''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palusin loomaaia veterinaaril mõnel haigemal linnul tiivaveenist vereproov võtta – sellega saadakse minutagi hakkama – , ja eks siis jõuame asjas selgusele, ning ma võin varsti oma vihamehe papakese surmatõve uuesti käsile võtta.

      “Lai leht isi ’latsis,” kuulutas hallpapagoi mind nähes.

      On ju päris kena, kui sind ära tuntakse ja koguni veel “laiaks leheks” peetakse! (P-häälikuga oli mu sõber hädas.) Need keskmise suurusega linnud (Psitticus erithacus), kes välimuselt elavat vikerkaart meenutavate makao-aarade või amasoonpapagoide varju jäävad, ning kelle punane saba nende ainukeseks uhkuseks on, paistavad aga silma muuga: nad on papagoilisteriigi geniaalseimad lobisejad. Kui neid tibueast (kas see sõna just sobib?) usinasti õpetama hakatakse, saavutavad nad rabavaid tulemusi. Milline foneetika! Milline imiteerimiskunst! Nad võivad ühevõrra hästi matkida kassi nurrumist ja tuletõrjesireeni. Või tsiteerida “Decameroni”.

      Vokaaliderohkes polüneesia keeltes – aga eks täishäälikuid jagub meilgi – räägivad nad mis tahes jutud maha.

      Mu sõbrake nägi sel korral tõesti üliarmetu välja: hale, pulstunud pamp! Ta noka otsas ripnes hägune tilk nagu pakase kätte jäänud pätikesel-ätikesel, silmad tuhmid ja rähmas. Proua hallpapagoi oli igatahes palju tervem. Tema kuulutas koguni, et:

      ’uldse äikse all me elame-ee,

      ü’ssmeel on meil. Lõmm!

      Ma nägin, kuidas üks mind saatev talitaja üle näo õhetama lõi ja hoolega oma räbaldunud ketsininasid silmitsema hakkas.

      Luuletavaist papagoidest, isegi mitte epigoonidest, pole veel kuuldud. Ju ikka on siin linnumajas klaasi tõstetud ja seda paroodilist joomalaulu jorutatud. Proual on aga kõik meeles. Ju seegi, mis tema elukaaslane minu kohta tunnustavalt poetas, on kunagi kellegi suust kostnud. Ohtlikud loomad! Pikaealised ja hea mäluga. (Kas pole see papagoide iseärasus koguni mingi kriminaalromaani aineks olnud?)

      Andsin korralduse, et tõbine jutupaunik teistest lindudest eraldataks. Linnumaja sulgemiskäsku ei tundunud põhjust veel rangelt nõuda.

      Sain veterinaarilt kolme viletsama väljanägemisega linnu verd, pidasin maha ammu pähekulunud loengu desinfektsioonist ja hügieenist. Mul polnud küll kedagi millegagi üllatada, kuid palusin siiski, et kui keegi end pisutki haigemana tunneb – lõimetusaeg võib olla küllalt pikk – siis astutagu otsemaid minu juurest läbi. Oma analüüsitulemustest teatan ma aga kõige lähemal ajal nende direktorile.

      Ja oligi kõik.

      Tegin loomaaiale tiiru peale. Mulle meenus kusagilt loetud aforistlik näide kõige suhtelisusest päikese all: siinsete asukate positsioonilt vaadates võib asja ka nii käsitleda, et maailmast kui tervikust oleme end traatpuuridega ära lõiganud just meie: eks puuri sise- ja väliskülg ole ju kokkuleppelised mõisted; ainult territooriumide suurused on erinevad küll. Kuid astronoomiliste suurusjärkudega opereerides pole neiski erinevustes midagi vapustavat. Eriti just minu teaduses on objektide suuruses üüratuid erinevusi – suuremaid kui vaalal ja lehetäil.

      Imetlesin hüljeste imeilusaid, ütlemata truid silmi. Miskipärast meenus mulle kohe Nils…

      Ja siis läksingi ma oma laborisse tagasi.

      Enamikul neist, keda kohanud olen, on kujutlus, et immunoloogia labor kujutab endast midagi eriti vapustavat – vaata et tuumaosakeste uurimise keskust. Jaa – muidugi on ka üksikuid vägevaid uurimiskeskusi, mida tuumafüüsikute omadega võrrelda võib. Kuid siiski harva. Ja mitte meie riigis.

      Minu labor on õige tagasihoidlik – puualused lõputu katseklaasikestereaga, kõigil vatitropid ees; kõrgeservalisi klaasist alustasse meenutavad Petri tassikesed, mõned laua-tsentrifuugid, termostaadid, kaalud, pH-meeter, Sephadex-kolonnid, mille eesmärgist rääkimine läheks pikaks ja ebahuvitavaks; peenematest riistadest tuleks siiski mainida natuke moodsamat Beckmanni globuliinide määrajat, automaatlugejaga spektrofotokolorimeetrit ja eks see ole peaaegu kõik. Suure restorani köök jätab igatahes imposantsema mulje.

      Ah jaa – midagi oleksin siiski unustanud. Õige tihti konutab siin ka mu pojuke Aap. Jumala eest ei tea ma, miks ta siin nii väga konutada armastab. Ta jälgib mu tegemisi poolunise pilguga ega küsi pea kunagi mitte kui midagi. Aga ju ta midagi siiski tallele paneb, sest keemia ja bioloogia olümpiaadid võidab ta juba aastaid konkurentsitult.

      Karussellitasin papagoide vere tsentrifuugis, võtsin seerumid, tegin neist vastavad lahjendused ja kandsin kõik proovid ELISA immunoanalüüsi 96 süvendiga plaadikestele. Tegin ka paralleelproovid nagu kord ja kohus. Lõpuks kandsin plaatidele positiivsed ja negatiivsed kontrollid ja lükkasin plaadikesed õrnalt tsentrifuugi. Sinna jäävad nad kaheks tunniks. Nüüd kulub veel mõni tund, aga juba praegu ootavad antikehad sobivaid antigeene. Sündmused on alanud… Mina näen seda kõike väheke hiljem. Värvusreaktsiooni järgi.

      Ja tõesti – varsti ma nägingi! Ühel juhul neljast – just tolle sulelise veres, kes mind “laiaks leheks” tituleeris, ma ornitoosi tuvastasingi. Proovid läksid oranžjaks. Automaatlugeja spektrofotomeeter andis numbrilised vastused, mida pisut uurisin. Ent pilt oli klaar.

      Nukralt nentisin, et proua hallpapagoid ootab tõenäoliselt ees lesepõlv; kui aga kortikosteroonidest abi on, teeme härrale ka vägeva vitamiinikuuri ja järsku läheb veel kõik hästi.

      Tuleb välja, et lobisemisoskusest on tihti rohkem kasu, kui me seda arvata oskame. Kui too hall isandmees ei tsiteeriks Cicerot ega kannaks nii kaunilt ette mõtteid inimlikust ja jumalikust armastusest, tehtaks talle pikemata lõpp peale. Ta ju ohuallikas.

      Helistasingi loomaaeda koolivennast direktorile ja teatasin, et isane jutumees on tõesti ornitoosis. Eks tehtagu, nagu õigeks peetakse. Ilmtingimata panin talle aga südamele linnumajja mingid piirded seada, et eriti just lapsed linde torkima ja neid toitma ei pääseks. Üks nokatäks kommipakkuja peole, ja tõbi on väga tõenäoliselt käes.

      Jõllitasin veel tükk aega ELISA testi, kuid Nils Kibbermanni nägu, nagu kunagi konjakipokaalis, mulle end sel korral ei ilmutanud.

      4

      Meie ja poliitika… Kas just äsja oma lambikesed süüdanud Barbie’del ning vinnilistel poistel, kes teraselt peegli ees uurivad, kas ülahuulel, aga muidugi ka teatud muis kehapiirkonnis, hakkab endast lõpuks ometi märku andma oodatud ja ihaldatud karvakasv, jah, – kas sellistel puberteetikutel saab üldse olla maailmavaadet ja veendumusi?

      Kes arvab, et mitte, see igatahes eksib. Loomulikult mitte kõigil meist polnud need veel välja kujunenud – tüdrukuil üldiselt vähem kui poistel – kuid see-eest neil, kel maailmakäsitlus juba tekkis, oli see eriti radikaalne, kompromissitu, must-valge-stiilis ning igasuguseid pooltoone eirav. Eks noortega ole ikka nii olnud, ja on vist edaspidigi.

      Ei maksa unustada ka meie keskkooli eelkäija, kunagise ühe Eestimaa nimekama gümnaasiumi rahvuslikku vaimu ja mõningat elitaarsust; muidugi ei kandnud kunagisi kirsipunaseid värvimütse mitte ainult eriti jõukate perede pojad (vaesemaid oli ju teadupärast Tartu Treffneriski), kuid mingi positiivse aatelisuse – sõna “paleus” kõlaks ehk ülearu pidulikult – õhustik hõljus nende müüride vahel varasematel aegadel kindlasti. Ja kohtades à la Tööliste Kelder või mingid “töörahva ühise väerinna” maidemonstratsioonid, kus mõnede teiste koolide abituriendid hoopiski mitte haruldased külalised polnud, meie tekleid igatahes ei olevat kohatud.

      Mitte ainult minu, vaid küllalt paljude mu klassivendade isad (siis oli meie gümnaasium veel poiste kool) õppisid kunagi gümnaasiumis. See tähendab rohkem, kui arvatakse.

      Ühesõnaga, СКАЧАТЬ