''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Punase värvi pott sai teiste remondiks tarvilike sekka sokutatud. Kellel tuleks pähe otsida heinakuhjast nõela – ei, pigem heina…

      “Kui sa kaasa julged tulla, ootan sind võimla ukse ees ülehomme õhtul. Noh, ütleme kell kaheksa. Aga sa muidugi ei pruugi, geenispetsialist…”

      Vihje läks märki.

      “Ma tulen. Aga mina visata ei julge!”

      “Seda pole ma iial arvanudki.”

      5

      Ja nüüd lubatagu mul end ka natuke kiita. Ei, mitte natuke, vaid kohe päris suure suuga. Mul on õigus seda teha. Ma ei valeta ega liialda!

      Mind võidakse üsna heaks viroloogiks pidada. Ma olen ikkagi teaduste doktor, ja kui mitte just oma ala imemees, siis ikkagi korralik asjatundja. Kuid on olemas siiski midagi, milles ma olen ületamatu: vähemalt seni pole ma kohanud kedagi, kes võiks minuga võistelda klaasipuhumise-kunstis. Loomulikult ei pea ma siinkohal silmas ainuüksi teadlasi – nemad on selles töös, mida ma arbumisega võrdleksin, enamalt jaolt parajad kobakäpad – , kuid klaasitöös endast osavamat meest pole ma seni kohanud veel ka klaasivabrikuis. Üldse mitte kuskil.

      Kui ma kahe aasta eest end Prahas täiendamas käisin, olid sealsed teooriafanaatikud viiruste peenpuhastamiseks välja mõelnud ülivaimuka seadeldise, mille valmistamise aga praktikud paraku pikema jututa tehniliselt absoluutselt võimatuks tunnistasid.

      Mul kulus üks nädalavahetus (kaks ööd muidugi kaasa arvatud) ning esmaspäeva hommikul oli kõige keerukam töö – klaasitöö – valmis. Jahmunud kolleegid vahtisid mind otsekui müstilisest Boreasest saabunud mustkunstnikku – lapi nõida. Kas ma ei tahaks oma komandeeringut pikendada näiteks terveks aastaks? Aitäh! Ei taha! Ma juba aimasin, mis saatus mind sel juhul ootaks.

      Ilmatu hulga ülipisikesi klaasist jubinaid olin ma kenasti üksteise sisse puhunud ja ämblikuvõrgulise kapillaarsoonestikuga ühendanud.

      Klaasipuhumine köitis mind juba ülikoolis; ma suutsin valmistada jõulupuuehteid, mis mõjusid sama uskumatult nagu nood uhked täispurjedes laevad, mida te ehk tühjades viskipudelites olete näinud, ning mille eksistents asjassepühendamatuile ilmvõimatu tundub. Kuidas – kurat võtku! – on need lendavad hollandlased peenikesest pudelikurgust sisse aetud?!

      Minu jaoks pole klaasipuhumine töö, vaid püha rituaal, kõrgemat sorti meditatsioon, tulekummardamine. Sa pead olema absoluutselt rahulik: iga käe- või ka huulevääratus võib kogu tehtud töö hävitada. Kuid teatud hetkel sünnib su sisimas mingi üleinimlik kindlus ja enesesseusk. Sa unustad kõik maailmas, koguni nagu ühined mingi kõrgema vaimuga – Sulaklaasijumalaga, ja kõik läheb korda.

      Kõige uhkem on töötada öösi ja ihuüksi nagu kunagised alkeemikud. Gaasileegi maagiline võbisemine, oranžiks muutuv tulikuum klaasniit nagu habras võbelev elulõngake, nagu müstiline ektoplasma. Jumalik töö! Kui ma kunagi peaksin vanglasse sattuma (mis kõiki siinkirjeldet ja seni veel kirjeldamata asjaolusid arvesse võttes nii ilmvõimatu ehk polegi), siis paluksin ma jumalakeeli end klaasivabrikusse tööle suunata. Ja ma ei olekski enam vang, vaid Looja.

      Nojah, ja just selle kõige pärast olingi ma natuke nukker, kui pidin asuma valmistama seadeldist, mis härra Kibbermann seniori üksikkambrisse tema hulluksläinud ihu taltsutavaid aerosoole pihustaks. Pidasin seda aga endasuguse mehe jaoks liiga primitiivseks tööks. Õieti oleks piisanud ühest paraja suurusega klaasnõust, mingist kanistrist, mille saab kas või toa seinale kinnitada. Seal asuks toimeaine. Edasi tuleks kombineerida mingi peen tilguti ja ühendada see kiiresti pöörleva ventilaatoriga; tiivikule kukub tilgake ja pihustub. Muidugi tuleb siin tegelda arvutustega – kindla suurusega tilgake peab kindla ajavahemiku vältel dispergeeritud saama – ; ent selle töö lahendaks iga tudengki, stopper näpus, eriliste pingutusteta.

      Muidugi tuleb täpne olla, sest need immunodepressandid, mida praegusel raskel juhul proovida tuleks, pole just süütud.

      Ah jaa – see minu valitud väävliühend (6-merkaptopuriin) haises tõesti kaunis jälgilt. Kuid haisuprobleem oli kah lihtsasti lahendatav. Otsustasin fekaale meenutavad haisud varjestada mõne hästi lõhnava estriga – muide just need ongi ained, mis annavad puuviljadele, marjadele ja osale lilledestki nende aroomi. Ning seda imeväikestes doosides.

      Lõhnaku härra pritsimeeste pealiku kamber nagu roosiaed. Või eelistab ta puuviljalõhna? Ükspuha – saab, mis tahab.

      Kuid oma nõrkusele ei suutnud ma siiski alla anda ning tegin lihtsa riistapuu nii kauniks ja keeruliseks, kui oskasin; igatahes ei suudaks mitte igamees tema otstarvet – iseenesest ju lihtsat – ära mõistatadagi. Ja mõistataja vist muigaks.

      Kulutasin küll terve päeva ja pool ööd, ent kui ma oma instrumendi härra Kibbermanni juures lahti pakkisin, jäid nii isa kui poeg seda ammuli sui vahtima.

      “See võis küll jube kallis olla?” oletas Nils.

      “Oma kätetöö,” teatasin ma mõningase uhkusega ja nautisin tekkinud vaikust.

      Ja siis – mõni minut hiljem – hakkas härra Kibbermanni tuba, õigemini üksikkong, lõhnama nagu maikuine aed…

      Ma nägin, kuidas peremees korraks silmad sulges ja sügavalt, ahnelt, naudinguga kopsud täis tõmbas oivalisi aroome, mis talle juba aastaid keelatud olid. See oli liigutav.

      Kuid kohe seejärel ta võpatas.

      “Aga ma ju ei tohi!”

      “Teil pole mitte kui midagi karta,” rahustasin ma teda.

      “Kuidas nii? Aknaid tohin ma avada ainult talviti,” selgitati mulle. “Jah, juba siis, kui pajud urba lähevad, on värske õhk mulle mürk. Hilissügiseni. Ja suveks pean ma oma aknad koguni kinni kleepima. Muidu on põrgu lahti.”

      “Õie tolm on see, härra Kibbermann, mida te ei talu. Siin pole aga tegu õietolmuga. Need on lõhnad. Sünteesi produktid. Mõnes mõttes nagu kunstlilled, ehkki tõelistega keemiliselt identsed. Täiesti süütud, ja neid on siin minimaalses kontsentratsioonis.”

      “Ja ma võin nüüd niisuguseid lõhnu sisse hingata? Aeg-ajaltki?” Othello kehaehitusega suurtuletõrjuja rõõmustas nagu väike laps.

      “Mitte aeg-ajalt, vaid pidevalt. Te peate. Just see ongi teie ravi! Ja esialgu kogu ravi… Noh, hiljem, analüüse tehes, jõuame kõiges muidugi lõplikult selgusele.”

      “Kas tõesti on neilsamustel… depressantidel niisugune lõhn?”

      “Paraku mitte. Pigem kaunis jube. Kuid toimeaine tõeline lõhn sai ära maskeeritud – estrite lille- ja puuviljalõhna varju. Ja see ei kukkunud mul vist halvasti välja, nagu ma teie näost võin lugeda…”

      “Sellega oled sa, poiss, vahvasti toime tulnud,” ühmati mulle. Sõnaga “poiss” pandi nagu jälle midagi paika.

      Ent nüüd tuli mul siiski asjalikumaks minna.

      “Ained, mida te muude lõhnadega koos sisse hingate – üht väävliühendit esialgu – jah, eks põrgu ja paradiis ole ju ikka paaris – , on väga tõsise toimega. Näiteks kui siia tuppa peaks sattuma õnnistatud olekus naine, siis garanteerin ma kindla nurisünnituse. Või kui laps sünnibki, ei saa temast õiget elulooma, sest ta lümfosüsteem on täitsa sassis. СКАЧАТЬ