Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ terav noot, aga oli sunnitud katkestama, sest nähtavale ilmus Roger ise, kandes toredat rohe-valget MacKenzie tartanist kilti ning Jamie hea kuue ja vesti peale drapeeritud sobivat pleedi. Kuub passis päris kenasti – mehed olid enam-vähem üht kasvu, pikakoivalised ja laiaõlgsed, ehkki Jamie oli toll või kaks pikem – ning hall villane sobis Rogeri tumedate juuste ja tõmmuka nahaga täpselt sama hästi kui Jamie ruske juuksepahmaka ja punaka jumega.

      „Näed väga hea välja, Roger,” ütlesin. „Kuhu sa endale sisse lõikasid?” Noormehe nägu oli roosa, nahk pisut õhetav nagu ikka pärast raseerimist, aga muidu vähimagi kriimuta.

      Roger hoidis kaenla all Jamie pleedi, punamusta tartani pampu. Ulatanud selle Jamiele, laskis pea viltu ja näitas mulle lõuajoone all olevat sügavat lõikehaava.

      „Seal see on. Ei midagi hullu, aga verd tuli põrgu moodi. Ega neid habemenuge ilmaaegu kõrilõikajateks nimetata või mis?”

      Juba tumeda kooriku peale tõmmanud umbes kolme tolli pikkune puhas sirge haav algas lõualuu nurgast ja jooksis küljelt poolpõiki üle kaela. Puudutasin korraks selle ümbruse nahka. Polnud hullu; habemenuga oli läinud sisse sirgelt, jätmata lipendavaid nahaservi, mida olnuks vaja õmmelda. Et sealt palju verd tuli, polnud ime: pealtnäha võinuks tõesti arvata, et ta oli tahtnud endal kõri läbi lõigata.

      „Oled täna hommikul sutsu närviline,” aasisin teda. „Ega sa ometi ümber kavatse mõelda?”

      „Ümber mõelda on natuke hilja,” sõnas Brianna minu kõrvale astudes kuivalt. „Meil on ju lõppude lõpuks laps, kellel on vaja nime.”

      „Ta saab endale nii palju nimesid, et ei tea, mida nendega peale hakata,” rahustas Roger teda. „Ja sina samuti … proua MacKenzie.”

      „Seda nime kuuldes lõi Brianna näost kergelt õhetama ja naeratas mehele. Too kummardus ja suudles teda laubale, võttes sissemähitud lapse samal ajal enda sülle. Kätel oleva pambu ootamatu kergus väljendus tema näol hetkelise jahmatusena ja ta langetas pea, et last uurida.

      „See pole meie oma,” hakkas Bree mehe kimbatust nähes naerma. „See on Marsali Joan. Jemmy on ema süles.”

      „Jumal tänatud,” vastas Roger, hoides titte nüüd juba hoopis ettevaatlikumalt. „Mõtlesin, kas temast on muist õhku haihtunud või mis.” Ta kergitas pisut tekiserva, nii et nähtavale tuli pisikese Joani magav nägu, ja naeratas – nagu kõik –, nähes lapse naljakat pruuni terava tipuga juuksetutti, mis muutis ta Kewpie-nuku taoliseks.

      „Sellest pole küll juttugi,” laususin, upitades heas toitumuses Jemmy, kes oli nüüd oma tekkide sees mõnusasti tukkuma jäänud, mugavamasse asendisse. „Minu arvates on ta juba selle ajaga, kui mäest üles kõndisime, paar naela juurde võtnud.” Pingutusest sooja saanud, nihutasin lapse endast pisut eemale; äkiline kuumahoog pani mul põsed õhetama ja nahk tõmbus sassis juuksepahmaka all higiseks.

      Jamie võttis Jemmy mu kätelt ja torkas ta vilunult kaenla alla nagu jalgpalli, toetades ühe kämblaga lapse pead.

      „Sa käisid siis preestri jutul?” küsis ta, heites Rogerile umbuskliku pilgu.

      „Käisin jah,” vastas Roger kasinalt, vastates rohkem pilgule kui küsimusele. „Ta oli nõus tunnistama, et ma pole mingi jumalasalgaja. Kui lepin sellega, et väikemees ristitakse katoliku usku, ei tee ta laulatusele takistusi. Ütlesin, et olen nõus.”

      Jamie mühatas vastuseks ja mina surusin huulile kerkiva muige alla. Jamiel polnud usuasjus teab mis suuri eelarvamusi – ta oli tundnud kõikvõimalike veendumustega inimesi, sõdinud ühtede vastu ja viinud teisi lahingusse –, kuid tõdemus, et tema väimees on presbüterlane ega kavatse usku muuta, oli tekitanud väikseid lahkarvamusi.

      Tabanud mu pilgu, naeratas Bree mulle kõrvalt ja tema sinised silmad tõmbusid samuti lõbusalt kissi nagu kassil.

      „Tegid targasti, et talle usuasju varem ei maininud,” laususin poolihääli, kandes hoolt, et Jamie ei kuuleks. Mehed kõndisid meie ees, selg mõlemal ikka veel kaunis jäik, ent võõristav hoiak süles olevate tittede lehvivate tekiservade tõttu ometi justkui pisut mahenenud.

      Jemmy tõstis korraks kisa, aga vanaisa tõstis ta käigupealt kõrgemale ning laps jäi vait ja seiras meid teki varjust üle Jamie õla oma ümmarguste silmadega. Tegin talle grimassi ja tema nägu tõmbus laialt hambutule naerule.

      „Roger tahtis rääkida, aga ma ütlesin, et pidagu suu.” Bree ajas keele suust välja ja väänutas seda Jemmy poole, aga pööras siis pilgu tulevase abikaasa seljale. „Teadsin, et kui ootame sellega laulatuseni, ei tõsta isa nii suurt lärmi.”

      Panin tähele, kui hästi tunneb tütar oma isa iseloomu ja kui nõtkelt kasutab šotlaste kõnepruuki. Ta ei meenutanud Jamiet kaugeltki ainult väliselt, juuksevärvi ja jume poolest, vaid nägi nagu isagi inimesi läbi ning oli sama ladusa jutuga. Ent miski tegi mulle ikkagi natuke muret – miski, mis puudutas Rogerit ja tema usku …

      Olime nüüd jõudnud meestele nii lähedale, et kuulsime, millest nood rääkisid.

      „… Hillsborough’st,” lausus Jamie parajasti, kallutades end Rogeri poole, et tuul tema sõnu minema ei kannaks. „Tahtis, et talle mässajate kohta ette kantaks.”

      „Ah nõnda.” Rogeri häälest aimus huvi ja ettevaatust. „See peaks Duncan Innesile huvi pakkuma. Tema oli nende rahutuste ajal Hillsborough’s, teadsid või?”

      „Ei.” Jamie hääl reetis midagi enamat kui pelk huvi. „Ma pole sel nädalal Duncanit õieti näinudki. Uurin ehk temalt pärast pulmi järele – kui ta siis veel hinges on.” Duncan pidi õhtul abielluma Jamie tädi Jocasta Cameroniga ning oli seetõttu närveldamise pärast lausa hinge heitmas.

      Joani oma kehaga tuule eest kaitstes pöördus Roger Brianna poole.

      „Su tädi oli öelnud isa Donahuele, et laulatustalitused võib teha tema telgis. See teeb asja kergemaks.”

      „Brrr!” Bree võdistas õlgu ja tõmbas küüru selga. „Jumal tänatud. Selle ilmaga pole just lõbus lasta end laante rüpes laulatada.”

      Otsekui tema sõnade kinnituseks sadas neile ühest tohutu kõrgest kastanist kaela sahmakas märgi kollaseid lehti. Rogeri ilme reetis kerget ärevust.

      „Sellest ei tule vist küll niisugune laulatus, nagu sa ehk kunagi unistasid,” ütles ta. „Siis, kui olid alles väike tüdruk.”

      Brianna vaatas Rogerile otsa ning tema nägu tõmbus pikkamisi naerule. „Esimene kord ka ei olnud,” vastas ta. „Aga see meeldis mulle ikkagi.”

      Rogeri jume ei soosinud punastamist ja kõrvad olid tal külmast niikuinii punased. Ta avas suu, nagu tahaks vastata, ent märkas siis Jamie oherdina puurivat pilku ning pani selle uuesti kinni, näost kohmetu, ent ilmselgelt endaga rahul.

      „Härra Fraser!”

      Pöördusin ja nägin üht sõdurit mäest üles meie poole rühkivat, pilk Jamiel.

      „Kapral MacNair, teie teenistuses, söör,” ütles sõdur meile järele jõudes hingeldades. Ta nõksas järsult peaga. „Leitnant laseb tervitada ja küsida, kas oleksite nii lahke ja astuksite läbi tema telgist.” Mind märgates kummardas ta uuesti, sedapuhku vähem järsult. „Proua Fraser. Minu lugupidamine, armuline proua.”

      „Teie teenistuses, söör.” Jamie vastas kaprali kummardusele. СКАЧАТЬ