Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pikk sirge nina tõmbus kergelt kirtsu, aga ta laskus vastu puiklemata põlvili ja noppis kakase riidehilbu kahe näpu vahel maast üles.

      „Aa, sinna su alusseelik siis läkski,” lausus ta. Mina olin samal ajal avanud vööl rippuva mahuka tasku ja võtnud sealt välja puhta kokkuvolditud neljakandilise riidetüki. See polnud pleegitamata linane nagu mu mehe käes olev riideese, vaid paks pehme mõnus sagedasti pestud villane flanell, mis oli sõstramahlaga kahvatupunaseks värvitud.

      Kehitasin õlgu, kontrollisin, kas Jemmylt pole oodata uusi plahvatusi, ja tõstsin ta, potsti, puhtale riidele.

      „Meil on kolm mähkmetes titte ning vihmase ilmaga ei kuiva miski korralikult ära, seepärast on puhaste lappidega kitsas käes.” Kõiki meie perekonna laagriplatsi ümbritsevaid põõsaid ehtis tuules plagisev pesu, mis oli sandi ilma tõttu enamjaolt ikka veel märg.

      „Võta.” Jamie küünitas end üle kitsukese kivide vahel vuliseva oja ja ulatas mulle vanast mähkmest võetud haaknõelad. Võtsin need ettevaatlikult vastu, et ühtki vette ei pillaks. Mu sõrmed olid külmast kanged, aga nõelad olid hinnalised. Bree oli teinud need kuumutatud traadist ning Roger oli meisterdanud neile tema jooniste järgi puidust pea. Võta või jäta, pesuehtsad haaknõelad, ehkki pisut suuremad ja algelisemad kui tänapäeva omad. Nende ainus häda peitus liimis, millega pea nõela külge kinnitati. See oli tehtud keedetud piimast ja kapjade küljest trimmitud kaabetest ega olnud päris niiskuskindel, mistap nõelapäid tuli aeg-ajalt uuesti külge liimida.

      Mässisin palaka kenasti Jemmy niuete ümber ja kinnitasin nõelaga, vaadates muigamisi puidust peakest. Bree oli võtnud ühe satsi ja uuristanud iga nupukese sisse väikese naljaka konna – kõigi näol lai hambutu naeratus.

      „Tore on, konnapoiss, sellega oleme nüüd ühel pool.” Mähe kinnitatud, istusin maha ja tõstsin Jemmy endale sülle, siludes tema särki ja proovides teda uuesti teki sisse mässida.

      „Kuhu Duncan läks?” küsisin. „Kas leitnandi juurde?”

      Pestava lapi kohal küürakil, raputas Jamie pead.

      „Ütlesin, et ta esialgu veel ei läheks. Ta ju oli rahutuste ajal Hillsborough’s. Parem oodaku natuke aega; kui Hayes peaks hiljem küsima, saab ta puhta südamega vanduda, et ükski siin viibiv mees ei osalenud mässus.” Ta tõstis pea ja naeratas mornilt. „Ega neid õhtuks siia enam jäägi.”

      Vaatasin, kuidas Jamie oma suurte osavate kätega puhtaks loputatud riidehilpu välja väänab. Paremal käel olevaid arme polnud enamasti vaat et nähagi, aga praegu kerkisid need külmast punetaval nahal sakiliste valgete joontena esile. Kogu see värk tegi mind natuke murelikuks, ehkki otsest pistmist ei paistnud sel meiega olevat.

      Enamasti ei tundnud ma kuberner Tryonile mõeldes muud kui ebamäärast tõrksust. Lõppude lõpuks elas ta ju New Bernis oma mõnusas uues lossis ning meie väikesest Fraserimäe asundusest turvaliselt lahutatud kolmesaja miili ulatuses paiknevate rannikulinnade, sisemaaistanduste, männimetsade, mägiplatoode, ligipääsmatute mäestike ja sulaselge inimasustuseta kõnnumaaga. Tal oli niigi küllalt palju muresid, sealhulgas Hillsborough’s mürgeldanud isehakanud reguleerijad ning korrumpeerunud šerifid ja kohtunikud, kes olid nood rahutused põhjustanud, seepärast poleks tal tohtinud jätkuda aega meie peale mõeldagi. Lootsin, et ei jätku.

      Mureks andis paraku põhjust asjaolu, et kuberner Tryon oli annetanud Jamiele Põhja-Carolina mägedes suure maavalduse ning Tryonil endal oli tagataskus väike, kuid tähtis trump: Jamie oli katoliiklane. Ning seaduse järgi tohtis riik maad kinkida ainult protestantidele.

      Katoliiklasi oli koloonias vähe ja neil polnud oma organisatsiooni, seepärast ei tõusnud usuküsimustest peaaegu kunagi tüli. Polnud ei katoliku kirikuid ega preestreid. Isa Donahue oli Baltimore’ist Jocasta palvel raskusi trotsides kohale sõitnud. Jamie tädi Jocasta ja tema kadunud abikaasa Hector Cameron olid olnud siinses šotlaste kogukonnas nii pikka aega mõjuvõimsad inimesed, et kellelgi poleks pähe tulnud seada kahtluse alla nende religioosseid vaateid, ning minu arvates teadsid üksnes vähesed šotlased, kellega koos me siin terve nädala olime pidutsenud, et oleme paavstimeelsed.

      Varsti pidid nad seda paratamatult märkama. Juba aasta eest kihlunud Bree ja Rogeri – koos veel kahe Bremertonist pärit katoliiklasest paari ning Jocasta ja Duncan Innesi – pidi laulatama preester.

      „Archie Hayes,” laususin äkki. „Kas ta on katoliiklane?”

      Jamie riputas märja riide lähimale oksale ja raputas märgi käsi.

      „Ma pole küsinud,” vastas ta, „aga ei usu. Tema isa igatahes ei olnud, niisiis oleks see temast imelik – ohvitser nagu ta pealegi on.”

      „Seda küll.” Šoti päritolu, vaesus, see, et ta oli kunagi kuulunud jakobiitide hulka – juba ainuüksi needki takistused panid imestama, et Hayesil oli õnnestunud tõusta nende kiuste praegusele positsioonile – papismi häbiplekk olnuks liig mis liig.

      Ega see õieti olnudki leitnant Hayes oma sõduritega, kes mulle muret tegi, vaid hoopis Jamie. Pealtnäha oli ta küll sama rahulik ja vaospeetud kui alati, suunurgas muutumatu muie. Aga ma tundsin teda liiga hästi; olin märganud tema parema käe jäigastunud, Inglise vanglas viga saanud sõrmi tõmblemas, kui ta Hayesiga eelmisel õhtul juttu vestis ja nalja heitis. Praegu eristasin tema kulmude vahel väikest kortsukest, mis ilmus sinna, kui miski tegi talle muret – ja see mure ei puudutanud tema enda tegusid.

      Kas ta muretseb tolle proklamatsiooni pärast? Selleks ei paistnud olevat põhjust, arvestades, et meie inimesi polnud Hillsborough’ rahutustes osalenud.

      „… presbüterlane,” lausus Jamie parajasti. Ta vaatas hapult naeratades minu poole. „Nagu noor Roger.”

      See, mis mul ennist mälusopis kripeldas, leidis ühtäkki oma koha.

      „Sa teadsid seda,” ütlesin ma. „Sa teadsid, et Roger pole katoliiklane. Nägid ju teda Snaketownis ristimas last, kui olime ta … indiaanlastelt ära võtnud.” Nägin, kuidas üle Jamie näo libises vari, ja hammustasin huulde, ehkki oli juba hilja. Kui olime võtnud endaga kaasa Rogeri … ja jätnud tema asemele Jamie armsa nõo Iani.

      „Jah, teadsin küll,” tunnistas Jamie.

      „Aga Bree …”

      „Tema abielluks selle poisiga ka siis, kui too oleks hotentott,” ei lasknud Jamie mul lõpetada. „Seda näeb isegi pime. Ja ega ma panekski pisi-Rogele suurt pahaks, kui ta hotentott oleks,” lisas ta mõnevõrra üllatuslikult.

      „Ei paneks või?”

      Jamie kehitas õlgu ja astus üle ojanirekese minupoolsele kaldale, pühkides märgi käsi pleediserva külge.

      „Roger on tubli poiss ja süda on tal õigel kohal. Ta on võtnud maimukese omaks, tegemata tüdrukule ainsatki etteheidet. See ongi mehetegu … aga mitte iga mees ei tuleks sellega toime.”

      Heitsin tahtmatult pilgu Jemmyle, kes lamas mõnusasti minu süles. Kui ma tavaliselt ikka hoidusin sellele mõtlemast, siis mõnikord ei suutnud, vaid otsisin lapse lihtsast ja rõõmsameelsest näost jooni, mis võiksid reeta tema päris isa.

      Brianna oli olnud Rogeriga kihlatud ja temaga korra maganud; kaks päeva hiljem oli Stephen Bonnet ta vägistanud. Võimatu oli kindlaks teha, kumb on lapse isa, ning esialgu polnud Jemmyl plaanis sarnaneda vähimalgi määral kummagagi. Praegu lutsis ta ülimalt keskendunud ilmel raevukalt rusikat ja meenutas oma pehmete punakuldsete beebiudemetega kõige rohkem Jamiet ennast.

СКАЧАТЬ