Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märgatavalt teistmoodi. Kas Bree tahaks sellega riskida?

      Järele mõeldes tunnistasin endale, et pisut oodata on temast tark tegu – kui tal ainult õnnestub. See võimaldaks Rogeril saada Jemmyga lähedaseks, enne kui uus laps peresuhted keerulisemaks muudab. Jah, väga mõistlik mõte … ja Bree oligi erakordselt mõistlik inimene.

      Kolmas võimalus turgatas mulle pähe alles siis, kui jõudsime lõpuks lagendikule, kus ma hommikuti tõbiseid tohterdasin.

      „Kas saame teile kuidagi abiks olla, provva Fraser?”

      Kaks ligi tõtanud nooremat Chisholmi poissi võtsid minult ja Briannalt rasked kandamid ning hakkasid käsku ootamata laudu kokku panema, puhast vett tassima ja tuld ürgama ning proovisid igatemoodi kasulikud olla. Vanust oli neil kõige rohkem kaheksa ja kümme ning vaadates neid askeldamas andsin endale taas aru, et ajal, mil me praegu elame, võib kaheteist-neljateistaastast poissi pidada juba täiskasvanud meheks.

      Seda teadis ka Brianna. Olin kindel, et ta ei jätaks Jemmyt eales maha – igatahes senikaua, kui poeg teda vajab. Aga … hiljem? Mis saaks siis, kui Jemmy jätab maha tema?

      Avasin oma kasti ja hakkasin aeglaselt välja võtma hommikuseks tööks vajalikke asju: käärid, sond, pintsetid, alkohol, skalpell, sidemed, hambatangid, haavaõmblusnõelad, võided, salvid, loputus- ja klistiirivahendid … Brianna on kahekümne kolme aastane. Ajal, kui Jemmy saab täiesti iseseisvaks, on ta ehk kolmekümnendate eluaastate keskel. Ja kui poeg tema hoolt enam ei vaja, soovivad Brianna ja Roger ehk tagasi minna. Naasta oma aega, turvalisse ellu, millesse ta sündis, ent mis seejärel katkes.

      Aga see oleks võimalik üksnes siis, kui ei sünniks rohkem lapsi, kes teda oma abitusega siin kinni hoiavad.

      „Tere hommikust, madam.” Minu ees seisis lühikest kasvu keskealine mees, tänane esimene patsient. Tema lõual turritas nädalane tüügas; nägu ise oli kahvatu ja niiske ning silmad suitsust ja viskist nii verdunud, et tema tõbi oli mulle paugupealt selge.

      „Mul on mingi sihelmine viga, madam,” ütles mees hädiselt neelatades. „Äkist leidub teil midagi, mis seda pakitsust ivake tohterdaks.”

      „Muidugi leidub,” rahustasin teda ja sirutasin käe, et võtta üks tass. „Toores muna ja tsipake oksejuurt. Oksenda terviseks ja tõbi on nagu peoga pühitud.”

      Haigete vastuvõtt leidis aset suure lagendiku servas mäejalamil, kus öösel oli lõõmanud kärajate suur laagrilõke. Niiskes õhus hõljus nõe ja märja tuha hapukat lõhna, aga maapinnale põlenud must sõõr – selle läbimõõt oli vähemalt kümme jalga – hakkas juba mattuma uute puuokste ja põletuspuidu rägastiku alla. Kui niiviisi edasi tibutab, tuleb meestel kõvasti vaeva näha, et see uuesti põlema saada, mõtlesin.

      Kui pohmelusega mees oli oma teed läinud, tekkis väike paus ning ma sain vaadata, kuidas läheb Murray MacLeodil, kes oli löönud oma poe üles natuke maad eemal.

      Nagu näha, oli Murray täna aegsasti kohale tulnud, tema jalge ees oli maa mustaks tambitud ja tuhk verest püdel. Ühe patsiendi, tüseda mehe, kelle käsnjas punane nina ja lotendavad põsed rääkisid selget keelt pikaajalisest alkoholilembusest, oli ta parasjagu käsile võtnud. Ta oli käskinud mehel end vihmast ja külmast hoolimata särgiväele võtta; varrukas oli tollel juba üles kääritud, žgutt paigas ja verelaskmiskauss põlvedel.

      Olin taburetist, kus Murray oma ametioskusi demonstreeris, tubli kümme jalga eemal, ent võisin ka selle vahemaa tagant näha mehe silmi, mis olid isegi ähmases hommikuvalguses kollased nagu sinep.

      „Maksahaigus,” ütlesin Briannale, püüdmatagi vaiksemat häält teha. „Siiamaale näha, kui kollased tema silmad on.”

      „Sapivedelik,” kuulutas MacLeod valjult ning avas naksti lantseti.

      „Vaieldamatu sapivedeliku üleküllus.” Murray, väikest kasvu, tumedate juustega ja ontlikult riides, oli kaunikesti silmatorkamatu, aga see-eest sõnakas.

      „Ütleksin, et see on alkoholi põhjustatud tsirroos,” laususin lähemale astudes ja patsienti kiretu pilguga uurides.

      „Lima tasakaalutusest tingitud sapipeetus!” Murray põrnitses mind vihaselt, kahtlustades ilmselt, et soovin röövida tema tähetunni või lüüa talt ehk koguni patsiendi üle.

      Eirasin teda ja kummardusin uurima patsienti, kes paistis olevat minu tähelepanust heitunud.

      „Sul on paremal otse roiete all kõva tomp, eks?” küsisin lahkelt. „Su kusi on tume ning sitt must ja verine, on mul õigus?”

      Mehe suu vajus lahti ja ta noogutas. Meile hakati juba tähelepanu pöörama.

      „Ema!” Brianna oli astunud mu selja taha. Noogutanud Murrayle, kummardus ta ja sosistas mulle kõrva: „Millega sa tsirroosi ravid, ema? Mitte millegagi!”

      Jäin vait ja hammustasin huulde. Breel oli õigus. Soovides takistada Murrayt kasutamast selle mehe peal toda plekilist ja roostetanud lantsetti, olin uhkeldanud oma diagnoosiga ja unustanud seejuures, et mul pole selle vastu välja pakkuda mingit muud ravi.

      Patsient vaatas ilmses kimbatuses kord minu, kord Murray poole. Võtsin end kokku, naeratasin talle ja noogutasin Murrayle.

      „Härra MacLeod räägib õigust,” pressisin üle huulte. „Tegu on ilmselgelt vedelike üleküllusest tekkinud maksahaigusega.” Eks kuulu ju alkoholgi lõppude lõpuks vedelike hulka, mõtlesin; neile, kes olid läinud õhtul lõkke ääres Jamie viskit joonud, tegi see ilmselt kõvasti nalja.

      Murray nägu, mis oli seni olnud kahtlustavalt pingul, vajus minu kapitulatsiooni peale jahmatusest koomiliselt pänni. Seda olukorda ära kasutades astus Brianna minu ette.

      „Aga on üks loits,” lausus ta mehele võluvalt naeratades. „See … ee … muudab tera vahedamaks ja paneb vedelikud paremini voolama. Las ma näitan teile.” Enne kui Murray jõudis sõrmed kõvemini kokku suruda, napsas Brianna temalt lantseti ning kõndis sellega meie väikese lõkke juurde, mille kohal auras kolmjala külge riputatud veepott.”

      „Püha Miikael, mõõkade valitseja, hingede kaitsja,” hakkas ta loitsima. Lootsin salamisi, et mu tütar ei saa püha Miikaeli nime kurjasti pruukides hakkama just lausa pühaduseteotusega või kui saab, siis arvestab peaingel tema häid kavatsusi ega pane seda talle pahaks. Lõkkematerjali sättivad mehed olid katkestanud töö ja jäänud vaatama nagu paljud vastuvõtule tulnudki.

      Brianna tõstis lantseti kõrgele ja tegi sellega pikkamööda suure ristimärgi, pöörates pead kahele poole kontrollimaks, kas kohalviibijad ikka jälgivad teda. Jälgisid küll – nad vahtisid toimuvat, suu ammuli. Enamikust pealtvaatajatest peajagu pikem, sinised silmad keskendunult pilukil – nõnda meenutas ta mulle kangesti Jamiet tema kõige bravuursemates etteastetes. Jäi ainult üle loota, et tütar on selles mängus sama hea kui isa.

      „Õnnista seda tera, et sinu sulane saaks sellega tervendada,” jätkas Brianna, pöörates silmad taeva poole ning hoides lantsetti lõkke kohal nagu armulauda jagav preester. Vesi oli hakanud mulle ajama, kuid polnud veel keema tõusnud.

      „Õnnista selle serva, mis päästab voolama vere ja laseb … ee … mürkidel väljuda alandlikema abipaluja ihust. Õnnista tera, õnnista tera, õnnista tera, mida hoiab su kuuleka sulase käsi. Kiidetud olgu jumal selle metalli vaheduse eest.” Kiidetud olgu jumal rohketel kordustel rajanevate gaeli palvete eest, mõtlesin ma küüniliselt.

      Ja tänu jumalale, vesi kees! Bree langetas СКАЧАТЬ