Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      KUIGI ISALE TOHUTULT MEELDIS endast lugusid jutustada, siis tema vanematest ega sünnikohast ei olnud kuidagi võimalik veenda teda rääkima. Teadsime, et ta oli pärit Lääne-Virginia linnast nimega Welch, kus kaevandati kivisütt, ja et ta isa oli töötanud raudteeametnikuna ning istunud iga päev väikeses jaamahoones ja kirjutanud sõnumeid paberitükkidele, mida ta kepi otsa kinnitas ja mööduvate rongide vedurijuhtidele näitas. Isa ei olnud sellisest elust huvitatud ja seega lahkus ta seitsmeteistkümneselt Welchist, et astuda õhujõududesse ja saada piloodiks.

      Üks tema lemmiklugusid, mida ta meile kindlasti oma sada korda jutustas, oli sellest, kuidas ta emaga kohtus ja temasse armus. Isa teenis õhujõududes ja ema töötas sõduritele meelelahutust pakkuvas organisatsioonis, ent kui nad kohtusid, oli ema puhkusel ja külas enda vanematel nende rantšos Fish Creeki kanjoni lähedal.

      Isa oli koos mõne sõbraga ühe kalju peal kanjonis, püüdes julgust kokku võtta, et nelikümmend jalga allapoole järve hüpata, kui kohale sõitis ema koos ühe sõbrannaga. Emal oli seljas valge liibuv trikoo ja tema nahk oli Arizona päikeses tumedaks päevitunud. Tal olid helepruunid juuksed, mis muutusid suvel blondiks, ja ta ei kandnud kunagi muud jumestust peale sügavpunase huulevärvi. Isa ütles alati, et ema nägi välja nagu filmitäht ja kuigi isa oli varemgi palju ilusaid naisi kohanud, ei olnud mitte keegi neist, kurat võtaks, tal põlvi värisema pannud. Ema oli teistsugune. Isa nägi kohe, et tema vaim oli õige. Ta armus emasse sellesama sekundi murdosa jooksul, kui teda esmakordselt nägi.

      Ema kõndis meeste juurde ja ütles, et kaljult hüppamine on käkitegu, ta oli seda väikesest peale teinud. Mehed ei uskunud teda ja seega läks ema kalju äärele ja lendas täiusliku pääsukesehüppega vette.

      Isa hüppas talle järele. Ta ütles, et ei saanud lasta nii kenal naisel plehku pista, kurat võtaks.

      “Mismoodi sina hüppasid, isa?” küsisin alati, kui ta seda lugu rääkis.

      “Langevarjuri moodi. Ilma langevarjuta,” vastas ta alati.

      Isa ujus emale järele ja teatas talle sealsamas vees, et kavatseb temaga abielluda. Ema ütles isale, et talle oli juba kakskümmend kolm meest abieluettepaneku teinud ja ta oli neile kõigile ära öelnud. “Miks sa küll arvad, et ma sinu ettepaneku vastu võtan?” küsis ta.

      “Ma ei teinud sulle ettepanekut,” ütles isa. “Teatasin sulle, et abiellun sinuga.”

      Nad abiellusid kuus kuud hiljem. Arvasin alati, et see on kõige romantilisem lugu, mida olin eales kuulnud, aga emale see lugu ei meeldinud. Tema arvates ei olnud see sugugi romantiline.

      “Pidin ütlema jah,” ütles ema. “Isa ei leppinud eitava vastusega.” Pealegi oli emal vaja minema saada oma ema juurest, kes ei lasknud tal kõige väiksemaidki otsuseid langetada, selgitas ta. “Mul polnud aimugi, et su isa võib veelgi hullem olla.”

      Isa lahkus pärast abiellumist õhujõududest, sest tahtis perele varandust teenida ja sõjaväes ei olnud see võimalik. Paari kuu pärast oli ema rase. Kui Lori sündis, ei teinud ta esimesel kolmel eluaastal ühtegi häält ja oli kiilas nagu muna. Siis kattus ta pea äkitselt vasekarva lokkidega ja ta hakkas vahetpidamata rääkima. Ta kõne oli aga pudikeele moodi ja kõik arvasid, et ta mõistus on segi, kui välja arvata ema, kes sai temast suurepäraselt aru ja kiitis tema võrratut sõnavara.

      Aasta pärast Lorit said ema ja isa teise tütre, Mary Charlene ’i, kes oli oma süsimustade juuste ja šokolaadipruunide silmadega täpselt isasse. Aga Mary Charlene suri üheksakuuselt ühel ööl. Hällisurm, ütles ema alati. Kaks aastat hiljem sündisin mina. “Tulid Mary Charlene ’i asendama,” ütles ema. Ta rääkis mulle, et oli tellinud teise punapäise tüdruku, et Lori ei tunneks end imelikuna. “Sa olid niivõrd kõhn beebi,” rääkis ema ikka mulle. “Kõige pikem ja nääpsum laps, keda meditsiiniõed olid eales näinud.”

      Brain saabus, kui olin üheaastane. Ema ütles, et ta oli sinine. Kui Brian sündis, siis ei saanud ta hingata ja tuli siia ilma haigushooga. Iga kord, kui ema seda lugu jutustas, hoidis ta käsi krampis ja surus hambad kokku ja punnitas silmi, et näidata, milline oli Brian välja näinud. Ema ütles, et kui ta Brianit sellisena nägi, siis mõtles ta: ohoh, näib, et see on ka mineja. Aga Brian jäi ellu. Esimesel eluaastal käisid tal peal needsamad haigushood, aga ühel päeval need lihtsalt lakkasid. Temast sai tugev väike poiss, kes ei virisenud ega nutnud kunagi, isegi mitte siis, kui ma ta kogemata ülemiselt narilt alla lükkasin ja ta ninaluu murdis.

      Ema ütles alati, et inimesed muretsesid liiga palju oma laste pärast. Ta ütles, et noorena kannatada oli hea. See vaktsineeris keha ja vaimu ja seepärast ignoreeriski ta meid, lapsi, kui me nutsime. Nutvate lastega sekeldamine innustaks neid vaid edasi nutma, rääkis ta meile. СКАЧАТЬ