Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eest rahulikuks jääda, kuid oli tõmbunud proklamatsiooni kuulates näost valgeks ja hakanud higistama.

      Mul polnud aimugi, missuguse saatuse on Tryon määranud inimestele, kelle osalust rahutustes õnnestub tõestada, kuid tundsin, kuidas kuberneri teadaande põhjustatud ärevad allhoovused liikusid läbi rahvahulga nagu sealsamas lähedal endale üle kivide teed tegeva jõe veed.

      Hillsborough’s oli mitu maja maatasa tehtud ning hulk ametiisikuid tänavale lohistatud ja läbi pekstud. Käisid kõlakad, et üks neist, irooniline küll, aga just rahukohtunik, oli ratsapiitsaga virutatud hoobi tõttu ilma jäänud ühest silmast. Ülemkohtunik Henderson oli ilmselt seda kodanikuallumatuse ilmingut südamesse võttes akna kaudu putku pannud ja linnast põgenenud, sestap ei saadud kohut pidada. Kuberner pani Hillsborough’s toimunut ilmselgelt väga pahaks.

      Joe Hobson pööras pead, vaatas korraks Jamiele otsa ja juhtis siis pilgu mujale. Tõik, et leitnant Hayes oli istunud eelmisel õhtul meie lõkke ääres, polnud jäänud tähele panemata.

      Kui Jamie seda pilku ka märkas, siis välja ta sellest igatahes ei teinud. Ta kehitas üht õlga ja painutas pea alla, et mulle vastata.

      „Ei usu, et Hayes loodab inimesi end ise üles andvat – seda mitte. Tema on ehk kohustatud informatsiooni küsima, aga minul pole, jumal tänatud, kohustust vastata.” Jamie ei lausunud seda küll just kõvasti, ent ometi piisavalt kõvasti, et öeldu jõuaks Joe Hobsoni kõrvu.

      Hobson pööras pead ja noogutas Jamiele mornilt tunnustuseks. Ta puudutas väimehe käsivart ning nad pöördusid minekule ja hakkasid rühkima mööda nõlva üles hajali paiknevate telkide poole, kus naised hoidsid lõkkeid kustumast ja kantseldasid nooremaid lapsi.

      See oli kärajate viimane päev; täna pidi peetama pulmad ja ristitama lapsed, antama ametlik õnnistus armastusele ja selle lärmakatele, kirikutest kaugel viibiva rahva poegade ja tütarde niuetest ja üsast eelmisel aastal võrsunud viljadele. Seejärel lauldakse viimased laulud, pajatatakse viimased lood ja tantsitakse rohkete lõkete visklevate leekide vahel – kas või vihma kiuste. Järgmisel hommikul lähevad šotlased laiali Cape Fear Riveri asustatud kallaste ja läänes kerkivate karmide mägede vahele jääval maa-alal hajali paiknevatesse kodudesse, et rääkida sealgi kuberneri proklamatsioonist ja Hillsborough’s juhtunust.

      Liigutasin märjaks saanud kingades varbaid ja arutasin endamisi murelikult, kes siin viibijatest võiks pidada oma kohuseks vastata Hayesi kutsele ning tunnistada oma teo üles või kaevata mõne teise peale. Jamie mitte, see on kindel. Aga keegi võib seda siiski teha. Kärajate nädala jooksul oli nii mõnigi Hillsborough’ sündmustega hoobelnud ning sugugi kõik kuulajad ei pidanud märatsejaid kangelasteks.

      Ma üksnes ei kuulnud, vaid tajusin lausa kogu kehaga proklamatsiooni kiiluvees puhkenud vaikset jutukõma; pead pöördusid, pered kogunesid tihedamalt troppi, mehed liikusid ühe rühma juurest teise juurde ning Hayesi kõne sisu liikus suust suhu mööda mäeveeru ülespoole nendeni, kes olid seisnud liiga kaugel, et seda kuulda.

      „Kas hakkame minema? Enne pulmi on veel palju teha.”

      „Tõesti?” Jamie langetas pilgu ja vaatas mulle otsa. „Arvasin, et Jocasta käealused saavad söökide ja jookidega ise hakkama. Andsin viskivaadid Ulyssese hoolde – tema on soghan.”

      „Ulysses? Kas ta oma paruka võttis kaasa?” See mõte pani mu muigama. Soghan oli see, kes kandis mägismaalaste pulmades hoolt, et kõigil oleks juua ja süüa; seda sõna võinuks tõlkida kui lustlikku, kerglast mehikest. Ulysses oli vist küll kõige tõsimeelsem mees, keda minu silmad eales olid näinud – isegi kui livree ja puuderdatud jõhvparukas välja arvata.

      „Kui võttis, siis on see tal hommikuks ilmselt pea külge kinni jäänud.” Jamie vaatas taevasse, kuhu kogunes järjest madalamaid pilvi, ja vangutas pead. „Pulm päikses, pruut rõõmus,” tsiteeris ta. „Matus vihmas, laip rõõmus.”

      „See ongi põhjus, miks šotlased mulle nii kangesti meeldivad,” sõnasin sarkastiliselt. „Neil on igaks elujuhtumiks vanasõna varnast võtta. Katsu sa ainult Bree ees midagi niisugust öelda!”

      „Kelleks sa mind õige pead, inglismann?” nõudis Jamie, vaadates mind väikese muigega. „Ma olen ju tema isa või ei?”

      „Muidugi oled.” Surusin maha ühtäkki pähe kerkinud mõtte Brianna teisele isale ning vaatasin üle õla, kas pole tütar äkki kuuldekaugusel.

      Lähedal viibijate seast ei paistnud tema leegitsevaid juukseid küll silma. Brianna, vaieldamatult oma isa laps oli isegi kingadeta kuus jalga pikk ja teda oli rahvasummas peaaegu sama hõlpus märgata kui Jamietki.

      „Ega need olegi pulmatoidud, millega ma tegelema pean,” laususin ja pöörasin Jamiele selja. „Pean valmistama eine ja lähen siis Murray MacLeodi hommikusele seansile.”

      „Või nii? Kas ei öelnud sa, et väike Murray on soolapuhuja?”

      „Ütlesin, et ta on rumal ja põikpäine ning seab rahva tervise ohtu,” vastasin. „See on pisut teine asi … mõistad?”

      „Mõistan,” vastas Jamie naerdes. „Sul on siis plaanis teda harida … või tahad ta ära mürgitada?”

      „Vaatame, millest rohkem kasu on. Kui muu ei aita, pean ehk kogemata tema lantseti puruks astuma – see on küll vist ainus moodus takistada teda inimestel aadrit laskmast. Aga lähme nüüd, mul on hirmus külm!”

      „Nojah, lähme siis pealegi,” jäi Jamie nõusse, heites veel ühe pilgu sõduritele, kes seisid endiselt piki jõekallast rivis. „Väike Archie kavatseb hoida oma poisid ilmselt senikaua siin, kui rahvas on laiali läinud; nad hakkavad ka juba näost tsipa siniseks minema.”

      Ehkki relvastatud ja täies mundris, ei seisnud mägismaalaste üksus enam kramplikult valvel; nendega tuli endiselt arvestada, ent nad ei mõjunud enam ähvardavalt. Poisikesed – ning sekka mõni tüdrukki – sagisid nende vahel, sakutades jultunult mõne kildiserva või sööstsid julgust kokku võttes puudutama läikivat musketit, ripnevat plaskut või pussi- või mõõgapidet.

      „Abel, a charaid!3” Jamie peatus, et tervitada viimast Drunkard’s Creeki meest. „Kas oled juba linnupetet võtnud?”

      MacLennan polnud naist kokkutulekule kaasa võtnud ja pidi seetõttu leppima toiduga, mis talle pudenes. Meid ümbritsenud rahvahulk muutus hõredamaks, aga tema seisis rahumeeli paigal, hoides kinni vihmavarjuks kiilaneva peanupu ümber seotud punase flanellräti nurkadest. Ootab ilmselt, et keegi teda hommikust sööma kutsuks, mõtlesin küüniliselt.

      Seirasin tema tüüakat kogu, hinnates endamisi, kui palju võiks ta sisse vitsutada mune, putru ja praeleiba, ning võrreldes seda meie moonakorvide kokkukuivava sisuga. Muidugi ei keelanud toidunappus mägismaalastel kunagi külalislahkust osutada – igatahes mitte Jamiet, kes kutsus MacLennani meiega kaasa, mis siis, et mul tuli nüüd mõttes jagada kaheksateist muna kaheksa inimese asemel üheksa vahel. Praemunadest tuli niisiis loobuda, pidin riivima kartuleid ja neid munaseguga praadima ning laenama mäest üles minnes igaks juhuks Jocasta lõkke äärest veel pisut kohvi.

      Kui minema hakkasime, libises Jamie käsi mööda mu selga ja tagumikku alla. Kiljatasin ebaväärikalt ning Abel MacLeod pööras pead ja vaatas mulle imestades otsa. Naeratasin talle rõõmsasti vastu ja surusin maha kiusatuse anda Jamiele jalaga veel üks vops, sedapuhku juba kaunis tugeva.

      MacLeod pööras pea uuesti ära ja hakkas meie ees mäest üles rühkima, nii nobedasti, et kuuesabad СКАЧАТЬ