''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kisa ja tüdrukute kilked vakatavad; grammofon käib maha nagu Jorh Aadniel Kiire venna ristsetel. Aga mitte ainult meid, kes me agaralt leivasõda harrastame, ei hämmasta niisugune rabav käitumine – koguni koolidirektor, Venemaa eestlane, Tomskist tulnud Ivan Tönk tardub ja jääb, suu töllakil, Nilssi vahtima. Ent minu pinginaaber ei kohmetu:

      “Seltsimees direktor,” lausub golfipüks kuidagi eriti malbelt – niisugust tooni ei kasuta ükski normaalne poiss – , “loomulikult tean ma, et meie põlluavarustel (!) kasvab kuldset leivavilja küllaga. Kuid leivas austan ma meie põldurite tööd. Eks ole leib ju “asjastatud töö”…”

      Ma näen kardetud direktori silmis täielikku nõutust. Minule on muidugi niisugune termin nagu “asjastatud töö” võõras ja kentsakas, ma ei tea veel, kust too mõiste pärineb, ent mingi töölisfakulteedi lõpetanud seltsimees Tönk teab. Talle meenub: kunagi ammu-ammu on millestki niisugusest kusagil räägitud. Kas mitte suur Karl Marx ise ja tema poliitökonoomia? Aga kuulda seda sõnakombinatsiooni seitsmenda klassi naakmanni suust…

      Tema, Ivan Tönk, kasvas lastekodus – parim ankeet! – ja seal selgitati neile, et nõukogude laps ei pea üldse tänama, sest see on kodanlik igand – eks ole kasvavad sugupõlvel õigus söögile, nad peavad seda saama! Neil on õnn kasvada Stalini päikese all!

      Kuid nüüd taganeb ta selg ees ja ühmab:

      “Nu jah!”

      Ja mulle tundub, et tema silmis on midagi eelhirmu taolist. Miski näib meie Ivanile ütlevat, et kunagi ja kusagil võib sellest kummaliste pükstega poisist koguni ohtu oodata. Ja ega ta eksigi.

      Ent niisama lihtsalt taganeda Ivan Töngile kah ei sobi:

      “Mis pjuksid sul jalas on?” küsib ta Nilsilt kurjalt. Tema pilgus on arusaamatus ja hukkamõist.

      “Golfimäng ei ole meie riigis veel eriti populaarne. Kuid ma olen kindel, et meie sportlased end ka sellel alal kunagi maailmale tutvustavad…”

      Direktor ei vasta midagi. Ta leiab väljapääsu selles, et juhib kurjalt köögitädi tähelepanu seinal rippuvale, meie õnnelikku lapsepõlve ülistavale loosungile – see on tema arvates kahtlaselt longu vajunud. Ka köögitädi vajub longu. Ent me kõik saame aru, et meie hirmuäratav Ivan on endast väljas. Ta pöördub ja kaob silmapiirilt. Huvitav oleks teada, millest ta parajasti mõtleb.

      Nils Kibbermann istub lauda, võtab lusika ja asub sööma. Kuidas ta küll oskab teha näo, nagu midagi poleks juhtunud?

      Koolipingi taga tunnen minagi end tema kõrval juba nagu ebakindlalt.

      Nils vaatab mulle pikalt otsa. Tal on ilusad sügavpruunid silmad, niisked, truud. Niisugust värvi silmad olid minu kunagisel maakoeral Armil, kui ta mind vaatas ja saba liputas. Ja Jeesus Kristusel olen ma ühel suurel pildil selliseid silmi näinud. Täis lausa nõrguvat armastust. See pole päris sobiv kõrvutamine, aga tõsi mis tõsi.

      “Huvitav, miks sa ei küsi, mis mu käega lahti on…” lausub ta. “Sa oled vist väga peenetundeline poiss,” arvab Nils.

      Mida peaksin ma vastama?

      “Minu kõige suuremaks veaks on uudishimu,” selgitab ta. “Ma olen, jah, kole uudishimuliku loomuga.” Ta vaatab rääkides sulle otse silma sisse. “Kui ma veel koolis ei käinudki, leidsin ma kord ühe sidruni moodi raudmuna… See oli granaat.”

      Selge.

      “Kas see… noh… kas see sind segab ka?”

      “Eks klaveritunnid jäid katki. Ja pallimängijat minust kah enam ei ole. Aga muidu olen nagu harjunud. Inimene harjub ju kõigega,” lõpetab ta elutargalt. Temale see elutarkus sobib. Kuid siiski ei lõpeta ta veel päriselt. Ta lisab, imelik naeratus suul:

      “Muuseas mõjub see minu protees eriti just tüdrukutele.”

      “Et nad on justkui kaastundlikumad või?” ei saa ma aru.

      “Kaastundesse, Toomas, ma ei usu.” See kõlab mõtlikult ja väga vanainimeselikult.

      “Üleüldsegi või?” pean ma küsima.

      “Nii see on.” Ma ei saa aru, kas see rõõmustab või kurvastab teda.

      Aga et Nilsi vasak käsi tüdrukutele tõesti imelikult mõjub, seda märkan ma tantsukursustel, mis varsti algavad. (Muide on Nils ainus poiss klassis, kes juba enne kursusi tantsida oskab; aeglast ehk inglise valssi tantsib ta tõsiselt ja kaunilt. Aga eks ta ole meist aasta vanem ka.) Kui Siiri daamide valiku ajal – mis daamid need nüüd või?! – teda tantsima palub, siis ei ole selles midagi erilist. See oli ette arvata, et tema esimesena teistele teed näitab. Ja Siiri näost ei saa tõesti välja lugeda, et Nilsi käsi temale kuidagi iseäralikult mõjuks. Aga neile, kes mu pinginaabriga järgmistena tantsupõrandale lähevad, mõjub see minu arust küll. Kui nad Nilsi kätt puudutavad, siis näikse nad nagu elektrit saavat ja võpatavad. Nii on mõnega. Teine jälle võtab kummkäe pihku – käe, mis ju ise haarata ei saa – mingi ootushirmuga: tahaks, aga nagu ei julge hästi. Nii puudutatakse tundmatut selgrootut looma. Kolmandais on mingi raskesti kirjeldatav, mulle tollal osalt ka arusaamatu kihk, mida nüüd, aastakümneid hiljem julgeksin nimetada salaiharuseks. Aga pärast juhtun ma pealt kuulma, kuidas tüdrukute WC eesruumis, suure peegli ees juukseid sättides muljeid vahetatakse; poolihääli, aga siiski. Ja ma kuulen ära:

      “Natuke jube ka,” pihib üks ja itsitab imelikult.

      “Aga igatahes etem kui teiste poiste higised pihud. Nihuke… jahe,” arvab teine rahulikult.

      Kuid Vilma – tema priukshääle tunnen ma kui tahes kaugelt ära – kuulutab hukkamõistvalt:

      “Vastik! Külm nagu limukas. Ja need, kellele nisukesed asjad meeldivad, on patu… patuloogilised!”

      Kas see on sõnast “patt”? mõtlen ma.

      2

      Seitsmendas klassis õpime me looduslugu. Meie õpetaja täpsustab pidevalt, et mitte mingit tavalist lihtlooduslugu ei õpi me, vaid hoopis “mitšuurinlikku bioloogia teadust.” Naisõpetaja nimi on Melanie Kaunis, kuid kaunis pole too naisolend küll hoopiski. Õige iseäralik indiviid aga küll; kui keegi meie hulgast end tema moodi ülal peaks, siis küsitaks tollelt, et ütle ausalt välja, kas sa oled loll või mängid lolli. Me ei saa aru, kas ta on erakordselt naiivne või hoopiski pahatahtlik. Kuid me teame oma nappidest elukogemustest, et ega täpne määratelu eriti oluline olegi: naiivne inimene – ja see, keda juba meie naiivseks peame, peab seda tõesti olema – on alati ka ohtlik.

      Jah, kujuteldagu keskealist, õigemini küll väga ebamäärases vanuses nirginäolist luukõhna naist, kes on riietatud millessegi, mis kujutab endast range inglise kostüümi ja Ždanovi frentši ristsugutist. Selle ebamääraselt halli ihukatte jakk, võiks aga ka otse välja öelda pintsak, toetub ühele kleenukesele, küllap hirmteravale õlanukile ning lausa ähvardab sellelt alla libiseda; mitšuurinlase seelik on eest pikem kui tagant, vasakult küljelt ulatub aga tükk maad madalamale kui paremalt. Vaevalt see rätsepa süü on – kandja lihtsalt ei seisa hetkegi paigal, aina rapsib, rabeleb, tormab tahvli ees edasi-tagasi, ja seljasolev ürp ei jõua sebijaga sammu pidada.

      Pluus, muidugi valge, on nii kortsus, et isegi meie seda imeks paneme – meile tehtaks niisuguse puhul küll märkus; kaelas kannab õpetaja-seltsimees Kaunis leekivpunast, pioneeri kaelaräti värvi meestelipsu.

      Lips СКАЧАТЬ