''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juustes, kui selle kandja saab põlglik-iroonilise pilgu osaliseks. “Te näete välja nagu mõni klikiaegne kodutütreke,” võidakse mürgiselt lisada. Õpetaja Melanie Kaunis näeks tüdrukuid meelsasti pügatudpealiste, kotitavais dressipükstes komsomoliaktivistidena. Jah, õpetaja-seltsimees Melanie Kaunis ise kannab tõenäoliselt maikat ja trussikuid. Kui ta üleüldse midagi kannab… Meie seda ei tea. Kui üldse keegi seda teada võiks, siis vast ehk koolipealik Ivan Tönk. Sest Ivani pilgu all sulab meie Melaniekene, ja on järsku isegi natuke naiselik.

      Kui pedagoog sedasi tormleb ja kriiskab, on meil tunne, et veel natuke, ja nüüd kohe vajub kostüüm tõesti kandja seljast maha; jaki hõlma vahelt välgub haaknõel – kui see lahti peaks minema, küllap siis juhtub just ni, nagu ausammaste avamisel; katteriie sajab kohinal alla… Sel puhul sobiks “tuhhovoil” mängida laulu sellest, et suur ja väga lai on maa, mis on meie kodu, kusjuures just iseäranis loodusvarade poolest on tema pind vägagi rikas…

      Meie kutsume oma õpetajat lihtsalt “nõukogude veiseks”. Ja ega selles hüüdnimes olegi erilist halvakspanu. Põhjus on õige lihtne: sõna “nõukogude” on tema kõnepruugis hirmus tihti kasutatav: nõukogude veiste piimaand on rekordiline, nõukogude ploomid suhkrurikkaimad, nõukogude ööbikud (vist Kurski kandist), maailma tunnustatuimad laulumeistrid. Peale teadlaste ja loomatõugude on Melanie Kaunil tõesti koguni liigidki kõik aina “nõukogude”. Ning just sellepärast ongi ta ise lahja nõukogude veis…

      Me loeme neid “nõukogusid” kokku ja jõuame ühe tunni jooksul üheksakümne üheksani: täpselt lõpukella helisemise ajal suudab mu pinginaaber lisada ise sajanda. Sai kihla veetud, et tunnis kõlab see uhke, ent väga ebamäärase tähendusega sõna vähemalt sajal korral. Ajapuudusel sünnib mõiste “nõukogude rott”… See aga teeb mitšuurinlase siiski valvsaks.

      “Mis sa ütlesid? Nõukogude rott?”

      Ja ta küsib veel, et miks peaks rott olema nõukogude rott. Mille poolest see muudest, näiteks Ameerika rottidest erineb?

      Ent õpilane Kibbermann ei jää iial hätta.

      “Väga ja väga,” kuulutab ta. “Ameerikas polegi rotte, seal on ainult võhrud ehk rändrotid. Ja need paistavad silma erakordse kiskjalikkuse ja apluse poolest!”

      Melanie Kaunis mõtleb viivu ning jääb siis rahule: kiskjalikkus ja aplus on ju kapitalistlikule maailmale ja selle sigidikele tõesti ürgomased.

      Kas Melanie Kaunis on lihtsalt loll või üritab ta kogu hingest karjääri teha – vaat sellele ei oska meist keegi vastata. Karjäärihimuline loll on igatahes see kõige ohtlikum loll, teab tark Nils.

      Ja minu pinginaaber Nils otsustab seda tõestada. Väga kavalal, kuid minule küllaltki ohtlikul kombel.

      Peale oma ebajumala Mitšurini on õpetaja Kaunis meile rääkinud ka Lõssenkost ja jaroviseerimisest, Lepešinskaja töödest liikide muutmise alal (käopoeg võivat sündida ka mõne teise linnu munast – teatud tingimuste kokkulangemisel – nii väidab suur teadlane Olga), elu tekkimisest Maal ja siiski ka ühest “mittenõukogude” õpetlasest Charles Darwinist, kes olnud kange pärilikkuseuurija ja ümberilmapurjetaja.

      Ühel päeval saan ma Nilsilt kuulda ülimalt põnevaid ja ketserlikke asju: see, mida pläriseb meie “nõukogude veis”, olevat suur jama! Uurigu ma “Eesti entsüklopeediat”, kui mul see on… Miks mul ei ole. Neid tumepruuni nahkseljaga, kalingurköites raamatuid olen ma ennegi uurinud ning sealt pilte vaadanud.

      Nils räägib mulle mingitest geenidest ja kromosoomidest ning Weissmanni “surematust ideoplasmast”. Ta ütleb mulle mõned märksõnad, mille alt võin leida asju, mida punased maha vaikida tahavad.

      “Miks maha vaikida?” imestan ma.

      “Nemad ei armasta pärilikkusest suurt rääkida.”

      Ja jälle järgneb minu “miks?”. Kust see Nils küll kõike teab?

      “Vaata, kui su ema oleks loll pesunaine ja isa joodik kutsar, ega siis sinagi tahaks.”

      Mind, nagu kunagi Aadamat, on meelitatud keelatud-viljapuult õuna maitsma. Ma uurin entsüklopeediat. See on tõesti imeväärt õun, mille juurde mind on juhatatud. Ma leian veel mõne teisegi raamatu. “Surematu ideoplasma” – see on põnev asi. See lubab meil olla teatud määral surematu. Minu poisikeseaju on tegevuses millegi vapustavaga, mis jätab varju rahvastepalli ja õunaraksud.

      Ja niisugused imelised asjad on Melanie-sugused otsustanud maha vaikida! Ei lähe läbi! Ärgu tuldagu meid lollitama! Ma aiman, et teen riskantse sammu, kui selgub, et ma tean. Kuid eks mindud oma veendumuste eest tuleriidalegi.

      Kui meil tuleb järjekordne kontrolltöö, mille eesmärgiks on välja selgitada, mida teab VIIa pärilikkusest ja selektsioonist, kirjutab üks kollanokk ürpis enesekindlalt:

      “… nõukogude teadlaste mõningad (!) saavutused on hästi mõistetavad, kui võtame arvesse kaasaegse geneetikateaduse põhitõdesid.” Taevas appi, milline stiil! Ja mida ma neist põhitõdedest ise üldse teadsingi!? “Mendeli seadused, arendatuna Weissmanni ja Morgani poolt, geenide ja kromosoomide põhjalik edasiuurimine annab tulevikus kindlasti veelgi kõnekamaid resultaate…”

      Resultaat ei lase end loomulikult kaua oodata.

      Kuidagi eriti pidulikult asub õpetaja Melanie Kaunis, see nõukogude veis, järgmisel tunnil meie ette. Ta soeng ei olegi sassis, viltutallatud kingaplätakate asemel kantakse täna koguni kõrge kontsaga kingi. Neid “loodotškaid”. Temast õhkub mesimagusust.

      “Teie kontrolltöödega tutvumine oli seekord huvitavam kui kunagi varem. Ma ei teadnudki, et teie hulgas leidub tõsiseid teadussepürgijaid. Kolmemees Toomas üllatas mind üliväga. Ehk tõused sa, Toomas, püsti, et kõik sind näeksid! Tema on meil suvatsenud kirja panna järgmist: “Nõukogude teadlaste mõningad, mhmm, tõesti mõningad saavutused on hästi mõistetavad, kui võtame arvesse kaasaegse geneetikateaduse põhitõdesid…””

      Nõukogude veise lubjakarva põsed löövad õhetama – niisugused punased plekid olevat iseloomulikud tiisikuse lõppfaasile; õitsvale tiisikusele. Ta hääl värahtab, ent Melanie peab esiotsa veel vastu. Ta loeb edasi: “Mendeli seadused, edasiarendatuna Veismanni ja Morgeni poolt, greenide ja komosoomide…” Jah, nüüd on see siis käes: mitšuurinliku bioloogiateaduse kirgliku propageerija hääl murdub, meie kõrvu lõikab kile kila, turunaise räige sõim; Melanie Kauni ehe põhiolemus murdis läbi. Ürg-rableelikult kõlab tema mahlakas keelepruuk. Vana soliidse gümnaasiumi seinad kuulevad esimest korda sellist “pidurtamattust”. Mind tituleeritakse “õnnetuks värdjaks”, “keldrikakandiks”, “sõprade taskusse pissijaks” ja takkatippu veel ka klassivaenlaseks. (Ei tea, kas VIIa klassi?) Olete te kunagi avanud limonaadipudelit, millele langeb ere päikesevalgus – tillukesed, väljapaiskuvad pritsmed sädelevad. Piisakeste müriaad. Ka Melanie Kaunis seisab parajasti kesk päikeselaiku – ta on otsekui süljepiisakeste fontään. Ma rohkem vaatan, kui kuulan teda.

      “Tema imetleb Morganit. Too multimiljonär aga piinab vaeseid pisikesi kärbseid, kisub nendelt tiibu ära, torkab neid pimedaks.”

      “See pimedakstorkamine nõuab küll väga suurt osavust,” sosistab minu muigav pinginaaber.

      “Ja siis sunnib ta vigaseid omavahel paarituma…”

      “Sunnib? Ei tea kuidas?” imestab Nils.

      “Ja kui neil sünnivad kah pimedad ja tiibadeta lapsukesed, siis see rasvamagu СКАЧАТЬ