Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      PAAR KUUD HILJEM tuli isa keset ööd koju ja ajas meid kõiki voodist välja.

      “On aeg jalad kõhu alt välja tõmmata ja see sitaauk selja taha jätta,” pasundas ta.

      Meil oli viisteist minutit, et kõik vajaminev kokku koguda ja autosse kuhjata.

      “Isa, kas kõik on korras?” küsisin. “Kas keegi ajab meid taga?”

      “Ära sina muretse,” ütles isa. “Jäta see minu hooleks. Kas ma ei hoolitse siis alati teie eest?”

      “Muidugi hoolitsed,” ütlesin.

      “Tubli tüdruk!” ütles isa suure kallistusega ja hakkas siis haukudes korraldusi jagama, et me kõik end kiiremini liigutaksime. Isa kogus kokku kõige hädavajalikumad asjad: suure musta malmpanni ja malmpoti, mõned sõjaväe plekktaldrikud, mõned noad, oma püstoli ja ema vibulaskmisvarustuse ja pakkis need Sinise Hane pagasiruumi. Ta ütles, et me ei peaks eriti midagi muud kaasa võtma, ainult need asjad, mis on ellujäämiseks vajalikud. Ema ruttas õue ja hakkas meie sularahapurki otsides kuuvalgel auke kaevama. Ta oli unustanud, kuhu selle mattis.

      Möödus terve tund, enne kui sidusime lõpuks ema maalid auto katusele, toppisime pagasiruumi kõik asjad, mis sinna veel mahtusid, ning ladusime ülejäänu tagaistmele ja auto põrandale. Isa juhtis Sinise Hane aeglasel käigul läbi pimeduse, et mitte ükski sõidukelamulaagri elanik ei märkaks, et me sääred teeme, nagu isale meeldis seda kutsuda. Ta torises, et ei mõista, miks meil, kurat võtaks, nii palju aega kulus, et vajaminevad asjad haarata ja persed autoistmele seada.

      “Isa!” ütlesin äkki. “Ma unustasin oma Tinker Belli!”

      “Tinker Bell saab üksi hakkama,” ütles isa. “Ta on nagu minu vapper tüdruk. Sa oled ju vapper ja seikluseks valmis, eks?”

      “Vist küll,” ütlesin. Lootsin, et Tinker Belli leidja hakkab teda sulanud näost hoolimata armastama. Proovisin lohutuseks meie hallivalgekirjut ühe kõrvaga kassi Quixoted4 käte vahele võtta, aga ta urises kurjalt ja küünistas mu nägu. “Tasa, Quixote!” ütlesin.

      “Kassidele ei meeldi reisida,” selgitas ema.

      Seepeale ütles isa, et need, kellele ei meeldi reisida, ei ole meiega koos seiklema kutsutud. Ta seiskas auto, haaras Quixotel turjast kinni ja viskas ta aknast välja. Quixote maandus kriiskava kräunatuse ja põntsatuse saatel, isa kihutas mööda teed edasi ja mina puhkesin nutma.

      “Ära ole nii õrnahingeline,” ütles ema. Ta rääkis, et saame alati uue kassi võtta ja pealegi saab nüüd Quixotest metsik kass, mis on palju toredam kui kodukass olla. Brian, kes kartis, et isa võib ka Juju aknast välja visata, hoidis koera kramplikult käte vahel.

      Ema utsitas meid, lapsi, laulma laule nagu “Don’t fence me in” ja “This land is your land”5, et meie tähelepanu toimult kõrvale juhtida ja isa eestvedamisel esitasime sütitavalt laulu “Old man river” ja isa lemmikut “Swing low, sweet chariot”6. Natukese aja pärast unustasin ma Quixote ja Tinker Belli ja kõik sõbrad, kelle olin laagrisse maha jätnud. Isa hakkas meile jutustama, mida kõike põnevat tegema hakkame ja kuidas me uude elukohta jõudes rikkaks saame.

      “Isa, kuhu me läheme?” küsisin.

      “Sinna, kuhu välja jõuame,” ütles ta.

      Hiljem seiskas isa auto keset kõrbe ja me magasime tähtede all. Meil ei olnud patju, aga isa ütles, et see oligi osa tema plaanist. Ta õpetas meile niimoodi, kuidas head rühti saada. Ta selgitas, et indiaanlased ei kasutanud ka patju ja vaat kui sirgelt nad seisid. Meil olid olemas aga karedad sõjaväetekid ja me laotasime need maha, lamasime nendel ning vaatasime üleval laiuvat tähistaevast. Rääkisin Lorile, kuidas meil on küll vedanud, et magame tähtede all nagu indiaanlased.

      “Võiksime nii igavesti elada,” ütlesin.

      “Arvan, et elamegi,” ütles ta.