Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning me kuulsime läbi õhukeste kipsplaadist seinte, kuidas nad omavahel hispaania keeles rääkisid. Ema ütles, et see oli üks LBJ hoones elamise eelistest, sest omandasime nii ilma tegelikult õppimata veidi hispaania keelt.

      Blythe asus Californias, aga Arizona piir oli sellest vaid kiviviske kaugusel. Blythe ’is elavatele inimestele meeldis öelda, et linn oli sada viiskümmend miili Phoenixist läänes ja kakssada viiskümmend miili Los Angelesist idas ja täpselt kesk mitte midagi. Aga nad ütlesid seda alati nii, nagu kiitleks nad sellega.

      Ema ja isa ei olnud Blythe ’ist just vaimustuses. Liiga tsiviliseeritud, ütlesid nad, ja üdini ebaloomulik, sest mitte ühelgi teisel Blythe ’i-suurusel linnal ei olnud Mojave kõrbes äri. Blythe ’i äri asus Colorado jõe lähedal ja oli asutatud 19. sajandil, kui üks mees oli nuputanud välja, et võib kõrbet põllumaaks muutes rikkaks saada. Ta kaevas hulga niisutuskraave ja juhtis Colorado jõest vett, et kasvatada kaktuste ja pujude keskel lehtsalatit ja viinamarju ja brokolit. Iga kord, kui me mõnest sellisest vallikraavilaiuste niisutuskraavidega põllust mööda sõitsime, tekitas see isas vastikust. “Pagan küll, see on looduse väärastamine,” ütles ta. “Kui tahate põldude vahel elada, siis vedage oma õnnetud taguotsad Pennsylvaniasse. Kui tahate kõrbes elada, siis sööge viigikaktuse vilju, mitte kuradima peent jääsalatit.”

      “Täpselt nii,” ütles ema. “Viigikaktuste viljades on niikuinii rohkem vitamiine.”

      Blythe ’i-suguses suures linnas elamine tähendas, et pidin kandma kingi. See tähendas ka seda, et pidin minema kooli.

      Kool ei olnudki nii halb. Olin esimeses klassis ja mu õpetaja, preili Cook, palus alati minul raamatust ette lugeda, kui kooli direktor tundi tuli. Ma ei meeldinud eriti teistele õpilastele, sest ma olin pikk ja kahvatu ja kõhetu ja tõstsin alati liiga kiiresti kätt ja lehvitasin seda meeleheitlikult, kui preili Cook midagi küsis. Paar päeva pärast kooli algust jälitasid neli mehhiko tüdrukut mind koduni ja varitsesid mind LBJ hoone lähedal kõrvaltänavas. Nad peksid mind päris kõvasti, tirisid mu juukseid ja rebisid riideid ja kutsusid mind õpetaja pailapseks ja tuletikuks.

      Tulin sel õhtul koju marraskil põlvede ja küünarnukkide ja lõhkise huulega. “Paistab, et sa sattusid kaklusesse,” ütles isa. Ta istus laua taga ja võttis koos Brianiga vana äratuskella osadeks.

      “Lihtsalt väike rüselus,” ütlesin. Isa kasutas alati seda sõna, kui oli kellegagi kakelnud.

      “Palju neid oli?”

      “Kuus,” valetasin.

      “Kas selle lõhkise huulega on kõik korras?” küsis ta.

      “Selle pisitillu kriimuga?” küsisin. “Oleksid pidanud nägema, mida ma nendega tegin:”

      “Tubli tüdruk!” ütles isa ja pöördus tagasi kella poole, kuid Brian vaatas ikka veel mind.

      Kui ma järgmisel päeval kõrvaltänavale jõudsin, ootasid mehhiko tüdrukud mind juba. Enne kui nad rünnata jõudsid, hüppas Brian pujupuhma tagant välja, vehkides tääkliilia oksaga. Brian oli minust lühem, ta nina oli kaetud tedretähnidega ja ta punased juuksed langesid silmile. Tal olid jalas minu vanad püksid, mille mina olin saanud Lorilt ja vennale pärandanud ning need vajusid kogu aeg ta kondistelt puusadelt alla.

      “Tõmmake kohe praegu uttu, siis lahkuvad kõik siit ühes tükis,” ütles Brian. See oli üks järjekordne isa stampfraas.

      Mehhiklased jõllitasid teda ja puhkesid laginal naerma. Siis piirasid nad Briani ümber. Brian sai nende eemalhoidmisega päris hästi hakkama, kuni tääkliilia oks murdus. Siis kadus ta äigavate rusikate ja peksvate jalgade laviini alla. Haarasin kõige suurema kivi, mille suutsin leida, ja virutasin sellega vastu ühe tüdruku pead. Mõtlesin kätt läbistavat põrutust tundes, et purustasin ta kolju. Ta vajus põlvili. Üks ta sõpradest lükkas mu pikali ja lõi mulle jalaga näkku, siis jooksid nad kõik minema; tüdruk, keda olin löönud, hoidis komberdades peast kinni.

      Tõusime Brianiga istukile. Ta nägu oli kaetud liivaga. Näha oli vaid ta piidlevaid siniseid silmi ja mõnda liiva alt välja immitsevat vereplekki. Tahtsin teda kallistada, aga see oleks olnud liiga veider. Brian tõusis ja viipas, et ma talle järgneksin. Ronisime läbi traataia august, mille olime hommikul avastanud, ja jooksime maja kõrvale jääsalatipõllule. Järgnesin Brianile mööda suurte roheliste lehtedega ääristatud vagusid, kuni sättisime lõpuks pidusöögiks istuma, surusime näod hiiglaslikesse märgadesse salatipeadesse ja sõime neid, kuni kõhud valutama hakkasid.

      “Hirmutasime neid vist korralikult,” ütlesin Brianile.

      “Vist küll,” ütles ta.

      Talle ei meeldinud kunagi kiidelda, aga sain aru, et ta tundis uhkust, et oli astunud vastu neljale suuremale ja kangemale lapsele, mis siis, et tüdrukutele.

      “Salatisõda!” hüüdis Brian. Ta viskas mind pooleldi söödud salatipeaga nagu granaadiga. Jooksime mööda vagusid, tõmmates välja salatipäid ja loopidas üksteist nendega. Taevas lendas herbitsiidi puistav lennuk. Lehvitasime, kui see üle põllu lendas. Lennuki tagaosast paiskus välja tolmupilv ja meie peadele langes peen valge tolm.

      Kaks kuud pärast Blythe ’i kolimist, kui ema oli enda sõnul juba kaheteistkümnendat kuud rase, sünnitas ta lõpuks. Pärast kahepäevast haiglas olemist sõitsime kõik teda sealt koju tooma. Isa jättis meid, lapsi, töötava mootoriga autosse ootama, kui ta emale haiglasse järele läks. Nad tulid joostes välja, isa käsi ema õlgade ümber. Ema hoidis käte vahel pampu ja itsitas kuidagi süüdlaslikult, nagu oleks ta pudipadipoest kommi varastanud. Oletasin, et isa oli ema Rex Wallsi stiilis haiglast välja kirjutanud.

      “Kumb see on?” küsis Lori, kui me minema kihutasime.

      “Tüdruk!” ütles ema.

      Ema ulatas beebi mulle. Pidin saama mõne kuu pärast kuueseks ja ema ütles, et olin piisavalt suur, et uut beebit terve kodutee süles hoida. Beebi oli roosa ja kortsuline, aga jäägitult ilus oma suurte siniste silmade, pehmete blondide juukseudemete ja kõige pisemate sõrmeküüntega, mida olin eales näinud. Ta tegi järske segaduses liigutusi, justkui ei mõistaks ta, miks ema kõht enam teda ei ümbritsenud. Lubasin talle, et hoolitsen tema eest alati.

      Beebi oli nädalaid nimeta. Ema ütles, et tahab enne last uurida, nagu uurib ka oma maalide objekte. Vaidlesime tihti, mis ta nimi peaks olema. Tahtsin teda kutsuda Rositaks minu klassi kõige ilusama tüdruku järgi, aga ema ütles, et see on liiga mehhikopärane.

      “Ma mõtlesin, et meil ei tohiks eelarvamusi olla,” ütlesin.

      “Asi ei olegi eelarvamustes,” ütles ema. “Asi on nime sobivuses.”

      Ema rääkis meile, et meie mõlemad vanaemad olid pahased, et ei Lori ega mina saanud oma nimesid nende järgi, ja seega otsustas ema panna lapsele nimeks Lilly Ruth Maureen. Lilly oli ema ema nimi ja Erma Ruth isa ema nimi. Pidime hakkama beebit aga hoopis Maureeniks kutsuma – emale meeldis see nimi, sest see oli teisend Maryst ja nii pani ta lapsele ka enda järgi nime, kuigi peaaegu keegi ei saanud seda teada. Isa rääkis meile, et see valik meeldis kõigile peale tema ema, kes vihkas nime Ruth ja tahtis, et lapse nimeks oleks Erma, ja ema ema, kes vihkas tõsiasja, et pidi oma nimekaaslast isa emaga jagama.

      PAAR KUUD PÄRAST Maureeni sündi üritas üks politseipatrull meid Rohelise Vaguni katkiste piduritulede tõttu teel peatada. Isa põrutas minema. Ta ütles, et kui võmmid meid peatavad, saavad nad teada, et auto ei olnud registreeritud ega kindlustatud ja et selle numbrimärk oli võetud ühelt teiselt autolt, ning meid pandaks kõiki vangi. Kui isa oli veidi aega kiirteel СКАЧАТЬ