Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ punaseks tõmbusid. Siis tõmbas ta lantseti välja, võttis kiiresti teise kätte ja tõstis kõrgele õhku, peites samal ajal kõrvetada saanud käe selja taha ning lehvitades seda seal vargsi.

      „Miikael, kes sa kaitsed meid kurjade vaimude eest, saatku sinu õnnistus seda tera ja kätt, mis seda kasutab, et tervendada keha ja hinge. Aamen!”

      Ta astus sammu edasi ja ulatas lantseti, käepide ees, tseremoniaalselt Murrayle. Murray, kes polnud kaugeltki rumal, heitis mulle pilgu, milles võis pineva umbusu taga aimata ka kerget imetlust mu tütre näitlejavõimete vastu.

      „Ära puuduta tera,” laususin armulikult naeratades. „See hävitab võluväe. Ah jaa … korda seda loitsu alati, enne kui nuga kasutad. Ning ära unusta, et seda tuleb teha keeva veega.”

      Murray mühatas, kuid võttis lantseti sellegipoolest ettevaatlikult vartpidi vastu. Noogutanud napilt Briannale, pöördus ta patsiendi poole ning mina läksin tagasi sinna, kus ootas minu oma, noor nõgestõve all kannatav tüdruk. Brianna järgnes mulle käsi seelikusse pühkides, näol rahulolev ilme. Kuulsin selja taga patsiendi vaikset oiatust ning veri hakkas pladinal kaussi voolama.

      Mind vaevas MacLeodi patsiendi pärast kerge kahetsus, aga Brianna oli rääkinud sulatõtt: praegustes oludes poleks ma saanud tema heaks midagi teha. Kannatlik põetus, täisväärtuslik toit ja täielik karskus võinuksid selle mehe elu pikendada, aga esimesed kaks ei tundunud tõenäolised ja kolmandat võis pidada suisa võimatuks.

      Brianna oli nutikalt päästnud ta vastikute tagajärgedega veremürgituse ohust ja taganud juhust kasutades samasuguse kaitse ka kõigile Mac-Leodi tulevastele patsientidele, kuid ma ei suutnud vabaneda närivast süütundest, et polnud osanud pakkuda omalt poolt midagi enamat. Aga esimene meditsiiniline põhimõte, mille olin saanud rindeõena selgeks Prantsusmaa lahinguväljadele, kehtis endiselt: ravi patsienti, kes on su ees.

      „Kasuta seda võiet,” laususin nõgeslööbega tüdrukule rangelt, „ja ära kratsi!”

      4

      Pulmakingid

      Taevas polnud küll klaarinud, kuid vähemasti vihm oli korraks lakanud. Lõkked tossasid, nagu tehtaks kütist, ning inimesed tõttasid väikest vihmavahet ära kasutades lisama hoolega kokkuroobitsetud sütele uut kütust, lükates niiskeid puid tulehakatisest kerkivatele leekidele lootuses kuivatada niiskeid rõivaid ja tekke. Tuul polnud paraku vaibunud ning puude vahel huljusid tontjad suitsupilved. Üks suitsukeel siugles otse Rogeri ees üle teeraja, seepärast läks ta väikese kaarega läbi märgade rohututtide, mis leotasid läbi põlvikud, ja rippuvate männiokste alutsi, mis jätsid tumedad veelaigud kuueõlgadele. Roger ei pööranud niiskusele siiski vähimatki tähelepanu, tema mõtted olid hõivatud neist rohketest töödest, mis tal päeva jooksul ära tuli teha.

      Esimene käik pidi olema kaubitseja vankri juurde, et osta Briannale väike pulmakink. Ei tea, mis talle meeldiks, mõtles Roger. Kas mõni väike ehe või juuksepael? Tal oli väga vähe raha, aga ikkagi soovis ta tähistada seda sündmust mingi kingitusega.

      Roger oleks tahtnud abielutõotust andes panna naisele sõrme omaenda sõrmuse, kuid Brianna oli kinnitanud, et vanaisalt saadud ümarlihvitud rubiiniga sõrmus käib küll ja on talle täiesti paras, mistap pole vaja raisata raha uuele. Tuli tunnistada, et Bree on praktilise meelelaadiga naine – mõnikord mõjus see temasugusele romantilisevõitu inimesele koguni pisut häirivalt.

      Võib-olla siis midagi praktilist, ent sealjuures ikkagi ilusat – näiteks ööpott, millele on maalitud lilled? Säärane idee pani ta muigama, aga kahtlusesegune mõte, et ost peab olema praktiline, jäi kuklasse kripeldama.

      Talle kerkis elavalt vaimusilma ette pilt, kuidas reverend Wakefieldi kogudusse kuuluv tasakaalukas ja praktilise meelega matroon proua Abercrombie ühel õhtul, kui kõik istusid parajasti söögilauas, kiriklasse ilmus ja hüsteeriliselt teatas, et on tapnud oma mehe ega tea, mida nüüd teha. Kirikuõpetaja oli jätnud proua Abercrombie ajutiselt oma majapidajanna hoole alla, samal ajal kui ta ise, kaasas toona teismeline Roger, oli tõtanud Abercrombiede majja vaatama, mis seal juhtus.

      Nad leidsid härra Abercrombie köögipõrandalt; ehkki uimane, oli ta õnneks ikka elus, aga väikesest peahaavast – naine oli löönud selle temalt endalt kahekümne kolmanda pulma-aastapäeva puhul kingiks saadud uue elektrilise aurutriikrauaga – voolas ohtralt verd.

      „Aga ta ise ju hädaldas, et vana kõrvetab köögikäterätid ära!” kurtis härra Abercrombie aeg-ajalt, kuni kirikuõpetaja tema peahaava osavalt kinni plaasterdas ja Roger köögipõrandat pesi.

      Eredalt silme ette kerkinud Abercrombiede köögi verine kulunud linoleumpõrand otsustas asja. Nii praktiline kui Bree ka poleks, see on ikkagi nende pulmapäev. Heas ja halvas, kuni surm meid lahutab. Roger valib romantika – vähemasti nii palju romantikat, kui ühe šillingi kolme penni eest on võimalik saada.

      Lähedal kasvavate kuuskede vahel välgatas midagi punast justkui kardinalilinnu suled. Linnu kohta oli see kogu siiski kaunis suur; Roger kummardus ning piilus hõredamate okste vahelt.

      „Duncan?” imestas ta. „Sina või?”

      Puude vahelt ilmus häbelikult noogutades välja Duncan Innes. Ta kandis ikka veel punast Cameronide tartanit, aga oma toreda kuue oli seljast võtnud ning mähkinud selle asemel pleediotsa vanal mugaval mägismaade moel sallina ümber õlgade.

      „Kas tohib paar sõna, a Smeòraich18?”küsis ta.

      „Jah, muidugi. Lähen just üht-teist ostma – eks tule minuga kaasa.” Roger pöördus tagasi teerajale – suits oli jõudnud sealt nüüd hajuda – ja nad hakkasid sõbralikul meelel külg külje kõrval mäe teise nõlva poole vantsima.

      Roger ei lausunud sõnagi, vaid ootas viisakalt, et Duncan leiaks sõnad, millega vestlust alustada. Duncan oli loomuldasa uje ja endassetõmbunud, aga tähelepanelik, terava pilguga ja omal tasasel moel kangekaelne. Kui tal oli midagi öelda, siis ütles ta selle välja – antagu talle ainult aega. Lõpuks võttiski ta julguse kokku ja haaras härjal sarvist.

      „Mac Dubh ütles, et teie isa olla old kirikuõpetaja – see on tõsi, eks?”

      „Seda küll,” vastas Roger, kellele see küsimus tuli ootamatult. „Õigupoolest sai mu pärisisa küll surma ja ema onu lapsendas mu; tema oli kirikuõpetaja.” Juba neid sõnu lausudes imestas Roger, miks ta peaks seda üldse seletama.Ta oli peaaegu kogu elu pidanud ja kutsunud vikaari isaks ning Duncanil polnud sellest kindlasti sooja ega külma.

      Duncan noogutas ning laksutas kaastundlikult keelt.

      „Aga siis olid sa ju ise ka presbüterlane? Kuulsin, kuidas Mac Dubh seda mainis.” Heade kommetega, nagu Duncan muidu oli, praegu venis tema suu sorgus vurrude all korraks muigele.

      „Arvata on, et kuulsid,” vastas Roger kuivalt. Ta poleks imestanud, kui Mac Dubhi oleksid kuulnud sellest rääkimas kõik kokkutulnud.

      „Asi on selles, et mina olen ka,” lausus Duncan otsekui andeks paludes.

      Roger jäi talle jahmunult otsa vaatama.

      „Sina? Arvasin, et oled katoliiklane!”

      Duncan ümatas piinlikkustundest ja kehitas amputeeritud käe poolset õlga.

      „Ei. Mu emapoolne vaarisa oli presbüterlane ja pidas oma usukommetest väga rangelt kinni.” Duncani huulile СКАЧАТЬ