helehallid olid ka püksid. Võõras istus jalad rätsepistes, püksisääre otsad topitud paksudesse hallidesse villasokkidesse. Üle sokkide jooksid nöörid, mille abil olid poisi jalga seotud naljakad plätud. Pastlad?! Kas tõesti pastlad? Jalanõud, mis tundusid täiesti normaalsed koos rahvariietega, näisid harjumatud siin piibelehtede keskel istuva poisi jalas. Muu oli võõra juures peaaegu et tavaline, kui just soeng välja arvata. Poisil olid erakordselt paksud juuksed, mis langesid üle kõrvade ning olid lõigatud järsu randiga. Eriti silmatorkav oli juuste kollane värv. Mitte kirgas kullerkupukollane, vaid huvitav, kuldsest mahedam ja beežist kärtsum.

      Ehkki too poiss siin ei meenutanud Maritile mitte mingil moel Keni, kelle nad Kärdiga mõni aeg tagasi olid kadarikust leidnud, puuris tüdruk siiski oma pilgu korvipunuja kätele. Meistrimehe sõrmed liikusid koos painduva pajuvitsaga vilunult. Mõlema käe labad olid ühesuurused ja see tõsiasi mõjus rahustavalt. Marit seisis võõrast ainult paari meetri kaugusel, ent töösse süvenenu ei teinud teda märkamagi. Ka tüdruk vaikis. Sõnatult jälgis ta, kuidas võeti pajuvits, tõmmati läbi peo sirgeks ja sõrmed punusid selle osavalt paika. Järgmine vits, siis kolmas, neljas… Jah, sellest saab täpselt samasugune korvike, kui oli tammeõõnes, tõdes Marit.

      „Kas sulle ei meeldinud piibelehed või korv?” küsis kollase peaga poiss pika vaikimise järel, silmi punumistöölt tõstmata. Ta hääl oli pehme tämbriga, madal ja tundus kuuluvat vanemale poisile, kui ta ise välimuse järgi paistis. Tollel Kevinil oli olnud ka kuidagi karune ja noore poisi kohta jäme hääl? Mis pagana paik see niisugune on, kus ootamatult ilmuvad mingid salapärased kumedahäälsed kutid? Marit tahtis koju. Ja ruttu! Poisi küsimusele ta ei vastanud.

      „Kumb see siis oli? Piibelehed või korv?” nõudis too uuesti ja vaatas seepeale Maritile ainiti otsa. Taolisi silmi polnud tüdruk iialgi näinud. Nukkudel võib-olla. Inimestel mitte. Sellel kollase peaga sellil olid eresinised silmad. Nagu kalliskivid. Jah, isa mineraalide raamatus oli Marit täpipealt niisuguseid vääriskive näinud.

      „Kus? Mis?” keerutas tüdruk kohtlaselt. Ta oli endaga üsna sassis ja proovis lisaaega võita.

      „Sa tead küll, kus,” ütles poiss ning ta hääl kõlas karmilt.

      „Kui sa mõtled seda… seal tammeõõnes, siis… Meeldisid mõlemad.”

      „Miks sa siis ei võtnud?”

      „Kuidas? Võtnud? Miks ma peaksin võõrast lillekorvi võtma?”

      „See ei olnud võõras. See oli sulle.” Poiss puuris Maritit uuesti oma kalliskivipilguga. Nüüd oli tüdruk juba ennast koguda jõudnud. Mida tal ühest enam-vähem omavanusest poisist karta? Mis sellest, et tollel on silmade asemel safiirid. Just-just, nõnda oli olnud nende kivide nimetus isa raamatus.

      „Mulle? Kust võisin mina teada, et need lilled on mulle?” Ja Marit vastas jultunud moega iseteadvale poisile samasuguse puuriva pilguga. Tüdruku silmad, ehkki sinakashallid, tegid samuti tubli töö. Poiss kohmerdas hetke oma punutise kallal ning kui ta uuesti üles vaatas, olid kristallid silmist kadunud. Nüüd olid need sõbralik-naerused. Kirkalt sinised endistviisi, seda küll.

      „Sa ju otsisid piibelehti. Võta, need on tõesti sulle.”

      „Kõik? Koos korviga?”

      „Koos ikka. Nii, nagu on.”

      Marit seisis endiselt paigalnaelutatuna. Kogu lugu tundus talle „mitte päris”.

      Poiss pani poolelioleva punumistöö kõrvale ja tõusis püsti. Niiviisi oli ta Maritist tubli pool pead pikem.

      „Sa oled vist harjunud, et sulle kõik asjad kätte tuuakse,” ütles ta nöökavalt. Marit märkas narritamises sõbralikku alatooni.

      „Mitte alati,” pomises ta vastuseks.

      Poiss läks tamme juurde. Ta astus raskete mehelike sammudega, kergelt kahele poole õõtsudes. Võtnud samblakuhilalt piibelehekorvi, ulatas ta selle sõnatult tüdrukule.

      „Aitäh,” ütles Marit virilalt naeratades. Mis siis, kui nüüd tuleb jälle see imelik pööritushoog, trummeldas ta peas. Igaks juhuks hoidis Marit nina lilledest võimalikult kaugemal, et uimastav aroom sõõrmeisse ei pääseks. Kõigele vaatamata lahvatas korvist tugevat lillelõhna. Maikellukestel on võimas aroom. Kuid praegu ei juhtunud sellest Maritile midagi halba. Ta tundis ainult vajadust magusat lõhna suurte sõõmudega endasse ahmida.

      Poisile ei jäänud see märkamata. Ta naeratas vaevunähtavalt. „Kas meeldivad?”

      „Jaa. Väga.” Marit adus, et pinge ja hirm, mis teda siiamaani kammitsesid, hakkasid pisitasa järele andma. „Kust sa need korjasid? Mina otsisin oma emale ka. Ei leidnud ühtegi. Kõik õied olid alles väikesed ja kellukad täiesti kinni.”

      „Siit-sealt,” tegi poiss käega umbmäärase liigutuse. „Leidub.”

      „Nii lopsakad!” jätkas Marit kiitmist. „Aga korv võta küll tagasi. Lilled ma kingiksin meelsasti emale… Kui sul midagi selle vastu pole. Korvi ma küll ei saa võtta.”

      „Siis korv ikkagi ei meeldinud.” Poisi häälest kostis solvumine.

      „Meeldib!” kiirustas Marit asja parandama. „Meeldib vägagi. Aga… ma ei saa üldse aru, miks sa mulle niisuguse… suure kingituse teed. Me ju ei tunnegi.”

      „Mina sind tunnen küll,” ütles poiss ning hetkeks vilksatasid ta silmades taas safiirid. „Kaua aega.”

      „Maa-rii-t!” kostis õuelt ema hõige.

      „Aitäh veel kord! Eriti korvi eest. Ma pean nüüd minema!” Marit pöördus ja viipas lehvituseks üle õla. Poiss noogutas vaevaltmärgatavalt vastu.

      Ema seisis metsa veeres. „Armas aeg, kus sina küll kondad? Me otsisime juba igalt poolt. Niiviisi sõna lausumata omapead kolistama minna ei tohi!” pahandas ta, ent vakatas, kui Marit tõi lagedale ühe selja taga peidus olnud kätest. See hoidis piibelehekorvi.

      „Head emadepäeva!” ütles tütar üle näo särades.

      „Oh sa jutt!” lõi ema üllatudes käed kokku. „No kust sa sellised iludused leidsid? Minu lemmikud! Ja korv ka veel! Armas. СКАЧАТЬ