Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tänavale, kus teised autod tuututasid ja meie eest kõrvale keerasid. Isa tegi veel paar pööret, suundus ühele kõrvaltänavale ja leidis auto peitmiseks tühja garaaži.

      Kuulsime, kuidas politseisireenid meist mõne kvartali kauguselt möödusid ja siis hääbusid. Kuna isa sõnul hoidis gestaapo nüüd Rohelise Vaguni suhtes silmad lahti, pidime selle garaaži jätma ja jala koju minema.

      Järgmisel päeval teatas isa, et meie olukord Blythe ’is oli muutunud liiga kuumaks ja pidime seega taas teele asuma. Seekord teadis ta, kuhu me läheme. Isa oli teinud veidi uurimistööd ja valinud välja Põhja-Nevada linna, mille nimi oli Battle Mountain. Isa ütles, et Battle Mountainis oli kulda ja ta kavatses Kullaotsijaga sellele jälile jõuda. Pidime lõpuks ometi rikkaks saama.

      Ema ja isa rentisid suure kolimiseks mõeldud U-Hauli kaubiku. Kuna kaubiku kabiini mahtusid istuma ainult ema ja isa, selgitas ema, et meid – Lorit, Brianit, Maureeni ja mind – ootas ees tõeliselt meeldiv üllatus: saime kaubiku furgoonis sõita. Ta ütles, et see on vahva, kohe nagu päris seiklus, kuna aga furgoonis ei olnud tuld, pidime andma endast kõik, et üksteise meelt lahutada. Lisaks ei tohtinud me omavahel rääkida. Kuna furgoonis sõita oli ebaseaduslik, siis võis igaüks, kes meie juttu kuulis, sellest võmmidele teatada. Ema rääkis, et sõit tuleb umbes neljateistkümne tunni pikkune, kui me mööda kiirteed läheksime, kuid peaksime sellele lisama paar tundi, sest võis juhtuda, et teeme mõne väikese kõrvalepõike maaliliste vaadete nautimiseks.

      Pakkisime kaubikusse kogu oma mööbli. Seda ei olnud palju, peamiselt olid seal Kullaotsija osad ja mõned toolid ja ema õlimaalid ja kunstitarbed. Kui olime valmis lahkuma, mähkis ema Maureeni lavendlikarva tekki ja ulatas ta mulle ning siis ronisime kõik U-Hauli furgooni. Isa sulges uksed. Furgoonis oli kottpime ja seal lõhnas kopituse ja tolmu järele. Istusime furgooni puupõrandale laotatud kulunud ja plekilistel tekkidel, mida oli kasutatud mööbli katmiseks, ja otsisime käsikaudu üksteist.

      “Seiklus võib alata!” sosistasin.

      “Tss!” ütles Lori.

      Mootor hakkas mürisema ja kaubik läks järsu jõnksatusega liikvele. Maureen tõi kuuldavale pika valju huilge. Kussutasin ja kiigutasin ja patsutasin teda, aga ta nuttis muudkui edasi. Andsin ta siis Lori kätte, kes leelutas talle sosinal kõrva laule ja rääkis nalju. Ka sellest ei olnud kasu ja anusime seepärast Maureeni, et ta lõpetaks palun nutmise. Siis surusime lihtsalt käed vastu kõrvu.

      Natukese aja pärast läks kaubiku pimedas furgoonis külmaks ja meie olemine muutus ebamugavaks. Mootor pani põranda vibreerima ja kukkusime kõik alatasa ümber, kui kaubiku ratas mõnest august läbi sõitis. Möödus mitu tundi. Tahtsime selleks ajaks juba kõik meeleheitlikult pissile ja mõtlesime, kas isa peatab kaubiku peagi puhkepausiks. Äkitselt sõitis kaubik mürtsu saatel läbi suure augu ja furgooni tagauksed lendasid lahti. Tuul huilgas läbi furgooni. Kartsime, et tuul tõmbab meid välja, ja surusime end vastu Kullaotsijat. Kuu paistis. Nägime kaubiku tagatulede kuma ja teed, kust olime just tulnud ja mis ulatus hõbedases kõrbes meie järel kaugusesse. Lahtised uksed peksid valjude kõmakate saatel edasi-tagasi.

      Kuna mööbel oli paigutatud meie ja juhikabiini vahele, ei saanud me kabiini seinale koputada, et ema ja isa tähelepanu endale juhtida. Peksime vastu furgooni külgmisi seinu ja karjusime nii valjusti, kui suutsime, aga mootor tegi liiga kõva häält ja nad ei kuulnud meid.

      Brian roomas furgooni tagaossa. Kui üks ustest kinni prahmatas, haaras ta sellest kinni, aga uks lendas uuesti lahti, tõmmates teda väljapoole. Mõtlesin, et uks tõmbabki Briani furgoonist välja, aga ta hüppas viimasel hetkel tagasi ja kiirustas mööda põrandalaudu minu ja Lori juurde tagasi.

      Brian ja Lori hoidsid kõvasti kinni Kullaotsijast, mille isa oli köitega tugevasti kinni sidunud. Mina hoidsin Maureeni, kes oli mingil veidral põhjusel nutmise lõpetanud. Surusin ennast ühte nurka. Näis, et pidime ülejäänud tee niimoodi läbima.

      Siis ilmus kauguses meie taha esitulede paar. Vaatasime, kuidas auto aeglaselt meie kaubikule järele jõudis. Paari minuti pärast jõudis see päris meie taha ja selle esituled tabasid meid furgooni tagaosas. Auto hakkas tuututama ja tulesid vilgutama. Siis tõmbas see kõrvalrajale ja sõitis meist mööda. Ilmselt andis selle juht emale ja isale märku, sest kaubik jäi aeglaselt seisma ja isa jooksis taskulambiga furgooni taha.

      “Mis kurat siin toimub?” küsis ta. Ta oli maruvihane. Üritasime selgitada, et see ei olnud meie süü, et uksed olid lahti lennanud, aga isa oli ikka veel vihane. Teadsin, et ta oli ka hirmul. Võib-olla isegi rohkem hirmul kui vihane.

      “Kas see oli võmm?” küsis Brian.

      “Ei,” ütles isa. “Ja teil vedas kuradima palju, et ei olnud, sest muidu oleks ta teid kogu täiega vanglasse vedanud.”

      Ronisime pärast pissil käimist tagasi furgooni ja vaatasime, kuidas isa uksed sulges. Pimedus haaras meid taas. Kuulsime, kuidas isa uksed lukku keeras ja kontrollis, et need ikka kinni oleksid. Mootor pandi jälle käima ja me jätkasime teekonda.

      BATTLE MOUNTAIN OLI saanud alguse kaevurite tugipunktist, mille olid rajanud sada aastat varem inimesed, kes lootsid rikkaks saada, aga kui keegi oli kunagi Battle Mountainis rikkaks saanud, siis olid nad ilmselt oma varanduse kulutamiseks kuskile mujale kolinud. Linnas ei olnud midagi uhket peale suure tühja taeva ja kauguses tasasest kõrbepinnast kerkivate tumelillade Tuscarora mägede.

      Linna peatänav oli lai – pleekinud autod ja pikapid olid pargitud nurgeti tee äärde –, kuid ainult mõne kvartali pikkune ja seda ääristasid mõlemal pool teed madalad, lameda katusega ja kuivatatud või põletatud tellistest ehitatud hooned. Linna ainsas valgusfooris süttis nii öösel kui ka päeval punane tuli. Peatänava ääres asusid toidupood, apteek, Fordi autode müügikoht, Greyhoundi pikamaaliinide bussipeatus ja kaks suurt kasiinot: Owl Club ja hotell Nevada. Tohutu taeva all nigelatena näivatel hoonetel olid neoonsildid ja päeva ajal tundus, et need ei põle, kuna päike oli nii ere.

      Kolisime äärelinna puitmajja, mis oli olnud kunagi raudteejaam. Maja oli kahekorruseline, tööstuslikku rohelist värvi ja asus raudteerööbastele nii lähedal, et võisime aknast vedurijuhile lehvitada. Ema rääkis uhkusega, et meie uus kodu oli üks vanimaid hooneid linnas ja esindas ääremaa tõelist olemust.

      Ema ja isa magamistuba oli teisel korrusel, kus oli kunagi olnud jaamaülema kontor. Meie, lapsed, magasime allkorrusel, mis oli kunagi olnud ootesaal. Vanad tualettruumid olid alles, aga ühest tualetist oli WC-pott välja tõmmatud ja asendatud vanniga. Piletimüügikassa oli ehitatud ümber köögiks. Mõned esialgsed ootesaalipingid olid ikka veel värvimata puitseinte külge kruvitud ja neil oli näha tumedaid kulunuid kohti, kus kullaotsijad ja kaevurid ja nende naised ja lapsed olid rongi oodates istunud ja taguotstega puupinke läikima löönud.

      Kuna meil ei olnud mööbli jaoks raha, olime loovad. Meie majale päris lähedal oli raudteerööbaste äärde jäetud mitu hiiglasuurt pooli, mida kasutati tööstuskaabli vedamiseks, veeretasime need koju ja tegime neist lauad. “Milline tola läheb ja raiskab poest laudade ostmisele raha, kui need on siin täiesti tasuta?” ütles isa, kui rusikaga vastu pooli lõi, et meile selle tugevust demonstreerida.

      Kasutasime toolideks väiksemaid poole ja paari kasti. Voodite asemel magasime me, lapsed, kõik oma isiklikes suurtes pappkastides, mida oli kasutatud ilmselt külmkappide transpordiks. Veidi aega pärast jaamahoonesse kolimist kuulsime, kuidas ema ja isa rääkisid, et peaksid meile päris voodid ostma, aga me ütlesime, et nad ei pea seda tegema. Meile meeldisid kastid. Need muutsid magamamineku omamoodi seikluseks.

      Ema otsustas veidi aega pärast jaamahoonesse kolimist, et vajasime tõeliselt vaid üht asja – klaverit. Isa leidis odava püstklaveri, kui naaberlinnas kõrts pankrotti läks, СКАЧАТЬ