Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      “KAS SULLE MEELDIB alati ringi kolida?” küsis Lori minult.

      “Muidugi meeldib!” vastasin. “Kas sulle ei meeldi?”

      “Meeldib ikka,” ütles ta.

      Oli hiline pärastlõuna ja meie auto oli pargitud ühe Nevada kõrbes asuva baari juurde. Selle nimi oli Bar None Bar7. Olin neljane ja Lori oli seitsmene. Olime teel Las Vegasesse. Isa oli otsustanud, et Kullaotsija finantseerimiseks vajalikku kapitali – nagu ta isa seda väljendas – oli lihtsam koguda, kui ta käib veidi aega kasiinodes. Olime sõitnud tunde, enne kui isa nägi Bar None Bari ja keeras Rohelise Vaguni parklasse – Sinine Hani oli surnud ja meil oli nüüd teine auto, universaal, millele isa oli pannud nimeks Roheline Vagun – ja teatas, et läheb paariks sõõmuks sisse. Ema värvis suu punaseks ja ühines isaga, kuigi ta ei joonud kunagi midagi teest kangemat. Nad olid juba tunde seal sees olnud. Päike rippus kõrgel taevas ja õhku ei liigutanud vähimgi tuuleiil. Kõik oli paigale tardunud, peale teepervel tundmatu looma laipa nokkivate raisakotkaste. Brian luges räsitud väljanägemisega koomiksit.

      “Mitmes kohas me elanud oleme?” küsisin Lorilt.

      “Oleneb, mida sa elamise all mõtled,” ütles ta. “Kui veedad ühes linnas ühe öö, kas sa elad siis seal? Aga kaks ööd? Või terve nädala?”

      Mõtlesin. “Kui pakid kõik oma asjad lahti,” ütlesin.

      Lugesime kokku üksteist kohta, kus olime elanud, siis kaotasime järje. Me ei mäletanud osa linnade nimesid ega seda, millised meie majad olid välja näinud. Mäletasin peamiselt autode sisemust.

      “Mis sa arvad, mis siis juhtuks, kui me kogu aeg ringi ei koliks?” küsisin.

      “Meid püütaks kinni,” ütles Lori.

      Kui ema ja isa Bar None Barist välja tulid, tõid nad meist igaühele pika riba vinnutatud veiseliha ja šokolaadibatooni. Sõin vinnutatud liha enne ära ja selleks ajaks kui oma Mounds’i batoonilt paberi ümbert keerasin, oli see sulanud pruuniks määrivaks plögaks ja ma otsustasin jätta selle õhtuks, kui kõrbekülmus selle taas kõvaks muudab.

      Olime selleks ajaks sõitnud läbi väikese Bar None Bari külje all olevast linnast. Isa kasutas üht kätt rooli keeramiseks ja suitsetamiseks ning teist pruunis paberkotis õllepudeli hoidmiseks. Lori istus esiistmel isa ja ema vahel ning Brian, kes oli koos minuga taga, üritas vahetada poolt oma 3 Musketeersi batoonist poole minu Moundsi batooni vastu. Läbisime terava, üle raudteerööbaste kulgeva kurvi, minupoolne uks paiskus lahti ja ma lendasin autost välja.

      Veeresin mitu jardi mööda raudteetammi edasi ja kui ma peatusin, olin nutmiseks liiga suures šokis, mu hing oli kinni ning silmad ja suu täis liivaterasid ja kivikesi. Tõstsin pea, et näha, kuidas Roheline Vagun muutus aina väiksemaks ja väiksemaks ja kadus siis käänaku taha.

      Verd voolas mu otsaesiselt ja ninast. Mu põlved ja küünarnukid olid marraskile kraabitud ja liivaga kaetud. Hoidsin ikka veel oma Moundsi batooni käes, kuid olin selle kukkudes lömastanud, paberi katki rebinud ja valge kookostäidise, mis oli nüüd samuti liivaterakestega kaetud, välja pigistanud.

      Kui olin hingamise taas kontrolli alla saanud, roomasin mööda raudteetammi teeni ja istusin maha, et oodata, millal ema ja isa tagasi tulevad. Kogu mu keha valutas. Päike oli väike ja valge ja põletavkuum. Tuul oli tõusnud ja kergitas teeäärset tolmu. Ootasin väga kaua, vähemalt mulle tundus see nii, enne kui otsustasin, et ema ja isa ei pruugi mulle järele tulla. Nad ei pruugi minu puudumist märgata. Nad võivad otsustada, et ei ole mõtet tagasi minu järele sõita, et ma olin, nagu kass Quixotegi, tüütus ja koorem, milleta nad saavad kenasti hakkama.

      Minu selja taha jääv linn oli vaikne ja teel ei olnud ühtegi teist autot. Hakkasin nutma, aga see pani kõik kohad veelgi rohkem valutama. Tõusin püsti ja hakkasin tagasi majade poole kõndima, kuid otsustasin siis, et kui ema ja isa tulevad mulle järele, siis ei oska nad mind otsida. Naasin seega raudteerööbastele ja istusin uuesti maha.

      Kraapisin parasjagu jalgadelt kuivanud verd maha, kui tõstsin pea ja nägin, kuidas Roheline Vagun käänaku tagant välja ilmus. See sööstis mööda teed minu poole, muutudes aina suuremaks ja suuremaks, kuni peatus pidurite kriginal täpselt minu ees. Isa tuli autost välja, põlvitas ja püüdis mind kallistada.

      Tõmbusin temast eemale. “Mõtlesin, et jätate mu maha,” ütlesin.

      “Oo, ma ei teeks seda kunagi,” ütles ta. “Su vend üritas meile öelda, et olid autost välja kukkunud, aga ta töinas nii kuradi hirmsasti, et me ei saanud sellest sõnagi aru.”

      Isa hakkas mu näost kivikesi välja noppima. Mõned olid nii sügavale nahka tunginud, et ta pistis käe kindalaekasse teravaotsaliste näpitstangide järele. Kui ta oli kõik kivikesed mu põskedest ja otsaesiselt välja noppinud, võttis ta taskuräti ja üritas mu ninaverejooksu peatada. See tilkus nagu katkine kraan. “Kurat küll, kullake,” ütles ta. “Sa lõid oma tatikapi ikka päris korralikult lõhki.”

      Hakkasin hästi kõvasti naerma. Tatikapp oli kõige naljakam nimi, mida olin kunagi nina kohta kuulnud. Kui isa oli mind puhtaks teinud ja ma tagasi autosse ronisin, rääkisin Brianile ja Lorile ja emale sellest sõnast ja nad hakkasid ka kõik sama kõvasti naerma nagu mina. See oli hirmnaljakas.