Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teie, söör, on leitnant andnud mulle korralduse kutsuda enda juurde ka härra Farquard Campbelli, härra Andrew MacNeilli, härra Gerald Forbesi, Härra Duncan Innesi ja härra Randall Lillywhite’i.”

      Jamie õlad lõtvusid vaevu märgatavalt.

      „Või nõnda,” tähendas ta kuivalt. Niisiis oli Hayes võtnud nõuks rääkida siitkandi mõjuvõimsamate meestega. Farquard Campbell ja Andrew MacNeill olid suurmaaomanikud ja kohalikud magistraadid, Gerald Forbes tuntud Cross Creeki advokaat ja rahukohtunik, Lillywhite ringkonnakohtu ametnik. Ja Duncan Innesist pidi õige pea, Jamie lesestunud tädiga abielludes saama koloonia lääneosa suurim istanduseomanik. Jamie ise polnud küll rikas ega ka riigiametnik … aga eks olnud talle kõnnualadel eraldatud suur, ehkki praegu veel suuresti tühi maatükk.

      Ta kehitas kergelt õlgu, tõstis lapse teise õla najale ja pidas viivu endaga nõu.

      „Jah. Olgu peale. Öelge leitnandile edasi, et astun sobival ajal tema poolt läbi.”

      MacNair kummardas häirimatult ja lahkus, arvatavasti otsima teisi nimekirjas olevaid härrasmehi.

      „Ja mida see nüüd pidi tähendama?” küsisin Jamielt. „Oih.” Sirutasin käe ja pühkisin ära Jemmy lõual rippuva läikiva süljenire, enne kui see jõudis Jamie särgini. „Meil tuleb vist uus hammas.”

      „Minul on hambaid küll ja küll,” kinnitas Jamie, „ja niipalju kui mina olen aru saanud, pole sinulgi neist puudu. Aga kui küsid, mida Hayes minust võib tahta, siis ei oska ma sulle täpselt vastata. Ja ega ma tahagi teada, enne kui hädapärast vaja.” Ta vaatas mulle otsa, kergitades ruuget kulmu, ja ma puhkesin naerma.

      „Aa, sõna „sobiv” jätab sulle natuke mänguruumi või mis?”

      „Ma ei öelnud, et lähen temale sobival ajal,” osutas Jamie. „Aga räägime nüüd sellest, kuhu jäi su alusseelik ja mispärast sa palja persega mööda metsa ringi silkad … Duncan, a charaid!” Jamie nägi Duncan Innesi hõredalt kasvavate raagus kontpuude vahelt lähemale tulemas ning tema mõru näoilme andis maad ehtsale heameelele.

      Duncan ronis üle mahalangenud puutüve – puuduv vasak käsi tegi selle ettevõtmise kaunis kohmakaks –, jõudis meie kõrvalteerajale ja raputas juustest veepiisku. Ta kandis juba pulmariideid, kildi peal puhast kroogitud rinnaesisega särki, tärgeldatud linast kaelarätti ning kuldse pitsiga kanditud tulipunast vanutatud villasest riidest kuube, mille tühi varrukas oli prossiga üles kinnitatud. Nii elegantsena polnud ma Duncanit kunagi varem näinud ja nõnda ma talle ka ütlesin.

      „Ah, mis,” vastas ta kohmetult. „Niisugune oli preili Jo soov.”

      Tõrjunud õlakehitusega nii mu komplimendi kui vihmapiisad, pühkis Duncan maha ka mändide vahelt tulles kuue külge korjatud kuivanud okkad ja koorepuru.

      „Brrr! Hirmus ilm, Mac Dubh, mis sa oskad kosta.” Ta vaatas taevasse ja raputas pead. „Pulm päikses, pruut rõõmus, matus vihmas, laip rõõmus.”

      „Kahtlane muidugi, kui rõõmus üks keskmine laip olla suudab,” laususin sekka, „olgu ilmastikutingimused missugused tahes. Aga Jocasta on kindlasti kõigest hoolimata õnnelik,” lisasin kähku, nähes Duncani näole valgumas heitumust. „Ja sina muidugi ka!”

      „Oh … jah,” nõustus Duncan pisut ebalevalt. „Jah, seda küll. Tänan, proua.”

      „Kui nägin sind läbi metsa tulemas, mõtlesin, et ehk on kapral Mac-Nair sul kannul,” lausus Jamie. „Sa ei lähe ju praegu ometi Archie Hayesi poole, ega?” Duncan vajus näost päris ära.

      „Hayesi poole? Ei, mis peaks leitnandil minuga asja olema?”

      „Sa käisid ju septembris Hillsborough’s, eks? Kuule, inglismann, võta see oravapoeg nüüd enda sülle.” Jamie katkestas korraks jutuajamise ja ulatas mulle Jemmy, kes oli otsustanud toimuvast osa saada ja proovis mööda vanaisa ülespoole ronida, surudes varbad talle ihusse ning häälitsedes valjult ja nõudlikult. Nagu ma Jemmyt vastu võttes varsti avastasin, polnud lapse ootamatu rahutuks muutumine ainus põhjus, miks Jamie soovis oma koormast vabaneda.

      „Ole sa tänatud,” ütlesin nina krimpsutades. Jamie hakkas naerma, pöördus uuesti Duncani poole ja jätkas vestlust.

      „Hmm,” tõmbasin ma ettevaatlikult ninaga. „Said ühele poole või? Ei, kus sa sellega.” Jemmy pigistas silmad kinni, läks näost erepunaseks ja tõi kuuldavale podisevaid helisid, mis meenutasid summutatud automaadivalanguid. Harutasin lapid parajasti nii palju lahti, et sain nendesse tagantpoolt sisse piiluda.

      „Oih!” hüüatasin ja tõmbasin teki täpselt õigel ajal valla. „Mis asja ema sulle küll sisse on söötnud?”

      Rõõmus, et pääses ahistavast tekist, vehkis Jemmy ägedalt jalgadega nagu tuuleveski ning haisev kollakas ollus hakkas lohmaka mähkme serva vahelt välja valguma.

      „Päh,” laususin lühidalt ning seadsin last endast eemal hoides sammud rajalt kõrvale, sinnapoole, kus üks ojake mööda mäekülge alla lookles, mõeldes endamisi, et kui veevärgi ja autode taoliste mugavusteta saan ehk hakkama, siis elastsetest mähkmepükstest tunnen mõnikord küll kurjal kombel puudust. Rääkimata juba tualettpaberirullidest.

      Leidsin oja kaldal sobiva lapikese maad, mida kattis paks kiht kuivanud lehti. Laskunud põlvili ja laotanud mantlihõlma maha, asetasin Jemmy neljakäpakil sellele ja tõmbasin lögased lapid ära, vaevumata neid lahti harutama.

      „Uiii!” tegi laps üllatunult, kui külm õhk peput puudutas. Ta surus väiksed paksud tuharad kõvasti kokku ja tõmbas küüru selga nagu roosa kärnkonn.

      „Haa,” kuulutasin mina, „kui pepusse puhuv külm tuul on sinu meelest paha, mis sa siis veel sellest arvad?” Krahmasin maast peotäie niiskeid kollakaspruune lehti ja asusin teda kiirete liigutustega puhtaks pühkima. Üsna rahulik laps, nagu ta oli, siples ja vingerdas Jemmy küll pisut, kuid ei tõstnud kisa, vaid piirdus sellega, et tegi peenikese häälega „iiiii”, kui tema voldivahesid puhastasin.

      Pöörasin ta ümber ja allutasin kätt ettevaatuse mõttes ohtliku koha ees hoides samasugusele töötlusele tema intiimsed kehaosad, saades vastutasuks laia hambutu naeratuse.

      „Ohoo, sa oled ikka tõeline mägismaa mees,” sõnasin talle vastu naeratades.

      „Ja mida sa selle lausega õieti öelda tahad, inglismann?” Tõstsin pilgu ja nägin Jamiet, kes seisis puu najale toetudes teisel pool oja. Tema julgetes värvides tartan ja valge linane särk tõusid luitunud sügislehtede taustal eredalt esile; seevastu näojume ja juuste poolest oli ta pesueht metsaelanik, need olid pronksikarva ja ruuged; tuul sasis neid ja pani need samamoodi tantsisklema kui pea kohal rippuvad tulipunased vahtralehed.

      „Noh, nagu näha, ei tee ka tema külmast ega rõskusest väljagi,” vastasin oma toimetustega lõpule jõudes ja viimast peotäit ligaseid lehti eemale visates. „Mis muusse puutub, siis … nojah, mul pole poisslastega varem just teab kui palju pistmist olnud, aga kas pole see ikkagi pisut varaküps?”

      Võtsin käe ära ning Jamie suunurk kerkis, kui ta kummardus uudistama selle varjust avanenud vaatepilti. Tilluke ripats seisis püsti, jäik nagu mu pöial ja umbes sama suur.

      „Aa, ei,” lausus ta. „Olen näinud palju pisikesi paljaid poisse. Nende kõigiga juhtub seda aeg-ajalt.” Jamie kehitas õlgu ja tema suu venis laiemalt naerule. „Aga ma ei julge väita, et see puudutab СКАЧАТЬ