Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja ära me läksimegi, suundudes kõrbesse, et leida endale järgmine üürimaja mõnes väikeses kaevanduslinnas.

      Mõned inimesed olid neis linnades elanud juba aastaid. Teised olid juurteta nagu meiegi, lihtsalt läbisõitjad. Nad olid hasartmängijad või endised kinnipeetud või sõjaveteranid või lõtvade elukommetega naised, nagu ema neid kutsus. Seal oli eakaid kullaotsijaid, näod päikesest krimpsus ja pruunid nagu kuivanud õunad. Sealsed lapsed oli vibajad ja sitked, parkunud peopesade ja jalataldadega. Saime nendega sõpradeks, kuid mitte liiga lähedasteks, sest teadsime, et liigume varem või hiljem taas edasi.

      Meid registreeriti vahel kooli, aga mitte alati. Enamiku ajast õpetasid meid ema ja isa. Ema juhatusel lugesime kõik viieaastasena ilma piltideta raamatuid ja isa õpetas meile matemaatikat. Ta õpetas meile ka tõeliselt olulisi ja kasulikke asju, näiteks kuidas morsemärke kasutada ja et me ei tohiks kunagi jääkaru maksa süüa, sest selles sisalduv A-vitamiin võib meid tappa. Ta näitas, kuidas oma püstoliga sihtida ja lasta, kuidas ema vibu ja nooli käsitseda ja kuidas nuga terast hoides visata, nii et see mõnusa tümpsuga sihtmärgi keskpunkti tabas. Nelja-aastaseks saades oskasin isa püstolit, suurt musta kuuelasulist revolvrit, päris hästi kasutada ja suutsin tabada kolmekümne sammu kauguselt viit kuuest õllepudelist. Hoidsin relva mõlema käega, sihtisin ja vajutasin aeglaselt ja sujuvalt päästikule, kuni relv paugatas valju tagasilöögiga ja pudel plahvatas. See oli lõbus. Isa ütles, et mu täpsuslaskuri oskusest on palju abi, kui seadusesilmad meid kunagi ümber piiravad.

      Ema oli kõrbes üles kasvanud. Ta armastas kuiva särisevat kuumust, päikeseloojangu taevast, mis nägi välja, nagu lõõmaks see tules, ja kunagisest hiiglaslikust ookeanipõhjast tekkinud avamaa meeletut tühjust ja karmust. Enamikul inimestel oli keeruline kõrbes ellu jääda, kuid ema õilmitses seal. Ta teadis, kuidas hakkama saada pea milletagi. Ta näitas meile, millised taimed on söödavad ja millised mürgised. Ta suutis leida vett sealt, kust ei keegi teine, ja teadis, kui vähe on seda tegelikult vaja. Ta õpetas meile, et saame end vaid ühe tassitäie veega üpriski puhtaks pesta. Ta rääkis meile, et puhastamata vee joomine on kasulik, kasvõi kraavivee joomine, kui ka loomad sealt jõid. Klooritud linnavesi oli mõeldud memmekatele, ütles ta. Looduslik vesi aitab inimesel vajalikke antikehasid tugevdada. Ema arvates oli ka hambapasta mõeldud memmekatele. Raputasime enne magamaminekut ühte pihku söögisoodat, segasime juurde veidi vesinikperoksiidi ja kasutasime oma sõrmi, et hambaid valge kihiseva pastaga pesta.

      Mina armastasin ka kõrbet. Kui päike oli taevas, muutus liiv nii tuliseks, et jalanõusid kandev laps võis sellel käies jalgu põletada, kuna aga meie käisime alati paljajalu, olid meie tallad tugevad ja paksud nagu veisenahk. Püüdsime skorpione ja madusid ja sarvikiguaane. Otsisime kulda ja kui ei leidnud, siis korjasime teisi väärtuslikke kive, näiteks türkiise ja granaate. Päikeseloojangu aegu saabus jahedus, mil moskiitod lendasid nii paksudes parvedes, et varjutasid valguse, ja öö saabudes läks nii külmaks, et vajasime tavaliselt tekke.

      Kõrbes olid ka raevukad liivatormid. Vahel saabusid need ühegi hoiatuseta, kuid vahel teadsid selle tulekust, kui nägid, kuidas liivakeerised mööda kõrbet aina edasi pöörlesid ja tantsisklesid. Kui tuul hakkas liiva üles peksma, siis oli nähtavust vaid üks jalg. Kui liivatorm algas ja sa ei olnud leidnud mõnda maja või autot või hütti, kuhu end peita, tuli tormi möödumiseni kükitada, silmad ja suu hästi kõvasti sulgeda, kõrvad katta ja nägu sülle peita, sest muidu oleksid kehaõõnsused liivaga täitunud. Võisid saada pihta suure ringilendava põõsapuhmaga, aga need olid kerged ja hüplevad ega teinud haiget. Kui liivatorm oli tõeliselt tugev, siis lükkas see su pikali ja sa veeresid ringi, nagu oleksid ise põõsapuhmas.

      Kui vihmad lõpuks saabusid, siis muutus taevas tumedaks ja õhk raskeks. Taevast sööstsid alla marmorkuulisuurused vihmapiisad. Mõned vanemad muretsesid, et nende lapsed võivad saada piksetabamuse, kuid meie ema ja isa ei teinud seda kunagi, vaid lubasid meil välja minna ja soojas vulavas vees mängida. Me pladistasime ja laulsime ja tantsisime. Madalatest pilvedest raksatasid võimsad piksenooled ja kõu pani maa värisema. Ahhetasime kõige suurejoonelisemate piksenoolte üle, justkui oleksime ilutulestikku vaadanud. Pärast tormi viis isa meid muidu kuivanud jõesängi äärde vaatama, kuidas tulvaveed seal mäslesid. Järgmisel päeval olid saguaarod ja viigikaktused punnis, nad olid imanud sisse nii palju vett kui võimalik, sest teadsid, et järgmise vihmani võib kuluda palju-palju aega.

      Olime ka ise enam-vähem nagu kaktused. Sõime ebaregulaarselt ja kui sõime, siis õgisime end kurguni täis. Ükskord, kui elasime Nevadas, sõitis üks ida poole kantaluupe vedanud rong rööbastelt maha. Ma ei olnud mitte kunagi varem kantaluupi söönud, ent isa tõi neid koju suisa kastide kaupa. Sõime värsket kantaluupi, hautatud kantaluupi, isegi praetud kantaluupi. Kord hakkasid California viinamarjakorjajad streikima. Viinamarjaistanduste omanikud lubasid inimestel tulla ja endale marju korjata, hinnaga viis senti nael. Sõitsime umbes sada miili istandustesse, kus viinamarjad olid nii küpsed, et minu peast suuremates kobarates kasvavad marjad olid valmis kohe väädi otsas lõhkema. Täitsime terve auto roheliste viinamarjadega, täitsime nendega pagasiruumi, isegi kindalaeka ja isa ladus meile sülle nii kõrged marjakuhjad, et nägime neist vaevu üle. Sõime pärast seda mitu nädalat rohelisi viinamarju nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtusöögiks.

      Isa selgitas, et kogu see ringijooksmine ja kolimine oli ainult ajutine. Tal oli plaan. Ta kavatses kulda leida.

      Kõik ütlesid, et isa oli geenius. Ta võis ükskõik mida ehitada või parandada. Ükskord, kui naabri televiisor katki läks, avas isa televiisoritaguse ja kasutas makaroni, et kokkupuutuvaid traate isoleerida. Naaber ei saanud seda peast. Ta käis ja rääkis linnas kõigile, et küll isa ikka teadis, kuidas oma makaroni kasutada. Isa oli matemaatika- ja füüsika- ja elektriekspert. Ta luges raamatuid algebrast ja logaritmidest ning armastas matemaatika poeesiat ja sümmeetriat, nagu ta ise seda nimetas. Ta rääkis meile iga numbri võluomadustest ja kuidas numbrid universumi saladusi avasid. Kuid isa suurim huvi oli energia: geotermaalenergia, tuumaenergia, päikeseenergia, elektrienergia ja tuuleenergia. Ta ütles, et maailmas oli nii palju kasutamata energiaallikaid, et kõigi nende fossiilkütuste põletamine oli naeruväärne.

      Isa leiutas ka alati igasuguseid asju. Üks tema tähtsaimaid leiutisi oli keeruline masinavärk, mida ta kutsus Kullaotsijaks. See pidi aitama meil kulda leida. Kullaotsijal oli suur lame tööpind, umbes neli jalga kõrge ja kuus jalga lai, mis kerkis maapinnast nurga all kõrgemale. Tööpind oli kaetud horisontaalsete puulattidega, mille vahel olid tühimikud. Kullaotsija pidi kahmama ise pinnast ja kive ning neid läbi puulattide vahelise labürindi liigutama. Masin pidi massi järgi aru saama, kas mõni kivi oli tegelikult kuld. See pidi viskama väärtusetu kraami minema ja laduma kullakamakad hunnikusse, nii et iga kord, kui meil oli vaja toitu osta, võisime lihtsalt maja taha minna ja kullakamaka haarata. Vähemasti seda pidi masin tegema, kui isa selle ehitamisega kord lõpule jõudis.

      Isa lubas mul ja Brianil teda Kullaotsija ehitamisel aidata. Läksime koos maja taha ja mina hoidsin naelu, kui isa neid sisse lõi. Vahel lubas ta mul naelu esiti veidi sisse toksida ja lõi need siis ise ühe haamrilöögiga sisse. Õhk oli täis saepuru ja värskelt saetud puidu lõhna ning haamrilööke ja vilistamist, sest isa vilistas alati tööd tehes.

      Minu arvates oli isa täiuslik, kuigi tal oli, nagu ema seda kutsus, pisukene joomaviga. Isal oli õllefaas, nagu ema seda nimetas. Saime sellega hakkama. Isa sõitis siis kiiresti ja laulis väga kõvasti ja juuksekiharad langesid ta näole ja elu oli veidi hirmuäratav, aga ikkagi väga lõbus. Aga kui isa võttis välja pudeli, mida ema kutsus kangeks kraamiks, läks ema natuke paanikasse, sest pärast pudeli seltsis veedetud aega muutus isa tigedasilmseks võõraks, kes loopis mööblitükke ja ähvardas peksa anda emale või ükskõik kellele teisele, kes talle ette juhtus jääma. Kui tal sai kirumisest ja karjumisest ja asjade lõhkumisest isu täis, kukkus ta kokku. Kuid isa jõi kanget alkoholi ainult siis, kui meil oli raha, mida meil tihtipeale aga ei olnud, ja seega oli elu noil päevil enamjaolt hea.

      Igal õhtul, kui Lori, Brian ja mina hakkasime СКАЧАТЬ