Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viljalõikust polnud võimalik nädalaks edasi lükata, palus Abel abi naabritelt.

      „Nad on hääd inimesed,” kinnitas ta. „Üks kui teine laenas mulle paar penni, aga neilgi tuli maksta oma maksud, eks?” Lootes ikka veel, et saab vajaliku raha kuidagi kokku, võtmata ette pingutavat Salemi-retke, oli Abel viivitanud … ja viivitanud liiga kaua.

      „Howard Travers on šerif,” jätkas MacLennan ja pühkis, ilma et ta sellest endale aru oleks andnud, ära nina otsa tekkinud tilga. „Ta tuli, paber käes, ja ütles, et peab tõstma meid välja, sest maksud on maksmata.”

      Häda sunnil oli Abel jätnud naise üksi majja ja sõitnud kibekähku Salemisse. Aga kui ta, kuus šillingit näpus, tagasi jõudis, oli tema vara konfiskeeritud ja maha müüdud – Howard Traversi äiale –, majas elasid võõrad inimesed ja naine oli kadunud.

      „Teadsin, et kaugele pole ta läind,” seletas MacLennan. „Ta ei oleks lapsi maha jätnud.”

      Ning just sealt ta oma naise leidiski: viledaks kulunud teki sisse mähituna värises too mäel kasvava suure kuuse all, kuhu olid maetud Mac-Lennanite neli last – kõik surnud esimesel eluaastal. Mehe keelitustest hoolimata polnud Abigail nõus minema tagasi majja, mis oli kuulunud neile, ega paluma abi inimestelt, kes olid ta kodust ilma jätnud. Mees ei teadnud, kas see oli palavikust johtuv meeltesegadus või üksnes kangekaelsus; hüüdes valjult oma laste nimesid, oli Abigail klammerdunud hullumeelse jõuga okste külge … ja sealsamas öösel ka hinge heitnud.

      MacLennani viskikruus oli tühi. Ta asetas selle ettevaatlikult jalge ette maha, tegemata väljagi sellest, et Jamie osutas pudeli poole.

      „Abbyl oli lubatud võtta endaga ühes nii palju, kui ta kanda jaksab. Tal oli kaasas pamp, milles olid tema suririided. Mul on meeles, kuidas ta päev pärast meie pulmi kangastelgede taha istus, et hakata kuduma oma surilina. Selle üht serva ehtisid tema tikitud tillukesed lilled – Abby oli nobe nõelaga ümber käima.”

      Abel oli mähkinud Abigaili naise enda tikitud linasse, matnud ta nende noorima lapse kõrvale ja kõndinud mööda teed kaks miili edasi plaaniga rääkida juhtunust Hobsonitele.

      „Majja jõudes leidsin pere sumisemas nagu herilasepesa: Travers oli käind Hugh Fowlesilt maksu sisse nõudmas, aga Fowlesil polnd raha, et maksta. Travers olla irvitand talle näkku ja öelnd, et teda see ei huvita; ja ega huvitandki: kümme päeva hiljem tuli ta, paber näpus ja kolm meest kaasas, ning tõstis pere majast välja.”

      Hobson oli oma maksuraha hädaga pooleks kokku saanud ja mahutas oma pere kõrvale kuidagiviisi ära ka Fowlesid, aga Joe Hobson vahutas vihast, et tema väimehega oli niiviisi ümber käidud.

      „Ta röökis ja oli viha pärast lausa arust ära. Janet Hobson kutsus mu sisse, palus istuda ja pakkus süüa, aga Joe karjus, et Howard Travers maksab äravõetud maa eest oma nahaga, Joe vajus kokku nagu peksasaanud peni, tema naine nuttis, näljased lapsed vingusid nagu põrsakari ning … mõtlesin, et räägin neile, aga siis …”

      Ta raputas pead, nagu ei saaks veel praegugi asjast aru.

      Istudes omaette jäetuna kolde ees, oli ta korraga tundnud iseäralikku väsimust; tema pea vajus rinnale ning ta tundis letargiat enda üle võimust võtvat. Kolde juures oli soe ja kõik tundus korraga ebareaalne. Hobsonite ühest toast koosneva eluaseme piirid ähmastusid ning kui siin toimuv polnud tõene, siis ei olnud seda ka vaikne mäeveer ega kuuse alla tekkinud värske haud.

      Ta oli maganud öö laua all ning leidnud koidu eel ärgates, et ebareaalsustunne pole haihtunud. Kõik ümbritsev tundus ikka veel unenäoline. MacLennanit ennastki poleks justkui enam olnud; tema keha ajas end püsti, pesi ja sõi, noogutas ja rääkis tema osavõtuta. Välisilm oli lakanud eksisteerimast. Ning kui siis Joe Hobson tõusis ja kuulutas, et läheb koos Hugh’ga Hillsborough’sse, et nõuda kohtus kahjude hüvitamist, oli Abel MacLennan avastanud end marssimas mööda teed nendega kaasa, noogutades, rääkides, kui temaga räägiti, tahtetult nagu surnu.

      „Sedaviisi mööda teed kõmpides tuli mulle mõte, et me kõik olemegi surnd,” lausus MacLennan äraolevalt. „Mina, Joe, Hugh ja teised – polnd vahet, kas olin siin või kusagil mujal, mul tuli tiksuda lihtsalt ajaga kaasa, kuni mu kondid sai sängitada Abby kõrvale. Mul polnd midagi selle vastu.”

      Kui nad Hillsborough’sse jõudsid, ei pööranud Abel erilist tähelepanu sellele, mis Joel meeles mõlkus; millelegi mõtlemata kõndis ta teistega kuulekalt kaasa. Järgnes neile läbi poriste tänavate, kus kilgendasid lõhutud aknaklaaside killud, nägi tõrvikuid ja rahvahulki, kuulis hüüdeid ja karjeid, aga see kõik jättis ta külmaks.

      „Need olid ju kõigest surnud, kes liikusid kontide klõbinal ringi,” lausus ta õlgu kehitades. Istunud natuke aega vaikides, pööras MacLennan pea Jamie poole ning vaatas talle pikalt ja uurivalt otsa.

      „On nii või? Oled ehk sinagi surnd?” Üks lõtv kühmlik käsi kerkis punaselt rätilt ja puudutas tasakesi Jamie põsesarna.

      Jamie ei tõmbunud eemale, vaid võttis MacLennani käe, asetas uuesti maha ja hoidis seda natuke aega kindlalt.

      „Ei, a charaid,” vastas ta. „Veel mitte.”

      MacLennan noogutas aeglaselt.

      „Jah. Sellega läheb veel aega,” lausus ta. Tõmmanud käe vabaks, istus ta hetke ja silus rätikut. Tema pea jõnksus otsekui edasi noogutades ikka veel, nagu oleks kael liiga pikalt välja veninud.

      „Jah. Sellega läheb veel aega,” kordas ta uuesti. „Asi pole nii hull.” Ta tõusis ja pani punase nelinurkse räti endale pähe. Seejärel pöördus ta minu poole ning noogutas viisakalt, pilk eemalviibiv ja ärev.

      „Tänan hommikusöögi eest, armuline proua,” lausus MacLennan ja kõndis minema.

      3

      Sapivedelikud

      Kui Abel MacLennan oli läinud, sai ka hommikusöök ühtäkki läbi. Reamees Ogilvie tänas ja palus luba lahkuda. Jamie ja Fergus läksid otsima sirpe ja astrolaabe ning reamees Ogilvie lahkumise järel longu vajunud Lizzie kuulutas, et tunneb end pahasti, ja kadus ühte varjualusesse, kaasas suur kruus soolikarohu- ja ruuditõmmist.

      Õnneks jõudis just siis tagasi Brianna, aga Jemmyt tal kaasas ei olnud. Ta kinnitas, et oli koos Rogeriga einestanud Jocasta pool. Jemmy oli jäänud Jocasta süles magama ning kuna säärane asjade käik näis mõlemale poolele sobivat, jättis ta lapse sinna ning tuli mulle hommikuse vastuvõtu juurde appi.

      „Oled ikka kindel, et tahad mind täna hommikul aidata?” Silmitsesin Breed uurivalt. „On ju ikkagi sinu pulmapäev. Lizzie või siis ehk proua Martin oleksid kindlasti nõus …”

      „Ei, ma teen ise,” jäi Bree endale kindlaks. „Lizziel on küll juba parem, aga ma ei usu, et tema süda kannataks välja mädanevaid jalgu ja oksehaisu.” Ta võbistas tasakesi õlgu ja pigistas silmad kinni, meenutades, kuidas olin eelmisel päeval puhastanud ühe vanaldase mehe kannahaavandit. Mehike oli oksendanud valu pärast oma räbaldunud pükstele ning see oli omakorda tekitanud okserefleksi veel mitmes inimeses, kes tahtsid minu jutule pääseda.

      Minagi tundsin sellele mõeldes kerget iiveldust, ent summutasin selle viimase lonksu mõru kohviga.

      „Jah, sul on vist õigus,” tunnistasin vastu tahtmist. „Aga su kleit ei ole vist veel päris valmis, ega? Äkki peaksid ikka minema …”

      „Kõik on СКАЧАТЬ