Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      MITTE ÜKSKI MEIST, lastest, ei saanud taskuraha. Kui tahtsime raha, siis kõndisime mööda teeääri ning korjasime õllepurke ja pudeleid, mille eest saime taarapunktis kaks senti tükist. Korjasime Brianiga ka vanametalli, mille müüsime kokkuostjale hinnaga üks sent poole kilo eest ja kolm senti poole kilo vase eest. Jalutasime pärast pudelite äraviimist või vanametalli mahamüümist Owl Clubi kõrvale apteeki. Seal oli valida niivõrd paljude imemaitsvate maiustuste vahel, et meil kulus terve tund, et otsustada, mille peale oma kümmet senti kulutada. Valisime mõlemad välja ühe maiustuse ja olime valmis juba selle eest maksma, kui muutsime äkki meelt ja valisime hoopis järgmise, kuni apteegiomaniku kannatus katkes ja ta käskis meil maiustuse käperdamise lõpetada, midagi osta ja välja kerida.

      Briani lemmikuks olid suured hapukasmagusad SweeTarti kommid, mida ta limpsis nii kaua, kuni keel verele hõõrdus. Mina armastasin šokolaadi, aga see sai liiga kiiresti otsa, seega ostsin tavaliselt SugarDaddy karamellimaitselist pulgakommi, mida sain pea pool päeva lutsida, lisaks oli selle pulgale alati trükitud roosas kirjas mõni naljakas luuletus, näiteks Kui su jalad / sureda tahvad, / siis torka need sokki, / mis tantsu löövad.

      Kommipoest kodu poole minnes meeldis meile Brianiga luurata, mis toimus Green Lanternis – suures tumerohelises viltu vajunud verandaga majas, mis asus kohe maantee ääres. Ema ütles, et see on kiisumaja, aga ma ei näinud seal kunagi ühtegi kassi, ainult päevitusriideid ja lühikesi kleite kandvaid naisi, kes istusid või lamasklesid verandal ja lehvitasid mööduvatele autodele. Maja ust ääristasid aasta ringi jõulutuled ja ema ütles, et selle järgi saidki kõik aru, et tegu on kiisumajaga. Maja ees peatusid autod ja neist tulid välja mehed, kes läksid kiiruga majja sisse. Ma ei suutnud välja nuputada, mis Green Lanternis toimus, ja ema keeldus seda minuga arutamast. Ta ütles ainult, et seal tehti halbu asju, ja see tegi Green Lanterni meie jaoks vastupandamatu uudishimu allikaks.

      Peitsime end Brianiga teisel pool maanteed kasvavasse pujuvõssa ja püüdsime esiuksest sisse piiluda, kui keegi sisenes või väljus, aga me ei näinud kunagi, mis seal toimus. Hiilisime paar korda maja juurde ja üritasime akendest sisse vaadata, aga aknad olid mustaks värvitud. Ükskord, kui olime põõsastes, nägi üks naine meid verandalt ja lehvitas meile ning me jooksime kisaga minema.

      Ühel päeval, kui olime Brianiga peidus luuramas, esitasin talle väljakutse, et ta läheks ja räägiks verandal lebava naisega. Brian oli siis juba peaaegu kuueaastane, minust aasta noorem ega kartnud midagi. Ta kehitas pükse, andis mu hoole alla oma poolelioleva SweeTarti, läks üle tee ja kõndis otsejoones naise juurde verandale. Naisel olid pikad mustad juuksed, ta silmi ääristasid justkui paksu musta tušiga tõrvatud ripsmed ja tal oli seljas lühike sinine mustalilleline kleit. Ta lebas verandal külili, käsi pead toetamas, aga kui Brian tema juurde läks, keeras ta end kõhuli ja toetas lõua käele.

      Nägin oma peidupaigast, kuidas Brian naisega rääkis, aga ma ei kuulnud, mida nad ütlesid. Siis sirutas naine käe Briani poole. Vaatasin hinge kinni hoides, mida see naine, kes Green Lanternis halbu asju tegi, Brianile teeb. Ta pani oma käe Briani juustele ja sasis neid. Täiskasvanud naised tegid seda alati Brianile, sest ta juuksed olid punased ja tal olid tedretähnid. See ei meeldinud Brianile, tavaliselt lükkas ta naiste käed eemale. Aga mitte seekord. Ta jäi hoopis paigale ja rääkis natuke aega naisega. Kui ta tagasi üle tee tuli, paistis, et ta ei ole sugugi hirmul.

      “Mis juhtus?” küsisin.

      “Ei midagi erilist,” ütles Brian.

      “Millest te rääkisite?”

      “Küsisin temalt, mida Green Lanternis tehakse,” ütles ta.

      “Tõesti?” See avaldas mulle muljet. “Mis ta vastas?”

      “Ei midagi erilist,” ütles ta. “Ta rääkis, et mehed tulevad sisse ja naised on nende vastu lahked.”

      “Aa,” ütlesin. “Veel midagi?”

      “Eih,” ütles Brian. Ta hakkas jalaga kivikesi taguma, nagu ei tahaks enam sellest rääkida. “Ta oli päris lahke,” ütles ta.

      Pärast seda lehvitas Brian Green Lanterni verandal olevatele naistele, kes naeratasid suurelt ja lehvitasid vastu, aga mina kartsin neid ikka veel natuke.