''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Nüüd käratsetakse just siin akna all. Vast mõne meetri kaugusel algab ilm, mis on ühele tabu. Ei saa jalutuskeppi viibutades taeva palge all oma radu käia see uhke, lõvilakaga mees, kes on enamikust neist, kes kuuluvad uute, pikemakasvuliste homo sapienside hulka – kui see termin küll neile sobib – kasvult ülegi. Hoiakult aga täiesti väljaspool konkurentsi. Mis on üks loikam selle sündinud härrasmehe kõrval… Jah, aga tema olgu vangis.

      “Teate, ma lähen praegu ära. Ma pean aru. Aga homme või ülehomme olen ma taas siin.”

      Ta noogutab. Ja siis noogutab ka Nils. Siin peres, siin “kojas” valitseb hierarhiline süsteem.

      Nils saadab mind vaikides ukseni.

      Igal majal, igal eeskojal on oma eriline lõhn. Aga siin on kõik kuidagi teisiti. Ka lõhnatus jääb meelde kui omamoodi lõhn. Ma saan ju hästi aru, miks siin nii steriilne on. Siin ei taluta pea mitte kui midagi.

      Tänav lõhnab see-eest kirbelt, erutavalt. See on märjast asfaldist. Tänavaid on kastetud. Vahepeal neid ei kastetud enam üldse. Oli bensiinipuudus ja kui see lõppes, unustati kastmine lihtsalt ära.

      Ahmin kopsud täis seda oma kunagist noorust meenutavat lõhna. Kui ma ammu-ammu maapoisina esimest korda Tallinna sattusin, lõi just see lõhn mulle meelierutavalt ninna. Ja tulikirjade peegeldus märjal asfaldil tekitas metropolitunde. Ma teadsin, et olen kohutavalt maavillane, kuid olin kindel, et kunagi tuleb aeg, mil see lõhn saab mulle omaseks. Ma jõuan elus edasi! Ja seejärel kuulub mulle ka palju muud: saksofonide erootiline kudrutamine restoranides, julgelt mingitud naised; ma muutun enesekindlaks, ma ei pelga kedagi ega midagi, ma saan osa kõigest, mida maailmal pakkuda on…

      Olen ma siis nüüd enesekindel? Ei. Kõhkleja elab minus edasi. Maavillaseks olen ma oma seesmuses jäänudki. Kuigi tänu mu küünikumaskile ja sellele, et tegelen asjadega, mis tavakodanikul juuksekarvad püsti ajavad: salakavalate viirustega ja koolnukaabetega, mind pisut kardetakse, aga ka respekteeritakse. Mõned naised leiavad minus midagi erutavat. Aga tõeliselt olen ma lihtsalt üks laborirott. Nils on minust alati üle olnud. Ta oli seda juba kooliajalgi. Ja nüüd üritan ma ravida tema isa. Selle mehe isa, kelle poega peaks hoopis ootama veritasu. Jah, aga me pole ju moslemid.

      Jalad olid mu toonud Kosmose kino ette. Ma jäin mõttetul pilgul vaatama üüratut kinoreklaami: keegi galantne, naeratav valges kitlis mees lähenes kinniseotud ohvrile süstlaga… Miks ma seda plakatit vahtima jäin? Mina ju süstalt tapariistana ei kasuta. Aga ma vahtisin ja vahtisin. Kuid siiski – kas just siin ei sündinud üks mõte? Kõike edasist käivitav mõte. Kas just mõte, aga mingi, esialgu veel väga abstraktne soov igatahes.

      Minust vooris mööda värvitud plikasid – ilmselt oli nende hulgas neidki, kes üritavad õppida maailma vanimat elukutset. Väga kummalised tunded valdasid mind. Mingi kadedus, energiatulv. Kõik siin päikese all julgevad, ja mitte ainult kiiduväärsed teod ei mõlgu neil meeles. Käib liigisisene võitlus, toimib looduslik valik. Kas mina olen tõesti määratud igavesti oma binokulaarmikroskoopi vahtima jääma? Bakterimõrtsukas… Kas minul siis polegi õigust kätte maksta? Ma tean, et ma oskaksin seda! Kuidas just täpselt, seda ma veel ei tea.

      Tellisin baaris topeltkonjaki. Sensitiivid nägevat kohvipaksult imelikke asju. Mulle tundus, et virvendaval konjakipeeglil vilksatas korraks Nils Kibbermanni nägu. Ta silmad olid kinni. Mingi palakas oli tõmmatud Nilsi lõuani.

      NILS

      1

      “Me peame kõik temasse nii suhtuma, nagu me tema… tema õnnetuse tagajärge üldse ei märkakski. Igasugune uudistamine, veel enam itsitamine jääb ära!”

      Nii kuulutas Siiri, meie klassi suurim autoriteet. Ta oli seda tüdrukute hulgas ja loomulikult siis ka poiste seas, ehkki me tegime näo, et tema jutt on meile nagu hane selga vesi. Meie poisid olime, nagu tavaliselt ikka on, omaealistest tüdrukutest märksa titemad.

      Kuuendas ja seitsmendas klassis juhtuvad üldse imelikud asjad, kummalised muundumised: kellegi salapärane käsi vajutab lülitile, ja nii tselluloid-Barbie’d (Barbie’sid tollal muidugi veel polnud) kui ka pundunud jämesäärsed kaltsunukud saavad laengu, elustuvad, muunduvad, löövad helendama, hakkavad imelist valgust plinkima – mõni nagu tilluke signaallambike, teine aga otsekui majakas. See oli vist Friedebert Tuglas, kes väitis, et olevat raske ette kujutada kohmakamat, ebagraatsilisemat, üleüldse äpardunumat olendit kui paariteistkümneaastane plika. Ent siis äkki, otsekui üleöö muutub kõik.

      Eks nii olnud meilgi; koguni Leida, kõige vanamoelisema nimega ja kõige suurema jalanumbriga tüdruk, – jah, isegi tema – peaaegu sugupooletu, part-donaldlik, ümara juustukeranäo ja sellesse lohakalt surgatud, laiaks astutud lehtrit meenutava ninaga hiidplika, hakkas mingit, küll üsna ihmjat ja loidu, aga siiski teatud kuma kiirgama. Ta õppis ära itsitamise ning lõhnas ühel päeval nii vägevasti õudse, odava lõhnaõli järele, et minul, kes ma tema taga istusin, pea valutama hakkas. Keemiaterminites väljendudes tulnuks Leida tunnistada küll üsna afiinseks, kuid paraku siiski mingit laengut kandvaks valkaineseks. Tema neutraalne taignalikkus oli äkki kadunud.

      Meie poisid jäime aga peaaegu eranditult millekski hermafrodiitseks. Muidugi muutus midagi juba ka meis: näole siginesid rasvased vistrikud, nina alla tekkis midagi udujat, hallituseniidikesi meenutavat. Enamik meist õppis arvatavasti ära Onani patu, kuid pealtnäha olime endist viisi sugupooletud kraaklejad ja tembutajad. Pole siis ime, et meie Barbie’de pilk hakkas meist kõrgelt üle vanemate klasside poiste suunas käima, ja mõnel harval juhul neile pilkudele isegi reageeriti. Too Siiri, kes meid teatud kummkäest mööda vaatama manitseb, tantsib koolipidudel unelevalt pika ilusa poisiga kümnendast b-st.

      Siiri on üldse väljaspool konkurentsi, ta vaatab meid juba peaaegu et emalikult.

      Ja niiviisi tema siis kuulutab, et ei mingit itsitamist, ning võtab selle uue poisi oma protektsiooni alla. Uue imeliku poisi, kelle meie klassijuhataja ühel septembrihommikul endaga kaasa toob.

      Niilas Kibbermann on tema nimi, ta olevat enne Tartus õppinud, aga nüüd, pärast vanemate korterivahetamist, on tema meie uus õpilane, “kes kindlasti sulab peatselt meie üksmeelsesse klassikollektiivi”. Ja too Niilas Kibbermann, keda me varsti Nilsiks hakkame kutsuma, pannakse minu kõrvale istuma. Kas ta ikka “sulab”, pean ma mõtlema, sest ta erineb meist – räämasevõitu, sasipäistest käratsejatest, ühesõnaga, normaalsetest seitsmikuist – kohe väga ja väga.

      See, mida me nagu märgatagi ei tohi, on õhukesest kreemikast siidist kinnas, mida kantakse vasakus käes. Täpsemalt küll mitte niivõrd kinnas kui see, mis sellest läbi kumendab. Midagi musta. Selge, et see miski must on kunstkäsi, kummist käsi, protees. Kummkäsi on juba iseenesest haruldus omaette, kuid ka poisi riietus on meie meelest veider: ta kannab nimelt ruudulisi golfipükse. Mina ei julgeks sellistes mitte mingil juhul kooli tulla, ent tema näis end neis päris vabalt tundvat. Üldse on selles uues poisis midagi sundimatut, vaba, sõltumatut, ent samal ajal hoopiski mitte hoolimatut. Pigem eriliselt tähelepanelikku.

      “Justkui mingi lord Fauntleroy…” kuulutas, muidugi mitte sellel esimesel päeval, Vilma – kuri plikanähvits, iga asja peale lahinal põlema lahvatav nagu kuivanud kadakas. Eales polnud ta millegagi rahul ja tema ema, muide, polnud mitte mingi lihtõmbleja, vaid “tiplumiga kunsträtsep”. Vilma oli üks vähestest tüdrukutest, kellest too salapärane laternasüütaja seni veel peatumata mööda oli jalutanud. Lambikeseta jaaniussike, kuid õel, see meie Vilma.

      Kuid Vilma Vilmaks. Olulisem on see, et juba esimesel päeval selgub, et Nilsi erinevused СКАЧАТЬ