Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja rookis kalu, ent teadsin, et vigaste ja silmanähtavalt haigete inimeste seltsis tunneb ta end ebamugavalt, ehkki ta proovis oma vastumeelsust igati varjata. Arvasin, et õigupoolest polegi see vastikustunne, vaid haiget tegevalt tugev empaatia.

      Tõstsin katelt ja valasin keema läinud vett purki, millest poole võttis enda alla destilleeritud piiritus, hoides silmad kuumade alkoholiaurude eest pilukil.

      Oli tõesti raske näha nii paljusid inimesi piinavaid tõbesid, mis olnuksid antiseptikute, antibiootikumide ja anesteesia ajastul hõlpsasti ravitavad, aga välihospidalides – ajal, kui säärased meditsiini imed polnud üksnes uued, vaid ka raskesti kättesaadavad – olin õppinud suhtuma kannatustesse stoiliselt, teades, et see on ühtaegu möödapääsmatu ja kasulik.

      Kui laseksin tunnetel enda üle võimust võtta, ei saaks ma kedagi aidata. Aga aitama ma pean. Oligi kogu lugu. Briannal paraku niisugust kaitsvat soomust ümber ei olnud. Esialgu.

      Riistad, karbid ja kõikvõimalikud muud hommikuseks vastuvõtuks vajaminevad asjapuud puhtaks pühkinud, ajas Bree end sirgu, pisike korts kulmude vahel.

      „Kas mäletad naist, keda sa eile tohterdasid? Seda, kellel oli väike alaarenenud poeg?”

      „Teda oleks raske unustada,” vastasin nii ükskõikselt, kui suutsin. „Miks sa küsid? Näe, kas sa sellest saad jagu?” Osutasin vastuvõtul kasutatavale kokkupandavale lauale, mis keeldus kangekaelselt õigesse asendisse minemast, sest liigendid olid niiskusest paisunud.

      Brianna uuris seda, kulm kortsus, ning andis siis kangekaelsele liigendile käeservaga kõva vopsu. See andis järele ja vajus sedamaid kokku, otsekui tunnistades, et kellegi jõud käib tema omast üle.

      „Korras.” Ikka veel kulmu kortsutades hõõrus Bree hajameelselt käeserva. „Sa nägid palju vaeva veenmaks teda, et ta rohkem lapsi ei sünnitaks. Sellel väikesel poisil … kas tal oli siis mingi pärilik haigus?”

      „Võib öelda küll,” vastasin kuivalt. „Kaasasündinud süüfilis.”

      Brianna läks näost valgeks ja vaatas mulle otsa.

      „Süüfilis? Kindel või?”

      Noogutasin ja hakkasin läbikeedetud linast riiet sidumiseks rulli keerama. See oli ikka vcel kaunis niiske, aga polnud midagi parata.

      „Emal polnud päris selgeid viimase haigusjärgu märke – praegu veel –, aga lapsel olid need selgesti näha.”

      Ema oli tulnud lihtsalt laskma mul oma mädast iget lõigata, väike poiss seelikusaba külge klammerdumas. Lapsel olid iseloomulik sissevajunud „sadulnina” ja nii moondunud lõualuu, et tema nälginud välimus ei pannud mind põrmugi imestama: ta ei suutnud õieti mäludagi. Mil määral tulenes tema ilmselge arengupeetus ajukahjustusest ja mil määral kurtusest, ei osanud ma öelda, mängus olid arvatavasti mõlemad, kuid nende ulatust polnud ma kontrollinud, sest võimalused ravida olgu üht või teist seisundit olid võrdsed ja võrdusid nulliga. Olin soovitanud emal anda poisile leent, et leevendada tema alatoitumust, aga midagi enamat polnud mul võimalik selle õnnetukese heaks teha.

      „Siin ei näe ma seda nii sageli kui Pariisis või Edinburghis, kus oli palju prostituute,” ütlesin Breele, visates sidemekera lõuendist kotti, mille suud ta lahti hoidis. „Vahel tuleb siiski ette. Milles asi on? Sa ei arva ju ometi, et Roger võib põdeda süüfilist?”

      Bree jäi mulle ammuli sui otsa vaatama. Tema esialgne jahmatus taandus lahvatanud vihapuna ees.

      „Muidugi mitte!” hüüatas ta. „Ema!”

      „Noh, ega ma seda päris tõsiselt mõelnudki,” laususin leebelt. „Paraku võib seda juhtuda parimateski perekondades … ning sa ju ise küsisid.”

      „Ma küsisin raseduse vältimise kohta,” pressis Bree läbi hammaste. „Õigupoolest küll tahtsin küsida, enne kui sina oma „Suguhaiguste käsiraamatuga” lagedale tulid.”

      „Aa, see asi.” Silmitsesin tütart mõtlikult ning märkasin tema pihikul kuivanud piimaplekke. „Natuke aitab see, kui last rinnaga toidetakse. See pole mingil juhul päris kindel vahend, aga ikkagi kaunis tõhus. Pärast kuut kuud hakkab mõju küll pisut vähenema,” Jemmy oli nüüd kuuekuune, „kuid mingi abi on sellest ikka.”

      „Ahah,” sõnas Bree ning see kõlas nii kangesti Jamie moodi, et hammustasin naeru tagasi hoides huulde. „Aga missugused vahendid veel tõhusad on?”

      Ma polnud tütrega kunagi kaheksateistkümnenda sajandi terminites arutanud, kuidas hoiduda rasestumast. Kui ta alles Frazerimäele tuli, ei pidanud ma seda vajalikuks ning mõne aja pärast muutuski see tarbetuks, sest ta oli juba rase. Kas nüüd on siis tema meelest õige aeg?

      Kulm kortsus, torkasin aeglaselt kotti sidemerulle ja ravimtaimekimpe.

      „Enamasti on kombeks kasutada mingit tõket. Näiteks äädikas või brändis niisutatud siiditükki või käsna; soolikarohu- või seedriõli arvatakse, tõsi küll, olevat kõige tõhusamad, kui sul juhtub neid käepärast olema. Olen kuulnud, et Lääne-Indias kasutavad naised sidrunipoolikut, aga siin ei tule see vahend mõistagi kõne alla.”

      Bree turtsatas naerma.

      „Ei, see ei sobi tõesti. Ka soolikarohuõli pole vist teab mis tõhus: seda kasutas Marsali, kui jäi Joani ootama.”

      „Oh, ta siis ikka kasutas seda? Arvasin, et ta ühel korral unustas ja ühest korrast piisab.”

      Ma pigem tundsin kui nägin Breed jäigastumas ja hammustasin jälle huulde. Ühest korrast oli tõesti piisanud – me lihtsalt ei teadnud, kummast. Aga Bree kergitas lihtsalt korraks õlgu ja laskis need siis jälle alla, eirates tahtlikult mälestusi, mida mu mõtlematu repliik temas ehk esile oli mananud.

      „Ta igatahes ütles, et oli seda kasutanud, aga võib-olla läks tal mõnikord meelest ära. Ega see ju alati mõju ka, ega?”

      Viskasin haavasidemete ja kuivatatud ravimtaimede koti üle õla ning tõstsin Jamie tehtud nahkrihma pidi maast oma arstimikasti.

      „Ainus, mis kindlalt aitab, on tsölibaat,” laususin. „Arvan, et see soovitus ei ole praegusel juhul omal kohal.”

      Bree raputas pead, mõtlik pilk suunatud allapoole, kus võis puude vahelt näha trobikonda noori mehi järgemööda proovimas, kes jaksab kivi üle oja kõige kaugemale visata.

      „Seda ma kartsin,” sõnas ta, võttes kaasa kokkukäiva laua ja paar taburetti.

      Vaatasin lagendikul arupidavalt ringi. Kas mul oli midagi meelest läinud? Lõkke võis julgesti valveta jätta: isegi kui Lizzie peaks uinuma, pole karta, et siin mäenõlval säärase ilmaga midagi põlema läheks; koguni varjualusesse kogutud tulehakatis ja lõkkepuud olid niisked. Teadsin, et olen miskit unustanud … aga mille? Oh, muidugi. Panin kasti korraks maha ja roomasin neljakäpakil varjualusesse. Sobrasin tekkide puntras ja ilmusin uuesti välja, kaasas pisike nahast ohutisekott.

      Öelnud Püha Brigidile lühikese palve, libistasin kotikese endale kaela ja poetasin pihikukaelusest sisse. Olin nii harjunud kandma ravitsema asudes alati oma amuletti, et see väike rituaal ei tekitanudki minus enam piinlikkust – peaaegu. Bree silmitses mind natuke imeliku näoga, aga hoidus midagi ütlemast.

      Mina ei lausunud samuti sõnagi, võtsin üksnes asjad ja hakkasin tema järel üle lagendiku minema, vältides targu kõige vesisemaid СКАЧАТЬ