Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pea õrnalt oma suure kämblaga ja silitas pöidlaga väikseid punaseid kulme. „Mõtlesin, et kui tekitan MacKenzie ümber pisut tüli, annavad nad selle mürakarust vennikese asjus kergemini järele, mis?”

      Hakkasin naerma ja tõmbasin tekiserva Jemmyle paremini kõrvade ümber.

      „Ja mina veel arvasin, et Brianna tõmbas sinul naha üle kõrvade.”

      „Ta ise arvab sedasama,” vastas Jamie muiates. Ta kummardus äkki ja suudles mind.

      Jamie huuled olid pehmed ja väga soojad. Neil oli leiva ja või maitse ning temast hoovas tugevat värskete lehtede ja pesemata mehelõhna, mille tagant aimus vaevu tajutavat mähkmehõngu.

      „Oi, see oli mõnus,” laususin heakskiitvalt. „Tee veel.”

      Meid ümbritses metsavaikus – metsale ainuomane hääletus. Polnud kuulda ei linde ega loomi, üksnes lehed sahisesid pea kohal ning jalge ees vulises vesi. Lakkamatu liikumine, lakkamatud hääled, ent selle kõige keskel häirimatu rahu. Mäel oli palju inimesi ning enamik neist kaunis ligidal, aga just siin ja sellel hetkel võinuks arvata, et viibime ihuüksi Jupiteril.

      Avasin silmad ja ohkasin, nautides õndsust. Jamie naeratas ja pühkis mu juustelt sinna langenud kollase lehe. Minu kätel lebas laps, raske soe kandam, kogu universumi keskpunkt.

      Raatsimata häirida seda hääletust, vaikisime mõlemad. Tundub, nagu seisaksime keerleva vurri tipus, mõtlesin ma; meid ümbritseb sündmuste ja inimeste keeris ning üksainus siia- või sinnapoole astutud samm paiskaks meid tagasi selle keeristormi keskele, aga siin keskpunktis valitses rahu ja vaikus.

      Tõstsin käe ja pühkisin Jamie õlalt maha pundi vahtraseemneid. Korraga haaras ta mu käe ja tõstis nii ägedalt huultele, et lausa ehmusin. Huuled, mis mu pöidla all olevat lihavat padjandit Veenuse kühmu, armastuse pesapaika puudutasid, olid kummatigi õrnad ja keeleots soe.

      Ta tõstis pea ning tundsin peopesal äkilist jahedust – seal, kus luuna valendas vana arm. Naha sisse lõigatud J-täht, märk, millega mees mind enda omaks oli tunnistanud.

      Ta asetas pihu mu näole ja surusin selle ise kõvemini vastu nahka, otsekui võiksin niiviisi tunda oma külmal põsel seda luituma hakanud C-tähte, mida kandis peopesal Jamie. Kumbki ei rääkinud, aga tõotus oli antud nagu juba ükskord varemgi, pühas paigas, jalad klibuse ojasängi veerel, pea kohal sõjaoht, aeg ajuliivana muutlik. Sõda ei olnud veel lähedal, esialgu igatahes mitte. Aga ma kuulsin selle lähenemist trummipõrinast ja proklamatsioonist, nägin seda helkivas terases, tundsin selle hirmu Jamiele otsa vaadates oma südames ja luudes.

      Jahedus oli taandunud ja kuum veri tuksles mu käes, just nagu tahaks lõhestada vana armi ja päästa mehe nimel uuesti voolama mu südamevere. See oli tulekul ja ma ei saanud seda peatada.

      Aga sedapuhku ei kavatsenud ma enam tema kõrvalt lahkuda.

      Kõndisin Jamie kannul puude vahelt välja ning ületanud maalapi, kus kivid vaheldusid liiva ja rohututtidega, jõudsime hästi sissetallatud teerajani, mis viis üles meie laagriplatsi juurde. Rehkendasin mõttes uuesti üle hommikusöögivarud ja püüdsin sobitada neid teadmisega, et Jamie oli kutsunud meie einet jagama veel kaks peret.

      „Robin McGillivray ja Geordie Chisholm,” ütles ta, hoides üht oksa, lastes mul edasi minna. „Mõtlesin, et peaksime osutama neile külalislahkust; nad kavatsevad end samuti Fraserimäel sisse seada.”

      „Kas tõesti?” laususin, tõmbudes küüru, kui oks minu järel tagasi vibutas. „Millal? Ja kui palju neid on?”

      Need olid tähtsad küsimused. Talv oli tulekul – juba liiga lähedal, et jõutaks endale peavarjuks ehitada kas või kõige algelisematki onni. Need, kes praegu mägedesse tulid, pidid elama kas meiega koos suures majas või mahutama end hulgakesi piki seljandikku paiknevatesse väikestesse asunikuonnidesse. Mägismaalased suutsid vajaduse korral elada, olid valmis elama ja elasidki kümnekesi ühes toas. Minu inglaslik külalislahkus nii kaugele ei küündinud, sestap lootsin, et seda pole tarvis.

      „McGillivraysid on kuus ja Chisholme kaheksa,” lausus Jamie naeratades. „McGillivrayd tulevad küll alles kevadel. Robin on relvasepp, talle jätkub Cross Creekis talvel tööd ning pere elab Salemis sugulaste pool – tema naine on sakslane –, kuni ilmad soojemaks lähevad.”

      „Oh, see on hea.” Hommikust sööb järelikult neliteist inimest peale minu ja Jamie, Rogeri ja Bree, Marsali ja Ferguse, Lizzie ja tema isa – et me Abel MacLennanit ära ei unustaks! – ning nojah, siis veel muidugi tolle sõdurpoisi, kes oli päästnud Germaini – kokku tegi see kakskümmend neli.

      „Lähen laenan tädilt kohvi ja riisi, eks?” Jamie oli mulle näkku vaadates mõistnud, et hakkan paanikasse minema. Ta hakkas naerma ja sirutas käed lapse järele. „Anna see poisu siia; me läheme külla, et saaksid segamatult süüa teha.”

      Vaatasin väikese kergendustundega neile järele. Üksi, olgu või üürikest aega! Tõmbasin kopsudesse sügava sõõmu niisket õhku ja kuulsin kapuutsil vihma vaikset sabinat.

      Mulle meeldisid kärajad ja rahvapeod, aga olin sunnitud endale tunnistama, et mitu päeva järjest hommikust õhtuni inimeste keskel viibida oli pingutav ja hakkas pikapeale närvidele käima. Kui oli juba nädal aega üksteisel külas käidud, mokalaata peetud, tohterdatud iga päev tõbiseid ja lahendatud pidevaid väikesi kriisiolukordi, mis suures sugulaste ringis algelistes tingimustes elades paratamatult tekivad, olin valmis uuristama endale puutüve alla koopa ja ronima sinna peitu, et veeta kas või veerand tundigi üksinduses.

      Paraku tundus just sel hetkel, et see vaev jääb mul ära. Ülalt mäeveerult kostis hõikeid, hüüatusi ja torupillimängu; kärajad, mille hoogu kuberneri proklamatsioon oli pärssinud, hakkas uuesti jõudu koguma, pöörduti tagasi oma lõkke juurde, platsile, kus peeti võistlusi, teisel pool oja olevate loomaaedikute manu või sinna, kus üles seatud veovankritest müüdi kõike, lintidest ja koorekirnudest mördipulbri ja värskete – hea küll, peaaegu värskete – sidruniteni välja. Praegu polnud kellelgi minuga asja.

      Päev ähvardas tulla askeldusterohke ning see võis olla nädala või enamagi jooksul mu ainus võimalus viibida omapäi – vähemasti nii kaua pidi kestma tagasiminek, suure salkkonna, tittede ja vankritega oli vaevaline liikuda. Enamikul uusasukatel polnud ei hobust ega muula ning nad pidid läbima kogu tee jala.

      Mul oli tarvis võtta endale hetk aega, et koguda jõudu ja koondada mõtteid. Mu mõtted polnud siiski ametis hommikusöögi korraldamise ega pulmadega, isegi mitte kavandatud operatsiooniga. Need olid täis koduigatsust ja suunatud kaugemale ette – aega, kui see retk oli jäänud seljataha.

      Fraserimägi asus kõrgel läänepoolsetes mägedes, eemal kõigist linnadest ja isegi teedest. Sellesse eraldatud ja üksildasse paika sattus vähe võõraid. Asukaidki oli seal kasinalt, ehkki viimasel ajal oli elanikke hakanud seljandikule juurde tulema. Jamiele eraldatud valdustesse oli tema vastutuse all endale kodupaiga leidnud üle kolmekümne perekonna. Enamikku uustulnukaid oli ta tundma õppinud Ardsmuiri vanglas. Oletasin, et ka Chisholm ja McGillivray on endised vangid; Jamie oli andnud avalikult teada, et niisugused mehed on tema maal teretulnud, ega kavatsenud oma kutsest taganeda, hoolimata sellest, kui kulukaks meil läheb neid aidata … või kas me saame seda endale lubada.

      Minust lendas hääletult mööda üks ronk, aeglaselt, rasketel tiibadel, suled vihmast vettinud. Rongad olid uudisetoojad ning arutlesin endamisi, kas too siin edastab häid või halbu. Linnud enamasti sellise ilmaga ei liikunud, sestap pidi ta kandma mingit tähtsat ennet.

      Koputasin endale käepäkaga vastu pead, et tõrjuda ebausklikke СКАЧАТЬ