Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      EMA JA ISA PANID meid Mary S. Blacki nimelisse algkooli. See oli pikk madal hoone, mille kõrval oleva mänguväljaku asfaltkate muutus kuuma päikese käes pehmeks. Minu teine klass oli täis kaevurite ja mängurite lapsi, kelle põlved olid marraskil, tukad kodusest juukselõikusest viltused ja kes olid kõrbes mängimisest tolmused. Meie õpetaja preili Page oli väike krimpsus naine, kellel käisid peal äkilised raevupuhangud ja meeletud joonlauaga vehkimise hood.

      Ema ja isa olid mulle õpetanud juba peaaegu kõike, mida preili Page meie klassile õpetas. Kuna tahtsin teistele lastele meeldida, siis ei tõstnud ma kogu aeg kätt nagu Blythe ’is. Isa süüdistas mind, et löön luuslanki. Vahel käskis isa mul matemaatika koduseid ülesandeid binaarsüsteemis lahendada, sest tema sõnul oli mul vaja väljakutseid. Pidin need enne tundi araabia numbritega ümber kirjutama, aga ühel päeval ei jõudnud ma seda teha ja andsin õpetajale binaarsüsteemis lahenduse.

      “Mis see on?” küsis preili Page. Ta surus huuled kokku, kui uuris mu paberilehte katvaid ringe ja kriipse ning vaatas siis mulle kahtlustavalt otsa. “Kas see on mingi nali?”

      Üritasin talle binaarsüsteemi selgitada – kuidas arvutid just seda kasutasid ja kuidas isa oli öelnud, et see oli parem kui kõik teised arvusüsteemid. Preili Page põrnitses mind.

      “See ei olnud sinu üleasanne,” ütles ta kannatamatult. Pidin pärast tunde jääma ja kodutöö uuesti tegema. Ma ei rääkinud sellest isale, sest teadsin, et ta tuleks kooli preili Page ’iga arvusüsteemide positiivseid külgi arutama.

      Meie naabruskonnas, mida tunti Rööbaste nime all, elas palju teisi lapsi ja me mängisime pärast kooli koos. Mängisime heeringat, kulli, jalgpalli, ali-babaad või teisi nimetuid mänge, milles tuli kiiresti joosta, kambaga sammu pidada ja mahakukkumise korral mitte nutta. Kõigil Rööbaste peredel oli rahaga kitsas. Mõne olukord oli kehvem kui teistel, aga kõik lapsed olid kondised ja päikesest pruunid, kandsid tuhme šortse ja näruseid särke ja aukudega tosse või olid üldse paljajalu.

      Meie jaoks oli kõige olulisem see, kes kõige kiiremini jooksis ja kelle isa ei olnud argpüks. Meie isa mitte ainult ei olnud argpüks, vaid tuli ka koos meie kambaga välja mängima, joostes meiega kaasa, visates meid õhku ja maadeldes kogu kambaga ise haiget saamata. Rööbaste lapsed koputasid meie uksele ja kui ma ukse avasin, küsisid nad: “Kas su isa saab tulla välja mängima?”

      Lori, Brian ja mina ja isegi Maureen võisime minna põhimõtteliselt igale poole ja teha peaaegu kõike, mida hing ihaldas. Ema uskus, et lapsi ei tohiks koormata liigsete reeglite ja piirangutega. Isa andis meile küll rihma, aga mitte kunagi viha pärast ja ainult siis, kui olime talle vastu hakanud või otsesest käsust üle astunud, mida juhtus harva. Meie ainus reegel oli, et pidime koju tulema, kui tänavavalgustus süttis. “Ja kasutage tervet mõistust,” ütles ema. Talle tundus, et see on lastele hea, kui nad saavad teha seda, mida tahavad, sest nii saavad nad oma vigadest õppida. Ema ei olnud üks neist alati muretsevatest emadest, kes said pahaseks, kui lapsed räpastena koju tulid või kui nad poris mängisid ja end kriimustasid. Ta ütles, et inimesed peaksid sellised asjad noorena peast välja saama. Tõmbasin ükskord, kui ronisin oma sõbra Carla kodu aiast üle, oma kintsu vana naela otsas katki. Carla ema arvas, et peaksime minema haiglasse haava õmblema ja teetanusesüsti saama. “See on kõigest väike lihahaav,” teatas ema pärast sügava haava uurimist. “Tänapäeval tahavad inimesed iga kord, kui põlve kriimustavad, haiglasse joosta,” lisas ta. “Meist on saamas memmepoegade riik.” Seda öelnud, saatis ta mind tagasi välja mängima.

      Mõned kivid, mis ma kõrbes ringi seigeldes leidsin, olid nii ilusad, et ma lihtsalt ei suutnud neid sinnapaika jätta. Seetõttu panin aluse oma kollektsioonile. Brian aitas mind ja leidsime koos granaate ja graniite ja obsidiaane ja ahhaate ja aina rohkem ja rohkem türkiise. Isa tegi nendest türkiisidest emale kaelakee. Leidsime suuri vilgulehti, mida sai imepeeneks puruks tampida ja siis kehale kanda, nii et sätendasid Nevada päikese käes, nagu oleksid kaetud teemantidega. Arvasime Brianiga paljudel kordadel, et oleme kulda leidnud, ja tuigerdasime koju koos ämbritäite säravate kivitükikestega, aga see olid alati püriit – kassikuld. Isa ütles, et peaksime osa sellest alles jätma, sest mõned tükid olid kassikulla kohta väga hea kvaliteediga.

      Mulle meeldis alati leida minu lemmikuid – geoode, mis olid ema sõnul pärit miljonite aastate eest miotseeni ajastikul Tuscarora mägedest välja pursanud vulkaanidest. Väljastpoolt nägid geoodid välja nagu igavad ümmargused kivid, aga kui need peitli ja haamriga poolitada, oli nende sisemus õõnes nagu koobas, mille seinad olid kaetud valgete kvartsikristallide või sätendavate lillade ametüstidega.

      Hoidsin oma kivikollektsiooni maja taga ema klaveri kõrval, mis oli hakanud ilmastiku mõjul veidi kuluma. Kasutasime Lori ja Brianiga kive, et kaunistada haudu, mis kuulusid meie surnud lemmikloomadele või nendele hukkunud loomadele, keda olime leidnud ja otsustanud, et ka nemad väärisid korralikke matuseid. Korraldasin ka kivide väljamüüke. Mul ei olnud eriti palju kliente, sest küsisin ränikivitükkide eest sadu dollareid. Tegelikult oli isa ainus inimene, kes minu käest kunagi kive ostis. Ta tuli ühel päeval minu juurde maja taha koos taskutäie sentidega ja ehmus, kui nägi hinnasilte, mille olin igale kivile kleepinud.

      “Kullake, sa võiksid kaubast veidi kiiremini lahti saada, kui sa hinda alandaksid,” ütles ta. Selgitasin, et kõik mu kivid olid mulle meeletult väärtuslikud ja jätaksin need pigem endale, kui müüksin neid vähema eest, kui need väärt olid.

      Isa suunas mulle viltuse naeratuse. “Paistab, et oled selle päris korralikult läbi mõelnud,” ütles ta. Ta rääkis mulle, et oli pannud silma peale ühele konkreetsele roosa kvartsi tükile, aga tal ei olnud kuutsadat dollarit, mida ma selle eest küsisin, ja seega langetasin ma hinna viiesajale ja andsin kivi talle järelmaksuga.

      Brianile ja mulle meeldis väga ka prügimäel käia. Otsisime äravisatud pliitide ja külmikute, katkiste mööblitükkide ja kulunud rehvide vahel varandust. Ajasime taga tavakeksikuid, kes elasid autoromudes, või püüdsime limase kihiga kaetud tiigist kulleseid ja konni. Raisakotkad tiirutasid me peade kohal ja õhk oli täis väikeste lindude suuruseid kiile. Battle Mountainis ei olnud ühtegi korralikku puud, aga prügimäe ühes nurgas СКАЧАТЬ