''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ “komosoomidega”, millede eksisteerimist Melanie Kaunis kuidagi tunnistada ei tahtnud. Jäägike meie rahvuse genofondi suuri kaotusi kandnud paremast osast hingitses meie koolis anabioosiseisundis edasi.

      Ja eks midagi oli meile õpetanud – ning parajasti ka õpetamas – muidugi elu ise. Polnud haruldane, kui mõni õpilane ühel hommikul oma koolipinki ei ilmunud. Ning mitte haiguse tõttu… Sosinal vahetati vahetunnil uudiseid, ja me saime teada, et jälle peab mõne eesti nooruki elutee Siberimaal jätkuma (või lõppema).

      Jah, me olime küllalt radikaalsed. Punaste poolele kaldujad olid haruldased. Vilma oli vist meie ainus vihane noor komsomol, kes rääkis vaimustusega töölisklassi “triktratuurist” – see ei läinud küll päris hästi kokku tema ema “kunsträtsepa tiplumiga”, mis teda ehtproletariaadist just nagu mingil määral eraldama oleks pidanud – , kuid pioneeriks või komsomoliks õnnestus Ivan Töngil meist õige väheseid meelitada-hirmutada. Ja neisse suhtuti põlgusega. Muide on siin paras koht olla õiglane ning täpsustada, et küllalt sandi kõlaga perekonnanime Tönk ei tule seostada “töntsi”, “tölbi” või “tönkamisega”; “tönk” olevat vana murdesõna, mis tähendavat mõnel pool väikest lubjapõletusahju, teisal jälle kohaliku tähtsusega pisikest tellisevabrikut. Seda kuulsin ma muidugi Nilsilt, kes kõigest hirmus palju teadis.

      Aga tagasi maailmavaatelisemate asjade juurde.

      Minu vanaisa tehti kulakuks, ja külmale maale jäi tal sõitmata ainult tänu kirstule, mis vaid mõned päevad enne kongiga veoautot meie maakodu väravasse jõudis. Selle kõige tõttu olin mina raevukas kommudevihkaja ja pidasin ennast, küllap vist vastukaaluks, koguni fašistiks, kuigi mul sellest maailmavaatest tollal õige vale ja ähmane ettekujutus oli. Kuid maale laudile põhuvirna alla olin ma peitnud ehtsa, eest tornkõrge SSlase mütsi, saksakeelsed kirjad sees, ja see maanteekraavist leitud peakate oli minu jaoks tõeline reliikvia. Arvasin, et ühel päeval – õnneks ei tulnud seda kunagi – panen ma selle pähe.

      Meie peres poliitikast palju ei räägitud, kuid isa kuulas pidevalt Ameerika Häält ning ei läinud aastate jooksul kinosse ühtegi vene filmi vaatama.

      Minu venevaenulikkust jagas ka Nils. Ta ei rääkinud sellest eriti palju – tema tõeline “mina” oli üldse palju sügavamal – , kuid ühel avameelsusehetkel, kui mina oma vanaisast talle jutustasin, sain ma kuulda, et nendegi pere oli küüditamisest pääsenud päris imekombel. Niilas Kibbermanni isa olnud vabariigi ajal eriti kõrge tuletõrjeülemus (kas koguni mitte kolonel?), kuid sõjajärgseil aastail olid tolle elukutse tõelised asjatundjad hinnas. Ning lisaks sellele oli nii oluline mees nagu Nikolai Karotamm Kibbermannide kaunis lähedane sugulane. (Rootsi minevast laevast oli Nilsi pere – kui ma ei eksi, siis koos Paul Keresega – napilt maha jäänud.)

      Ent mingem edasi sündmuste juurde, mis minu ja Nilsi suhetesse ülimalt keerukaid, lausa põhimõttelisi muudatusi tõid ja mis Nilsi mõistatuslikule siluetile dimensioonid andsid.

      Tajusin intuitiivselt, et Nilsist kiirgab midagi ohtlikku, kummalist, ent samal ajal ka lummavat. Ta oli nagu veealune jäämägi. Tema olemust ja kontuure võis ainult aimata. Kuid samal ajal olin siiski mina vist ainus poiss klassis, keda Nilsiga midagi raskesti seletatavat, aga küllaltki tugevat ühendas. Ta oli nagu magnet ning mina raud. Ma olin sõltlane. Kuid see võrdlus on siiski primitiivne: õige sageli kujunes nii, et tundus, nagu oleksin just nimelt mina mingi ettevõtmise initsiaator olnud. Kuid kas see ikka päris nii oli? Tagasi mõeldes hakkan ma selles üha enam kahtlema. Võimalik, et Nils mind tihtipeale tahtlikult juhtpositsioonile peibutas. Jah, küllap see nii oli. Raske on tollaste sündmuste juuri täpselt lahti kaevata; kuid õieti on öeldud, et “kõik päike päeva ette toob”. (Kuigi päris nii see siiski ka ei pruugi olla.)

      Meie suure ja esindusliku, igatahes mitte tüüpilise nõukogude kooli aula tagaseinas rippus maailma kõigi progressiivsete inimeste, ja eriti veel laste suurima sõbra Jossif Vissarionovitši päratu, lavatasapinnast peaaegu laeni ulatuv ja mitmekordses elusuuruses pildilatakas. Kui lahkelt ta naeratas! Millist meisterlikkust oli kunstnik ilmutanud tema vuntside ja eriti just pimestavalt säravate lakksäärikute kujutamisel! Mõlema säärsaapa kohta oleks võinud liialdamata öelda: “Ta särab ja hiilgab kui Issanda välk!”

      Saalil oli ka rõdu. Vahel tassis majandusjuhataja sinna vana kolu ja remondimaterjale. Kord olin ukse vahelt näinud, et seal oli ka paar vana kulunud maadlusmatti.

      Seda ruumi ei kasutatud. Võti oli ainult majandusjuhatajal. Ent ühel päeval viipas Nilsi salapäraselt kumendav siidkinnastet käsi mind endaga kaasa. Tal oli sõrm suul. Me hiilisime korruse võrra kõrgemale, rõdu ukse taha, Nils võttis taskust võtme, suskas selle lukuauku, ja tasa nagisedes uks avaneski.

      Me astusime magus-läppunult lõhnavasse hämarusse.

      “Noh, mis sa sellest salakambrist arvad?” küsis ta.

      Mul polnud vaja vastata, sest eks mu näost võis ju mu tundeid lugeda. Kuulusime just sellesse vanuseklassi, mil kõiksugu peidikud poisse ülimalt vaimustavad.

      “Aga teistele loomulikult mitte sõnakestki, et ma sihukese võtme välja otsisin!”

      Noogutasin püha, lausa vandeseltslasliku tõsidusega.

      See oli hiilgav koht popitegemiseks. Tõeliselt polnud meil küll kummalgi erilist põhjust mingeid tunde karta. Nils oli lausa viiemees, mina ei jäänud temast oluliselt maha. Kuid vahetevahel, kui sul näiteks mõnes aines enne veerandi lõppu hea seis on, pole mõtet seda mingi viimase kontrolltööga vussi keerata.

      “Siin võib vahel näiteks kas või maletki mängida,” arvas Nils.

      “Vahva värk…” pomisesin ma.

      Males olin mina imelikul kombel Nilsist parasjagu üle, ehkki ta iga käiku palju kauem mõtles.

      Oi, suurepärane koht oli see meie kahe salamu, kust meid ainult imekombel võidi tabada!

      Ka saalist ei saanud meid ikkagi näha. Ainult Jossif Vissarionovitš oli see, kes siia napilt-napilt pilku heitma ulatus. Ta vaatas meid muide väga kavalalt. Küllap temagi oma eluajal, eriti nooruses, salakorteritest lugu pidas.

      Ühel heal päeval leppisime kokku, et homset füüsika kontrolltööd on mõistlikum vältida – meil mõlemal oli viie-seis, ja töö pidi tehtama kogu veerandi materjali kohta, millest enam kõik sugugi meeles ei pruukinud olla. Milleks riskida…

      Kui ma pärast koolikella tasahilju rõduukse taha hiilisin ning neli korda koputasin – viimane löök tugevam, nagu Beethoveni sümfoonias (vist viiendas, mille tundmist meie muusikaõpetaja igale intelligentsuse poole püüdlevale inimesele iseenesestmõistetavaks pidas) – , avaneski uks.

      Nils oli juba kohal.

      Siin oli mõnus, soe, hämar; siin hõljus õhus iseäralik magusavõitu kopituselõhn, mida ma vist iial unustada ei suuda ning mis mu koolipõlvemälestustega kuidagi eriliselt seotud on. Ka oli võimlast siia veetud vanu maadlusmatte (võimalik, et nemad seda lõhna levitasidki), millel oli mõnus külitada.

      Käntsasingi matile ja sirutasin mõnuga koibi.

      Nils ei tundunud aga laisklemisest hoolivat. Ta rinnutas hoopis kaarjal rõduäärel ning, nagu mulle näis, vaatas isakese Jossifiga tõtt. (Mäletan, et märtsikuine päike oli just tõusmas, ning suure juhi pale roosatas nagu Kremli müürid ühes tuntud laulus.)

      Siis kostis nurgast tasast krabinat ning üle põranda lippas pisike hall hiir. Õnnetuseks oli tol hiirel lõks saba külge kinni klõpsatanud; ei saanud ta, vaeseke, enam koduurgu tagasi ühti.

      Imelikult СКАЧАТЬ