Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis tõsi,” vastasin lõdisedes, ehkki mantel oli mul seljas. Tõtt öelda kandsin küll kleidi all linast hamet, ent see ei pakkunud pisimatki kaitset talviselt jäise tuule eest, mis puhus mu seelikust läbi justkui marlist.

      „Eile oli sul kena villane alusseelik. Mis sellest sai?”

      „Ära parem küsi,” põiklesin vastusest kõrvale.

      Jamie kulmud kerkisid seepeale kõrgele, aga enne kui ta jõudis hakata edasi pärima, kostis meie selja tagant karjatus.

      „Germain!”

      Pöördusin ning nägin väikest blondi pead, mille omanik juuste lehvides mööda kivist nõlva alla kihutas. Kaheaastane Germain, kelle ema oli parajasti ametis hiljuti sündinud õega, oli juhust kasutades vargsi eemale hiilinud ja sööstnud sõdurite rivi poole. Et püüdjate käest pääseda, tormas ta ummisjalu kallakust alla, kogudes üha kiirust nagu veerev kivi.

      „Fergus!” karjus Marsali. Kuuldes end hüütavat katkestas Germaini isa vestluse ja pöördus just sel hetkel, kui poeg kivi taha komistas ja käkaskaela kukkus. Otsekui sündinud akrobaat ei teinud poisike katsetki end päästa, vaid tõmbas end siilina kerra, langes graatsiliselt alla ja maandus, üks õlg ees, rohtunud mäeküljele, tuhisenud kahurikuulina läbi sõdurite aheliku, sööstis ta üle kiviplatoo ja plartsatas jõkke.

      Rahvast käis läbi ärev ohe ja hulk inimesi hakkas jooksma nõlvakust alla, et jõuda appi, aga üks sõdur oli juba jõe ääres. Ta laskus põlvili, torkas täägiotsa lapse hõljuvatest riietest läbi ning vinnas vettinud pambu kalda äärde.

      Fergus kahlas madalasse vette ja sirutas käed, et tilkuv poeg vastu võtta.

      „Merci, mon ami, mille merci beaucoup,” ütles ta noorele sõdurile.

      „Et toi, toto,” lisas ta ja raputas puristavat poisikest tasa. „Comment ça va4, sa väike chowderheid5?”

      Sõdur näis olevat pisut ehmunud, aga mul polnud aimugi, kas põhjus peitus Ferguse omapärases kõnepruugis või puuduvat vasakut kätt asendavas läikivas konksus.

      „Nüüd on vist kõik korras, söör,” ütles ta ujedalt naeratades. „Ei usu, et talle sellest midagi halba sünnib.”

      Ühe tamme tagant ilmus äkki nähtavale Brianna, kuue kuu vanune Jemmy õlal, ning võttis pisikese Joani Marsalilt sujuva liigutusega enda sülle.

      „Las ma hoian Joaniet,” ütles ta, „hoolitse sina Germaini eest.”

      Jamie heitis raske mantli õlgadelt ja andis Marsalile, kelle käed olid beebist vabaks saanud.

      „Kuule, ütle tollele sõdurpoisile, kes ta päästis, et tulgu ja jagagu meie lõkkesoojust,” lausus ta naisele. „Me suudame veel ühe suu ära toita, eks ju, inglismann?”

      „Muidugi,” vastasin kähku ja arvutasin mõttes toiduvarud uuesti ümber. Kaheksateist muna, neli pätsi kuivanud leiba, mida saab küpsetada … ei, ühe peaksin jätma homseks, et oleks, mida tagasiteel hamba alla pista –, kolm tosinat kaerakooki, kui Jamie ja Roger neid juba kinni pole pistnud, pool purki mett …

      Marsali kõhna nägu valgustas nukravõitu naeratus, mis jagunes kõigi meie kolme vahel; siis oli ta läinud – kiirustas hoolitsema oma vettinud ja lõdiseva meespere eest.

      Jamie vaatas talle resigneerunud ohkega järele, samal ajal kui tuul sakutas tema laiu särgivarrukaid ning puhus need vaikse vuhinaga täis nagu purjed. Ta pani käed rinnal vaheliti, tõmbas selja vinge tuule käes küüru ja vaatas mulle naeratades ülalt alla otsa.

      „Mis seal ikka. Paistab, et meil tuleb mõlemal surnuks külmuda, inglismannike. Aga ega ma kurda. Sinuta ei tahaks ma niikuinii elada.”

      „Nalja teed,” vastasin lustlikult. „Sa suudaksid ihualasti jääpangal elada, Jamie Fraser ja jää enda all ära sulatada. Mis su kuuest ja pleedist on saanud?” Peale kildi ja särgi kandis Jamie üksnes kingi ja põlvikuid ning tema kõrged põsesarnad ja kõrvalestad olid külmast punased. Kui torkasin käe uuesti talle käevangu, õhkus temast kummatigi soojust nagu alati.

      „Ära parem küsi,” andis Jamie naerdes vastu. Ta kattis mu käe oma suure pahkliku kämblaga. „Lähme, ma ei jõua ära oodata, millal ükskord hommikust saab süüa.”

      „Oota,” vastasin ma ja lasksin tema käsivarrest lahti. Leppimata sellega, et peab ema süle uustulnukaga jagama, tõstis Jemmy kisa ja hakkas siplema ning tema väike ümar nägu tõmbus sinise kootud mütsi all pahameelest punaseks. Sirutasin käed välja ning võtsin ta Briannalt endale, kusjuures põnn oma vaipade sees ägedasti vingerdas ja siputas.

      „Aitäh, ema.” Brianna naeratas põgusalt ning upitas väikese Joani kindlamalt oma õla najale. „Oled ikka kindel, et tahad just teda? See siin on vagusam … ja kaalub poole vähem.”

      „Ei ole häda midagi. Kuss, kullake, tule nüüd vanaema juurde.” Nende sõnade juures tõmbus mu nägu naerule, ikka veel harjumatust üllatuse ja rõõmu segusest tundest, et võin päriselt ka olla kellegi vanaema. Jemmy tundis mu ära ega puigelnud enam vastu, vaid klammerdus, nagu tal kombeks, silmapilk minu külge nagu merikarp kivi külge, haarates mul oma pontsakate sõrmedega kõvasti juustest kinni. Juuksed tasakesi lapse pihust vabastanud, piilusin üle tema pea, kuid all paistis kõik olevat taas rahulik.

      Fergus, püksid ja sukad läbimärjad ning Jamie mantel ümber tõmmatud, püüdis ühe käega särgi rinnaesist kuivemaks väänata ja ütles midagi sõdurile, kes oli Germaini veest välja tõmmanud. Arisaid’i ült võtnud, mähkis Marsali poisikese sellesse. Pearäti alt valla pääsenud lahtised heledad juuksed lendlesid ämblikuniitidena tuules.

      Leitnant Hayes piilus lärmi kuuldes telgiavast välja nagu mollusk kojast. Ta vaatas üles ja meie pilgud kohtusid, viipasin talle lühidalt ja pöördusin, et kõndida koos perega tagasi laagripaika.

      Jamie ütles minu ees parajasti midagi Briannale gaeli keeles, aidates teda üle rajal olevate kivide.

      „Jah, olen valmis,” vastas Brianna inglise keeles. „Kus su kuub on, isa?”

      „Laenasin su abikaasale,” vastas Jamie. „Pole ju tarvis, et ta näeks pulmas välja nagu kerjus, ega?”

      Bree puhkes naerma ja pühkis vaba käega huuli, kuhu tuul oli lennutanud punase juuksesalgu.

      „Parem juba kerjus kui mees, kes proovib endale otsa peale teha.”

      „Mis asja?” Jõudsin neile järele ja me astusime koos kaljude varjust välja. Üle lageda tuhisev tuul piitsutas meile näkku lörtsi ja peenikest nõelteravat kruusa ning tõmbasin kootud mütsi Jemmyle sügavamalt kõrvadele ja tõstsin talle tekiserva üle pea.

      „Uuh!” Brianna tõmbus sissemässitud tüdrukukese kohal kumarasse, et kaitsta teda vinge tuule eest. „Kui trummid põrisema hakkasid, ajas Roger parajasti habet ning oleks endal äärepealt kõri läbi lõiganud. Tema kuub on eest üleni vereplekke täis.” Bree vaatas Jamie poole, silmad lõõtsuvast tuulest veekalkvel. „Sa oled teda siis täna hommikul näinud. Kas tead, kus ta on?”

      „Poiss on ühes tükis,” rahustas Jamie teda. „Käskisin tal minna ja vestelda sel ajal, kui Hayes oma kõnet pidas, isa Donahuega.” Ta heitis tütrele terava pilgu. СКАЧАТЬ