Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ just praegu? Ehk oli see mingil moel seotud tema ja Rogeri peatsete pulmadega. Isegi kui ollakse juba mitu kuud mehe ja naisena koos elatud – nagu nad olidki –, pidid jumala ja inimeste ees antud pidulikud vandetõotused mõjuma kainestavalt isegi kõige kerglasematele noortele. Ning ei Breed ega Rogerit saanud pidada kerglaseks.

      „On veel üks moodus,” laususin enda ees libedal teerajal kõndivale tütrele kuklasse. „Ma ei ole seda veel kellegi peal katsetanud ega tea niisiis, kui usaldusväärne see on. Nayawenne, too vana tuskaroora naine, kes andis mulle ohutisekotikese, ütles, et on olemas naistetaimed. Iga häda vastu leidub oma segu, aga selle tarvis on üks eriline taim; ta kinnitas, et selle seemned ei lase mehe vaimujõul naise oma lämmatada.”

      Bree jäi seisma ja pööras end pisut, kui tema kõrvale jõudsin.

      „Kas nõnda käsitavadki indiaanlased rasedust?” Bree suunurk kerkis mõruvõitu naeratuseks. „Mehe võit?”

      Hakkasin naerma.

      „Nojah, mõnes mõttes küll. Kui naise vaim on mehe omast tugevam või ei allu talle, siis ei jää naine rasedaks. Kui naine tahab, aga ei saa last, ei ravi šamaan enamasti teda, vaid pigem meest või neid mõlemat.”

      Bree tõi kuuldavale vaikse käheda heli, nagu teeks kuuldu talle nalja, aga ainult õige pisut.

      „Mis taim see on – see naisterohi?” küsis ta. „Kas sa tunned seda?”

      „Päris täpselt mitte,” tunnistasin. „Pean ütlema, et ei tea selle nime. Ta näitas seda mulle, nii kasvavat taime kui kuivatatud seemneid, ning olen kindel, et kui näeksin, tunneksin selle ära … aga ingliskeelset nime ma ei tea. Mingi sarikaline ta igatahes oli,” lisasin, justkui oleks sellest abi.

      Bree õnnistas mind noomiva pilguga, mis meenutas mulle taas Jamiet, ning astus natuke kõrvale, et lasta läbi väike rodu Campbelli-naisi, kes möödusid meist viisaka kniksu või kummardusega tühjade katelde ja ämbrite kolinal, minnes jõekesest vett tooma.

      „Tere päevast, emand Frazer,” ütles üks noor ontliku moega naine, kelles tundsin ära ühe Farquard Campbelli noorema tütre. „Kas teie mees ka kusagil siinkandis liigub? Mu isa ütles, et räägiks temaga meelsasti paar sõna juttu.”

      „Ei, ta on vist kuhugi läinud.” Viipasin umbmääraselt käega – Jamie võis olla jumal teab kus. „Aga ma ütlen, kui teda näen.”

      Tüdruk noogutas ja läks edasi. Kõik järgmised naised seisatasid korraks, et soovida Briannale pulmapäeval õnne. Nende villased seelikud ja mantlid pühkisid rada palistavatelt porsapõõsastelt jugadena vihmavett.

      Brianna võttis nende õnnesoovid viisakalt vastu, aga mulle ei jäänud märkamatuks tema tihedate ruugete kulmude vahele sugenenud kortsuke. Oli selge, et miski teeb talle muret.

      „Mis on?” küsisin keerutamata, niipea kui Campbellid olid kuuldekaugusest välja saanud.

      „Mis mis on?” küsis Bree ehmunult.

      „Mis sul südamel on?” nõudsin. „Ja ära ütle, et midagi pole, sest ma ju näen, et on. Kas asi puudutab Rogerit? Kas oled ümber mõelnud ega taha neid pulmi?”

      „Asi pole selles,” vastas Bree ebalevalt. „Ma tahan küll Rogeriga abielluda – sellega on kõik korras. Ma lihtsalt … Mulle … mulle tuli lihtsalt üks mõte …” Tema hääl hääbus ja põsed tõmbusid aeglaselt roosaks.

      „Tohoh,” sõnasin kaunis heitunult. „Missugune mõte?”

      „Suguhaigustest,” pahvatas Bree. „Äkki mul on. Ei, muidugi mitte Rogerilt … aga võib-olla Stephen Bonnetilt?”

      Tema nägu hõõgus nii tuliselt, et ma poleks imestanud, kui sellele langevad vihmapiisad oleksid sisinal auruks muutunud. Minu enda nägu oli külm ja rinnus pitsitas. See võimalus oli mulle endalegi mingil ajal kaunis eredalt pähe turgatanud, aga ma polnud tahtnud seda mainidagi, kui Bree ise selle peale ei tulnud. Mul oli meeles, kuidas ma haigusemärke otsides teda nädalate kaupa salamisi jälgisin, aga naistel polnud nakkuse algusjärgus pahatihti võimalikki sümptomeid märgata. Tõsiasi, et Jemmy sündis tervena, oli rohkem kui ühes mõttes suur kergendus.

      „Oi,” ütlesin vaikselt. Sirutasin käe välja ja pigistasin tasakesi tema käsivart. „Ära muretse, kullake. Ei ole.”

      Bree hingas sügavalt sisse ja seejärel valge udupahvakuna välja; tema õlad lõtvusid vaevu märgatavalt.

      „Kindel või?” küsis ta. „Kas sa oskad öelda? Ma tunnen end tervena, aga mõtlesin, et naistel ei pruugigi alati sümptomeid tekkida.”

      „Seda küll,” vastasin, „aga meestel tekivad need kindlasti. Ning kui Roger oleks saanud midagi külge sinult, oleksin sellest juba ammuilma kuulnud.”

      Bree õhetus oli mõnevõrra taandunud, aga nüüd punastas ta uuesti. Ta hakkas köhima ja tema hingeõhk moodustas aurupilvi.

      „See on mulle suur kergendus. Jemmyga on siis kõik korras? Oled kindel?”

      „Täiesti kindel,” rahustasin teda. Olin igaks juhuks tilgutanud vastsündinu silmadesse suure vaevaga soetatud kallihinnalist hõbenitraati, aga olin kindel, et ta on terve. Peale selle, et tal ei olnud mingeid spetsiifilisi tõvemärke, oli Jemmy üldse terve kui purikas ning teda oli suisa võimatu haigena ette kujutada. Temast õhkus tervist nagu potitäiest hautisest.

      „Kas sa sellepärast uurisidki, kuidas rasestumist vältida?” küsisin ja lehvitasin MacRaede laagriplatsist mööda minnes tervituseks. „Olid mures, et sul võib sündida veel lapsi, juhul kui sa ise …”

      „Ei. Enne seda, kui sa süüfilist mainisid, polnud ma tõtt-öelda suguhaigustele mõelnudki – alles siis turgatas mulle pähe kohutav mõte, et Jemmyl võib olla …” Ta jäi vait ja köhatas. „Ee… ei. Tahtsin lihtsalt teada.”

      Siin läks rada nii libedaks, et meie vestlus katkes mõneks ajaks, aga mõtted liikusid omasoodu edasi.

      Õigupoolest polnud ju üldse imelik, et pruut võib mõelda möödaminnes ka sellest, kuidas rasedust vältida, aga praegusel juhul … milles oli asi? Ma ei osanud arvata. Kas Bree kartis enda või uue lapse pärast? Sünnitus võis mõistagi olla ohtlik ning nähes minu vastuvõtule tulnuid ja kuulates õhtuti lõkke ääres naiste jutte, ei saanud keegi kahelda, kui paljud ohud varitsevad imikuid ja suuremaidki lapsi. Vähe oli sääraseid perekondi, kes polnud kaotanud vähemalt üht väikelast soetõvele, kurjale kurgutõvele või ravimatule kõhulahtisusele. Enamik naisi oli jäänud ilma kolmest-neljast – enamastki. Meenutades, mida oli rääkinud Abel MacLennan, tundsin, kuidas mul külmavärin üle selja jookseb.

      Ent Brianna oli väga terve ning kuigi meil polnud sääraseid tähtsaid asju nagu antibiootikumid ja keerukad meditsiiniaparaadid, olin ikkagi manitsenud, et ta ei alahindaks hügieeni ega korraliku toitumise tähtsust.

      Ei, mõtlesin, vaadates tütre tugevat seljakumerust, kui ta tõstis oma raske kandami üle teerajal paljastunud juurtepuntra. Põhjus polnud selles. Bree võis ju natuke muretseda – ja põhjusega –, aga ta polnud loomu poolest arg.

      Oli siis asi Rogeris? Kui mõtlema hakata, olnukski ehk kõige targem jääda kähku uuesti rasedaks ja tuua ilmale laps, mis on vaieldamatult Rogeri oma. See rajaks nende vastsele abielule kindlasti tugeva aluse. Teisest küljest jälle … mis saaks siis, kui Bree seda teeks? Roger oleks seitsmendas taevas … aga kuidas mõjutaks see Jemmyt?

СКАЧАТЬ