Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ midagi hirmsat ikka ei toimunud, julges tüdruk taas silmanurgast piiluda. Rebane oli paari sammu võrra eemaldunud, rohule istunud ja uuris sealt oma kaaslast. Tüdruk avas silmad pärani ning uudistas ka ise metsaelanikku. Reinuvader polnud tõepoolest seda nägu, et himustaks süüa väikesi plikasid. Loom tõusis, läks natuke kaugemale, istus uuesti ning tunnistas tüdrukut ainitise pilguga. „Justkui kutsuks mind kuhugi. Nagu ootaks järele,” mõtles Kärt. Isegi mõistmata, kust see julgus nüüd tuli, tegi tüdruk paar tillukest sammu rebasele lähemale. Punasaba vastas omalt poolt mõne eemalduva sammuga. Kärt astus sammu – ja rebane vastas. „Nagu malemäng,” mõtles Kärt ning naeratas. Igasugune kartus oli täiesti kadunud.

      Nõnda – reinuvader ees, tüdruk taga tuules – läbisid nad tubli lahmaka metsa, kuni rein hüppas maa küljest lahti kangutatud juurtega kännu varju. Ja oligi kadunud. Kärt läks kännu juurde. See ei paistnud olevat metsameeste töö, põlispuu oli maha murdnud tormituul. Ülejäänud osa puust lebas sealsamas kõrval, osa võrast kinni naaberpuudes, oksarisu kõik kohad täis. Et känd oli oma pesast poolenisti väljas, paistis juurikate rägast kätte avaus, kuhu rebane oli äsja sukeldunud.

      „Vau!” imestas Kärt häälekalt. „Ei noh, tõeline kavalpea. Täpselt nagu muinasjuttudes,” mõtles ta. Tüdruk ei mõistnud, miks rebase pakkupõgenemine teda häiris. Ta tundis ennast ninapidi veetuna. Mida ta oleks teinud, kui punasaba oleks teda edasi metsasügavusse meelitanud või taltsalt sabas sörkinud? Tassinud Tammikule? Või võtnud linna kaasa? Plehku pannud rebane oli igatahes parim lahendus. Kärt silmitses rebase kodu lähemalt. Alles nüüd märkas ta kändu ümbritsevas oksarägas värvilisi paelakesi. Tuul liigutas neid hilju. Rebase maja oli kui lipuehtes. Kärt vangutas pead, oskamata kogu värgist midagi arvata. Terve õhtupoolik oli olnud pehmelt öeldes imelik.

      Siis lõhestas õhku kohutav häälitsus. Midagi sellist polnud Kärt varem kuulnud. See oli segu suure koera haukumisest, filmilõvide möirgest ja võikast naerust. Tüdruk ei mõelnud enam hetkegi, vaid pani kodu poole plagama. Ehkki ta polnud rebast jälitades enam teed jälginud, silkas ta ilmeksimatult õiges suunas. Peagi paistsid tuttavad pähklipuud, mille varjus oli kükitanud savikonn. Sealt edasi vilksatasid juba taluhooned. Isa käis õues edasi-tagasi. Kui tütar põskede leekides metsast välja tormas, päris isa mureliku häälega:

      „Kus kaugel sa tuuseldasid? Üks vihane sokk kisendas. Kartsin juba, et sina oled talle liialt lähedale sattunud.”

      „Ka-kas see õudne hääl… oligi ainult sokk?” lõõtsutas Kärt.

      „Pole siin midagi ainult. Kui sokk juba sellist häält teeb, hoiatab ta tõsiselt. Siis ei tohi talle enam lähemale minna. See isand juba nalja ei mõista. Mets on sõber, kui teda tunned. Metsa hääli peab arvestama,” õpetas isa.

      „Oeh!” Kärt potsatas trepile kui niiske narts. „Issu, kui sa teaksid, kuidas ma ehmatasin, kui see õudukas metsas möirgama hakkas! Aga kui ta kits…”

      „Sokk.”

      „Nojah… sokk oli, siis polnud ikka kõige hullem. Aga tead, issu…? Sa ei või arvatagi, keda ma metsas tegelikult kohtasin?” Kärt vaatas isale otsa oma kõige kavalama näoga.

      „Eks ikka seda, keda sa otsima läksid.”

      „Sa mõtled Keni? Ei ole pihtas-põhjas!”

      „No keda siis?” tegi isagi hästi põnevil näo.

      „Rebast! Muideks, sedasama rebast, kes oli meie puuriidas. See, kellel siin pojad olid.”

      „Rebaseid võib metsas vilksatada küll. Aga kas just seesama…” kahtles isa.

      „Täpselt seesama,” oli Kärt kindel.

      Isa hakkas naerma. „Kust sa teda tunned? Me ju vana rebast ei näinudki. Ainult pojad olid. Rebase-emme käis oma perel salaja järel.”

      „Mis siis. Igatahes oli ta inimestesõber rebane, kui pesa meie õuele tegi,” ei jätnud Kärt oma. „See metsarebane oli täpipealt niisamasugune.” Ning Kärt jutustas oma loo, kuidas kohas, kus ennist oli lösutanud keraamiline konn, kükitas sõber rebane. Rääkis, et loom oli nühkinud ennast vastu tema jalgu ning kutsunud siis järgnema sügavamale metsa.

      „Mis juttu sa räägid?!” Isa paistis päris ehmunud. „Mullikesi ajad või?”

      „Ei aja! Ausõna. Täpselt nii see oli,” kaitses Kärt oma seiklust ägedalt ning oli solvunud, et isa selle tõesuses kahtles.

      Isa võttis tütrel käest ning tõmbas trepilt istumast püsti. Seejärel tõstis tüdruku pea lõuast üles, vaatas talle otse silma ning lausus tõsiselt:

      „Jäta see jutt endale nüüd igaveseks meelde! Metsloomad on metsloomad ja koduloomad – koduloomad. Metsaelukaid ei lasta endale iialgi liiga ligidale ega sõlmita nendega ka ülearust sõprust. Iga normaalne metsaelanik pelgab inimest. Ja kui metsloom otsib inimese lähedust, siis pole ta normaalne. Sellise kummalise käitumisega loom on väga ohtlik, sest ta võib olla marutõves.” Ja isa jutustas pikalt-laialt, kui surmavalt ohtlik haigus see on. Kärdi maariided võeti suure ettevaatlikkusega seljast ja pandi kilekotti emale pesemiseks. Tüdruk pidi oma käed mitme veega üle nühkima, ehkki kinnitas, et ta looma ei silitanud.

      „Loodame kõige paremat. Aga see jutt, mis ma rääkisin, raiu endale kolusse,” manitses isa lõpetuseks. Ta lubas igal juhul vallamajja helistada ja teatada, et selline kahtlane loom luusib siinkandis ringi. „Eks nad siis ise otsusta. Nendel jahimehed võtta.”

      Kärdi süda ütles, et see rebane polnud kõige vähematki hull. Reinuvader oli olnud nõnda ilus ja reibas, läikiva paksu karvaga. Tüdrukul oli hea meel, et ta polnud jõudnud isale rääkida rebase lipuehtes pesast. Mõelda vaid, kui lihtsaks see teadmine teeks jahimeestele rebase leidmise!

      Reio, kes sa selline küll oled?

      Õhtu linnakodus möödus rebasejutte rääkides. Vanaema võttis asja rahulikult. Tema oli lapsena palju maal olnud ja teadis igasugu lugusid talude ümber luusinud rebastest ja tuhkrutest. Enamasti olnud need päris tavalised kanavargad.

      Erinevalt Maritist ei suutnud Kärt oma saladuste üksikasju hoida ning rääkis need võimalikult ruttu õele ära. Nii toimus ka rebasepesa puhul.

      „Mis sina arvad, kes need värvilised nöörijupid sinna riputas?” päris ta Maritilt.

      „Igatahes mitte rebane. Olgu su leidloom nii tark kui tahes, oma koobast ta nüüd küll kaunistama ei hakka,” tonksas Marit.

      „Muidugi! Ega ma nii loll ka ei ole. Usud sa, et kõiki neid asju… konna ära tassimist ja… tegi Ken?”

      „Arvatavasti. Kes siis?” Mariti isiklikud saladused polnud veel nõnda küpsed, et neid oleks võinud Kärdile avaldada. Kas käbid, näpatud õueskulptuur ja nöörijuppidega ehitud kännuräga võisid olla hoopis safiirsilmadega poisi tegemised? Või jäi mõni neist siiski ka Keni vempude kirja? Mõttetööd siin jätkus. „Eks küsime järele,” soovitas Marit. „Laupäeval on ta kohal niikuinii. Mis ta muidu selle kirja värava vahele toppis.”

      Järgmisel laupäeval leidis aset suursündmus – suvekodusse kolimine. Kraami kogunes nõnda palju, et isal tuli selle vedamiseks tellida kinnine veoauto. Kõigi pereliikmete ühekorraga maale viimiseks vajati punasele Toyotale lisaks veel üht sõiduautot. „Suur pere on tore küll, aga näe, koos reisida ei saa. Ei mahu me oma autosse niigi, laste turvatoolidest rääkimata,” СКАЧАТЬ