Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      “Just täpselt!”

      “Ja kas tal olid teravatipulised kõrvad ja õelad leegitsevad silmad ja ta jõllitas sind tigedalt?” küsis ta.

      “Jah! Jah! Sa oled ka teda näinud?”

      “Võid olla kindel, et olen. See on see vana võigas Deemonipeletis.”

      Isa rääkis, et on aastaid Deemonit jahtinud. Ta ütles, et nüüdseks oli vana Deemon taibanud, et Rex Wallsiga ei maksa tüli norida. Aga kui see kaval sindrinahk mõtles, et hakkab Rex Wallsi väikest tüdrukut kiusama, siis ootas teda küll, jumala nimel, hoopis teine saatus. “Mine too mu jahipuss,” ütles isa.

      Tõin isale ta pussnoa, millel oli nikerdatud luust käepide ja tinahall Saksa tera, isa andis mulle tellitava võtme ja me läksime koos Deemonit otsima. Vaatasime mu voodi alla, kus olin teda enne näinud, kuid ta oli kadunud. Vaatasime kogu maja läbi: laua aluse, kappide pimedad nurgad, tööriistakasti, isegi prügikastid õues.

      “T’le siia, sa vana hädapätakast Deemon!” hüüdis isa kõrbeöhe. “Tule välja ja näita oma jõletut nägu, sa argpükslik koletis!”

      “Jaa, t’le välja, sa vana vastik Deemon!” ütlesin mutrivõtit viibutades. “Me ei karda sind!”

      Kauguses oli kuulda vaid koiotte. “See on täpselt selle sitahunnikust Deemoni moodi,” ütles isa. Ta istus ukseesisele trepiastmele, süütas sigareti ja jutustas mulle siis, kuidas Deemon oli tervet linna kiusanud ja isa oli talle käsikähmluses tuule alla teinud, hammustades ta kõrvu ja toppides sõrmi talle silma. Vana Deemon hakkas koledasti kartma, sest oli esimest korda kohanud kedagi, kes teda ei kartnud. “Kuradi vana Deemon ei teadnud, mida asjast arvata,” ütles isa muhelusega pead raputades. See oli oluline asi, mida koletiste puhul meeles pidada, ütles isa – neile meeldis inimesi hirmutada, ent niipea, kui neile vastu astuda, tõmbasid nad saba jalge vahele ja põgenesid. “Sa ei pea tegema muud, Lumekitseke, kui vanale Deemonile näitama, et ei karda teda.”

      Midlandi ümbruses ei kasvanud eriti midagi peale tääkliiliate, kaktuste ja väikeste jässikute mehhiko kreosoodipõõsaste, mis olid isa sõnul ühed maailma vanimad taimed. Kõige-kõige vanemad kreosoodipõõsad olid tuhandeid aastaid vanad. Kui vihma sadas, eritus neist vastikut kopitanud lõhna, et loomad neid ei sööks. Midlandi ümbruse aastane sademehulk oli vaid sada kaks millimeetrit – umbes sama palju kui Põhja-Saharas – ja inimestele toodi vett spetsiaalsetes konteinerites kord päevas rongiga. Ainsad loomad, kes suutsid Midlandi ümbruses ellu jääda, olid huuletud, soomustega elukad, nagu žilatjeed ja skorpionid, ja inimesed nagu meie.

      Kuu aega pärast Midlandi jäämist hammustas lõgismadu Jujut ja ta suri. Matsime ta tääkliilia lähedale. See oli pea ainus kord, mil nägin Brianit nutmas. Aga meil oli piisavalt kasse, kes meile seltsi pakkusid. Tegelikult oli neid liigagi palju. Olime pärast Quixote aknast välja viskamist päästnud palju kasse, enamik neist olid saanud pojad ning olukord oli jõudmas sinnamaani, et pidime osast kassidest lahti saama. Meil ei olnud palju naabreid, kellele neid anda, seega pani isa nad džuutkotti ja sõitis tiigi juurde, mille kaevandusfirma oli varustuse jahutamiseks kaevanud. Vaatasin pealt, kuidas ta auto pagasiruumi liikuvate näuguvate kottidega täitis.

      “See ei tundu õige,” ütlesin emale. “Me päästsime nad. Nüüd aga tapame ära.”

      “Andsime neile veidi lisaaega siin maamunal,” ütles ema. “Nad peaksid selle eest tänulikud olema.”

      Isa sai lõpuks tööle kipsikaevandusse, kus ta kaevas valgeid kive, mis jahvatati kipsplaatides ja vormimiskipsis kasutatavaks pulbriks. Koju tulles oli ta kaetud valge kipsitolmuga. Me mängisime vahel kummitust ja ta ajas meid siis taga. Ta tõi koju ka kottide kaupa kipsi ja ema segas seda veega, et teha Milose Venuse skulptuure, kasutades vormi, mille oli posti teel tellinud. Ema kurvastas, et kaevandus nii palju valget kivi hävitas – ta ütles, et see oli päris marmor ja vääris paremat saatust ning et oma skulptuure tehes muutis ta vähemalt osa sellest surematuks.

      Ema oli rase. Kõik lootsid, et tuleb poiss, sest siis oleks Brianil peale minu veel kellegagi mängida. Isa plaanis, et kolime sünnituse lähenedes kakskümmend miili lõuna poole Blythe ’i, mis oli nii suur linn, et seal oli kaks kino ja kaks osariigivanglat.

      Seniks pühendas ema end kunstile. Ta veetis terveid päevi õlimaalide või akvarellide kallal, joonistas söega, visandas sulepea ja tindiga, voolis traadi ja saviga, tegi siidimaali ja puutrükki. Tal ei olnud kindlat stiili, mõned ta maalid olid tema enda sõnul primitiivsed, mõned impressionistlikud ja abstraktsed, mõned realistlikud. “Ma ei taha olla lahterdatud,” meeldis talle ikka öelda. Ema oli ka kirjanik ja tippis alatasa romaane, novelle, näidendeid, luuletusi, valme ja lasteraamatuid, mida ta ise illustreeris. Ema kirjutised olid väga loovad. Sama lugu oli ka ta õigekirjaga. Ta vajas keeletoimetajat. Lori luges ema käsikirju vigu otsides üle juba siis, kui ta oli alles seitsmeaastane.

      Midlandis elades maalis ema lühilehisest tääkliiliast kümneid variatsioone ja etüüde. Käisime temaga kaasas ja ta andis meile kunstitunde. Märkasin ühel korral vana puu lähedal kasvavat tillukest tääkliiliavõrset. Tahtsin seda välja kaevata ja meie kodu juurde istutada. Rääkisin emale, et kaitsen seda tuule eest ja kastan seda iga päev, et see kasvaks ilusaks ja kõrgeks ja sirgeks.

      Ema kortsutas kulmu. “Sa hävitaksid selle, mis ta eriliseks teeb,” ütles ta. “Lühilehise tääkliilia muudab ilusaks eluheitlus.”