''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ helgema tuleviku nimel. Ja ta nuttis koos koertega!..”

      Keegi kihistab.

      “Kes itsitab?! Tähendab, Toomal on mõttekaaslasi, on teisigi kärbsepiinajaid ja iduplasma kummardajaid?!”

      “Ideo plasma,” söandab Nils parandada.

      “Ah ka sina, muidu tubli õpilane, oled niisugustest jõledustest huvitatud…” Aga nüüd muudab Melanie Kaunis tooni. Mesimagus on ta taas.

      “Ma saan aru. Neid antileninlikke õpetusi on teie hulka külvanud klassivaenlane! Meie seitsmendat a-d tahab keegi katkukülvaja nakatada. Kust sa, Toomas, neid ilgeid tobedusi kuulsid? Tunnista üles!”

      “Ma lugesin “Eesti entsüklopeediat”. Ja siis veel ka “Elava Teaduse” raamatuid.” Ja nii see tõesti oligi.

      “See on kodanlik rämps! Niisugustest raamatutest tuleb eemale hoida! Õigupoolest tuleks nad ära põletada.” Jaa – raamatupõletajaks sobiks nõukogude veis suurepäraselt.

      “Ükski normaalne koolipoiss ei tuhni sellistes raamatutes! Ma olen kindel, et keegi on tegelnud ässitustööga… Sina, Toomas, jääd pärast tunde siia, tuled õpetajate tuppa ja räägid mulle kogu loo ära. Keegi pidi sind selle ebateadusliku rämpsu juurde suunama. Ja ma tahan väga teada, kes see oli. Loomulikult pean ma sinu kirjatööd näitama seltsimees direktorile. Tema otsustab, mis edasi teha. Mina igatahes soovitan talle seda räpast kirjatükki ministeeriumis ja võib-olla ka komsomolikomitees tutvustada. Niigi heidetakse meile ette, et me peaksime tegelema senisest rohkem õpilaste maailmavaate kujundamisega. Noh, nüüd siis nähakse, et me seisame partei poolt meie ette püstitatud ülesannete kõrgusel! Tehtagu sellest omad järeldused!”

      “Nii et ikkagi karjerist ka. Ja seda nagunii ennekõike. Nüüd saime selle endale selgeks,” sosistab Nils. “Sinu kontrolltöö ei kurvasta, vaid rõõmustab teda.”

      “Kas mina üksi pean teie juurde tulema?” küsin ma õpetajalt.

      “Aga kes siis veel?” imestab aadetekaitsja.

      Ma olen nõutu. Heliseb päästev kell.

      Vahetunnil küsin ma Nilsilt, milles asi? Kas tema siis ei kirjutanudki neist geenidest ja kromosoomidest. Ta ju ise kuulutas, et “kui me kõik selle, Tom, millest meil natuke aimu on, kirja paneme, saab veis kreepsu…”

      “Ma algul kirjutasin küll,” tunnistab Nils. Ta sügavpruunes silmis on kurbus, isegi häbi. “Aga pärast rebisin ma selle lehe vihikust välja. Ma kartsin, Toomas. Kõik pole nii julged kui sina…”

      Ja ta lööb pilgu maha ning astub süüdlaslikult, pea langetatud, minust mööda.

      “Muidugi võid sa öelda, et mina soovitasin sulle neid asju uurida,” poetab ta vaikselt üle õla.

      Ja muidugi teab ta, et ma seda ei tee.

      Siis, seal trepinurgal seistes – alt sööklast tõusis ninna kõrbenud pudru haisu – uskusin ma oma kummkäega pinginaabri iga sõna, isegi imetlesin tema julgust tunnistada, et on asju, mida isegi tema ei söanda teha.

      Aga sellel päeval polnud ma veel näinud üht pruunide kaantega kaustikut tema portfellis. Kaustikut, kuhu hoolikalt sisse kantakse hämmastavaid asju ja plaane.

      3

      Kui mind järgmisel päeval pärast visiiti Nilsi isale loomaaeda kutsuti, ei vaimustanud see mind põrmugi.

      Olin just oma töölauale päratu virna erialast kirjandust kokku tarinud; see kõrgus otsekui kuulus Pisa tom, mis imekombel siiani veel poolvertikaalset asendit horisontaalsele eelistab. Mis raamatud need siis olid? Härra Heidelberger oli minu nõustaja immunokeemia alal, Makinodan, Perkins ja Chen – “Immunological Activity of the Aged” autorid – valgustasid mind isand Kibbermanni eaga seotud eriküsimusis; raamatuid oli, jah, lausa üüratu kuhi. (Eeldatavasti pole lugeja neist pea midagi kuulnud, ja ega see peagi teda huvitama.) Ega minagi neist pikemalt juttu tee. Lihtsalt mainin möödaminnes, et mu märkmikes oli immuunsust allasuruvate ainete pikk-pikk nimistu – alates sarkolüsiinist, mille esimene silp eestlasele (sõna “sark”…) just parimaid assotsiatsioone ei tekita, ja lõpetades eriti vägeva, paraku ka ohtliku 6-merkaptopuriiniga, mida härra Kibbermanni ravimisel veel polnud proovitud.

      Kõigi nende medikamentide kohta oli mul vaja teavet: ma võin ju uhke aerosoolide-purskkaevu Nilsi isa lauale püsti panna küll, kuid kuidas lõhnab too merkaptaanituletis, seda ei tea keegi kurat… Asi on nimelt selles, et Kehra tselluloositehase ümbrus ja mingi õnnetu jõeke, mille nimi mulle meelde ei tule, väävliühendile merkaptaanile kaunis lähedaste ainete järele jube võikalt haiseb; merkaptaanid on nimelt ühed olulisematest ainetest, mis meie – ma palun vabandust! – seedegaasidele just niisuguse lõhna annavad, mille äratundmiseks pole orgaanilise keemia kursust ilmtingimata vaja läbi võtta. Ma ei arva, et Nilsi isa, tõeline vana kooli härrasmees, säherdustest aroomidest lugu peaks. Nähtavasti tuleks jälgid lehad kuidagi varjestada, valmistada mingi segu.

      Küsimusi kui palju… Ja nad kõik on olulised ning kiired. Kui ma midagi uut, mittetraditsioonilist välja ei nuputa, on ooperlikult punase sümpaatse härra päevad varsti loetud.

      Ühesõnaga – mul oli tegemist küll, kuid loomaaiale ma ära öelda ei saanud. Tundsin nende direktorit juba ammusest ajast, sealne veterinaar oli aga minult õppinud fotokolorimeetri käsitsemist. Tuttavad, sümpaatsed inimesed. Ja nende elukad samuti. Kui ma end suureks filantroobiks ei saa pidada, siis loomasõber – zoofiil – olen ma tõesti lapsest saati. Nii et tuli minna.

      Loomaaiaga on mul tihti tegemist olnud – kui ma ühel Kasahstanist toodud prževalski hobusel Rhinoviruse avastasin, mis ka inimesele nakkav, pidid jõmpsikad ponisõidust pikaks ajaks loobuma. Katku, tulareemia ja tatitõvega pole õnneks loomaaiarahval veel kokkupuuteid olnud. Ka kunagi kogu Eestimaa paanikasse viinud suu- ja sõrataud läks sealt mööda.

      Mulle teatati, et praegu polevat linnumajas nagu kõik päris korras. Mitmed uhked, kirjud, lapsi vaimustavad papagoid olla loiuvõitu ja apaatsed, mõned aga jälle ülearu eufoorilised. Kartsin, et äkki võib olla tegu ornitoosiga, mis Tallinna tuvide hulgas muide sedavõrd sage, et haigeid linde terveist vist rohkemgi. Te olete ju näinud neid kurbi pulstunud õnnetusehunnikuid mõne vana müüri juures konutamas ja surma ootamas.

      Ornitoosiviirusi (varem nimetati ornitoosi ka psitakoosiks) on mitmeid. Ornitoos võib ka inimesi nakatada. Ja kehvema immunosüsteemiga inimesi on ornitoosi küllalt tihti surnudki. Seda enam, et ornitoosi tavaline kliiniline haiguspilt võib väga meenutada pneumooniat, meningiiti ja mitmeid teisigi haigusi. Ornitoos jääb tihtipeale diagnoosimata ja seetõttu ka õigesti ravimata. Mitmetes maades, millele me usinasti tahame järele jõuda, tehakse isegi igale kanaarilinnuomanikule kaitsesüst. Meie linnuvabrikuis on aga küllalt tihti olnud ornitoosi epideemiaidki.

      Ma sain oma sõprade murest aru; linnumaja sulgemine oleks kurb lugu. Ja veel ka majanduslik põnts. Kuid üldiselt on sulelised ju puurides, neil pole ka kaamelitele omast sülitamisekommet, ning igaks juhuks võib linnumajale veel ka mõne lisaköie ümber tõmmata, et inimesed liialt lähedale ei kipuks. Ning ka hoiatava sildi võib üles riputada.

      Talitajaile ja puuripuhastajaile tuleb aga sõnad peale lugeda, nad tuleks vaktsineerida ning ega marlisidemedki näo ees halba teeks. Hea vähemalt see, et ornitoos inimeselt inimesele ei nakka.

      Jah – meie kallis pealinn on ornitoosihaigeid tuvisid täis, kuid ilmselt СКАЧАТЬ