''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näol. Aga võõras too ilme mulle ei olnud. Kus ja millal olin ma sellist Nils Kibbermanni näinud?

      Ja siis meenuski see mulle: üks trammiõnnetus. Muldvana eideke oli poolest kehast saati trammi tagumise vaguni alla litsutud. Raudsed rattad olid puhtalt ära lõiganud ta mõlemad jalad. Nii puhtalt ja sooni kokku pressides, et verd vist polnudki.

      Aga too amputeeritud keha oli elus. Vana naise näost ei saanud välja lugeda valu; ta vaatas vaguni ümber kogunenuid – neid sellistel puhkudel jätkub – pilgul, milles oli pigem häbi kui ahastust. Ta vaatas nii, nagu oleks ta hakkama saanud millegi keelatu, sobimatu, ebasündsaga. Inimeste nägudelt peegeldus kõige mitmekesisem tunneteskaala – õudusest ja kaastundest kuni mingi ebaterve, siivutu huvini. Niisuguseid pilke võib ehk kohata härjavõitlusel; võimalik, et kunagi jälgiti niiviisi surevaid gladiaatoreid.

      Tollal, toda trammiõnnetust vaadates, seisis Nils minu kõrval. Ta pilk oli väga tähelepanelik ja samal ajal absoluutselt ükskõikne. Ning praegu silmitses ta meie kallist riigijuhti täpselt samasugusel mõtlikul, kiretul pilgul.

      Mäletan tollast trammiõnnetust viimase kui detailini. Kehast pisut eemal, relssidel lebas kaks kehast irrutatud jalga kulunud puuvillasis sukis; üks vanamoeline botik oli kehaköndist umbes meetri kaugusele lennanud. Ta oli oma perenaist ausalt teeninud iidamast-aadamast saati, kuid nüüd, mil jalgu ju enam polnud, ei puutunud asi nagu enam temasse…

      Ja ka Nils Kibbermannisse ei puutunud see kõik mitte põrmugi. Millegi üle ta muidugi mõtles. Kuid mille üle? Elu ja surma üle? Ma ei tea.

      Igatahes kohutas mu pinginaabri ilme mind tollal.

      Ja nüüd vaatas ta Jossif Vissarionovitši kah kuidagi pingsal ja samal ajal äraoleval ilmel.

      Ning ta vaikis ikka veel.

      “Sa justkui imetled Jossi või…?” küsisin ma lõpuks.

      “Muidugi. Ja sina?”

      Mida ma just vastasin, ega ma seda mäletagi, kuid ilmselt purskasin ma raevukalt, et mul pole kombeks imetleda mõrtsukaid. Kui palju inimesi on tema pärast nälga surnud, piinatud, maha lastud! See mees ju haiseb verest!

      “Aga samal ajad kardame me teda kõik! Eranditult. Kui ma ei eksi, siis kas mitte mu kallis pinginaaber Toomas ei nühkinud üsna hiljuti suure hoole ja armastusega selle püha mehe pildi püha raami enne mingit aktust tolmust puhtaks. Pika redeli otsas turnides. Justkui üks truu ahvipoiss, kellele eriti tähtis ülesanne on usaldatud…”

      Nils rääkis muidugi selget tõtt. Aula korrastamisest võtsime me kõik osa. Muidugi ei käinud ma tollest pildiraamist tolmulapiga üle kes teab mis vaimustusega, kuid et ma seda siiski tegin, see oli tõsi küll. Ja pealegi jäi mingi tund selle eest ära.

      “Näed sa, kuidas ta on meid kõiki pihtide vahele võtnud. Me oleme marionetid, Toomas… Ja tema on Suur Traaditõmbaja.” Nils vaikis viivu ja jätkas siis, ikka veel äraolevalt:

      “Huvitav, milline võiks olla täiusliku võimu tunne… Tead, ma olen päris kindel, et tal on ka oma kõige lähemate inimeste kohta piisavalt süütõendeid kokku korjatud. Või kokku võltsitud. Ta võib nad igal ajal piinapinki või koonduslaagrisse saata. Kõiki meid siin impeeriumis võib võrrelda, tead kellega…? Just selle hiirega, keda sa natukese aja eest nägid, ja kes enam koju ei saa. Kes on märgistatud. Talt on võetud kodu ja võimalus end toita. Jah, ta on märgistatud, ning varem või hiljem sureb ta tõenäoliselt hirmu kätte. Südameke jääb lihtsalt seisma.”

      “Sa nagu kadestad seda sadisti?”

      “Loomulikult ei tahaks ma olla tema. Aga kusagil südamepõhjas kadestame me teda vist kõik. Kardame, kadestame, mõni hull muidugi ehk armastab ka…”

      Ja siis peatus ta pilk justkui juhuslikult (aga kas see ikka puhas juhus oligi, pean ma nüüd mõtlema) nurgas mingil värvipurgil – selles oli punane värv – ja jälle vaikis ta tükk aega.

      “Meie hulgas, Toomas, pole olnud, pole ka praegu ega saa vist ka kunagi olema poissi, kes näiteks julgeks sellele verisele isandale purgitäie punast värvi vastu vahtimist lartsatada… Seda ta ju väärt on!”

      “Sa tahad öelda, et niisugust poissi ei ole?! Aga võib-olla et ta siiski on!” Ma lihtsalt pidin nii vastama. Ja samas tajusin ma, et üks põrgumasin oli tiksuma pandud.

      “Ei taha ma öelda midagi. Vast ainult seda, et inimkond oma südame sügavamas põhjas ehk just selliseid mehi, nagu on meie isake, vajabki… Meil on orjaloomus.”

      “Noh, tead, kui nisuke asi juhtuks, et keegi tõesti julgeks isakese pildile punast värvi visata, siis oleks Julgeolek kohe platsis. Ja verekoerad.”

      “Noh, ma tahaks näha koera, kes siit saalist, kus tuhandeid eri lõhnu on, midagi üles võtaks… Aga minul pole niisuguseks teoks julgust. Minust pole värviviskajat. Meist kellestki ei ole, ehkki risk on minimaalne…” Nils nagu ohkas.

      Põrgumasin tiksus hoolega. Ja mina olin Nilsi nagu muuseas heidetud landi alla kugistanud. Mõte virutada timukale pott punast värvi vastu vahtimist juba vaimustas mind.

      “Aga see temp tuleks ära teha mõnel laupäeva või pühapäeva õhtul, kui maja tühi on. Võimla tagaukse kaudu saaks sisse. Seal mütatakse poole ööni… Ja võimlat laenutatakse ka võõrastele.”

      “Ma võin kihla vedada, et sa ei julge, Toomas!”

      “Tule, seisa kõrval ja vaata, kuidas see temp ära tehakse! Kui sa muidugi julged vaatama tulla…”

      Otsest vastust ma ei saanud, sest miski oli äkki Nilsi tähelepanu paelunud.

      “Vaata, seal aula ukse kõrval on igavene virn värvipurke. Kas mitte ust ei hakata värvima…? Midagi on nagu pahteldatud.”

      “Siis pole muud kunsti kui see siinne avatud poolik punase värvi purk alla viia ja teiste purkide hulka sokutada. Aga nii, et selle laupäeval või pühapäeval ka pimedas üles leiaks. Noh, suur kunst see ei ole.” Juba olin ma võtnud punase värvi poti sülle ja asusin pikema jututa teele, et seda alla viia.

      “Punaseks nad seda ust vist ikka ei värvi,” kuulutasin ma nagu suur rahu ise. “Kuid tähelepanu see purk kah vaevalt äratab.”

      Jälle lippas mu jalge eest läbi surmahirmus hiir.

      “Viie minuti pärast on vahetund. Nii et ära sa mind siia enam oota!”

      “Toomas! Ära seda parem siiski tee!” Nilsi hääl oli tõesti paluv. “Jumal teab, mis sellest veel välja tuleb. Ka sel juhul, kui keegi sulle jälile ei saagi… Ja mida see värv suures Vene riigis muudaks?..”

      “Vähemalt nähakse, et eestlased pole veel surnud. Siin majas mitte!” Sain ise ka aru, et mu Lembitu-toon oli naiivsevõitu. Aga Nils oli armuline ja ei muianudki.

      “Kui sulle nüüd trepil vastu tullakse?”

      “Häh! Kas sa tõesti usud, et mõnel võib mõttesse tulla, et ma selle värvi isakesele kraesse kallan?”

      Nii koledat plaani ühelt teismeliselt muidugi keegi ei oota – sellest sai ka Nils aru.

      “Las ma lähen siiski ees,” nõudis ta.

      Me astusime rõduuksest välja, Nils sulges ukse.

      Kas СКАЧАТЬ