Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nuusutada. Ma ei näinud eemalt, mis see oli, kuid vargapüüdja näol asendus umbusk äkki ehmatuse ja vastikusega.

      „Ja, tarvis ainult vaadata.” Proua McGillivray ei jälginud mehi, vaid patsutas Sengale õlale ja laskis ta seejärel lahti. „Me läheme nüüd Salemisse, kus elab meine Familie. Võib-olla leiame sealt hea mehe.”

      Myers oli nüüd sellest stseenist pisut eemale astunud ja õlad kergendatult alla lasknud. Ta torkas sõrme niudevöö vahelt sisse, sügas mõnuga tagumikku ega tundnud toimuva vastu nähtavasti enam huvi. Tabanud mind sinnapoole vaatamas, seadis ta sammud läbi männinoorendiku meie poole.

      „Teil pole vaja enam muretseda, madam,” rahustas ta proua McGillivray. „Olin kindel, et Punapea Jamie ajab asjad joonde, ja ta ajaski. Teie pojal pole enam midagi karta.”

      „Ja?” sõnas Ute. Ta vaatas kahtlustavalt puudetuka poole, aga öeldu vastas nähtavasti tõele: kõik mehed olid nüüd lõdvestunud ning Jamie andis parajasti vargapüüdjale tagasi tolle käerauad. Tema liigutused olid järsud ning mõistsin, et see tekitab temas vastumeelsust. Ta oli ju ka ise pidanud Ardsmuiris raudu kandma.

      „Gott sei dank,” 16 lausus proua McGillivray ja ohkas südamepõhjast. Kui õhk temast välja paiskus, näis tema tüse keha märgatavalt kokku tõmbuvat.

      Mehike hakkas minema; ta kõndis meist eemale, jõekese poole. Käerauad kõikusid tema vööl ja tagapool oleva rahvahulga hõigete sekka kostis meieni metalli vaikseid kõlksatusi. Jamie ja Rob McGillivray seisid lähestikku ja rääkisid millestki, samal ajal kui Fergus vaatas, kulm kergelt kortsus, lahkuvale vargapüüdjale järele.

      „Mida Jamie talle õieti ütles?” küsisin Myersilt.

      „Et mida või?” Mäemees naeratas laialt, paljastades oma hõredad hambad. „Punapea Jamie ütles vargapüüdjale – tolle nimi on muide Boble, Harley Boble – täiesti tõsiselt, kui kõvasti tal vedas, et juhtusime õigel ajal siia tulema. Ta andis mõista, et kui meid poleks olnud, viinuks see proua siin,” ta tegi Utele kummarduse, „ta tõenäoliselt vankriga oma koju ning veristanud ta seal, võõraste silma alt eemal, ära nagu orika.”

      Myers vedas punast soontevõrgustikku kandva nina alt sõrmenukiga läbi ja itsitas tasakesi endale habemesse.

      Boble ütles, et ei usu seda, tema arvates oli proua tahtnud teda noaga ainult hirmutada. Aga siis kummardus Punapea Jamie usalduslikult tema poole ning ütles, et oleks arvand sedasama, kui poleks kuuld proua McGillivrayst kui kuulsast vorstimeistrist ega söönd üht tema hõrgutist hommikueineks. Seepeale hakkas Boble näost ära vajuma ning kui Punapea Jamie siis veel vorstijupi välja tõmbas ja talle näitas …”

      „Helde looja,” ütlesin ning mulle meenus eredalt, mismoodi see vorst lõhnas. Olin ostnud selle eelmisel päeval mäel ühelt kaubitsejalt ning avastanud alles hiljem, et seda on liiga vähe suitsutatud; viiludeks lõigatuna haises see nii jälgilt roiskunud vere järele, et kellelgi ei läinud õhtusöögi ajal palukestki alla. Jamie oli mähkinud pahaksläinud vorstijupi sisse ja torganud vööpauna, kavatsedes nõuda selle eest makstud raha kaubitsejalt tagasi või toppida vorsti tal kõrist alla. „Ah nõnda.”

      Myers noogutas ning pöördus Ute poole.

      „Ja teie abikaasa, proua, olgu jumal talle armuline, Rob McGillivray on lausa sündind luiskaja: kiitis aga kõigele pühalikult kaasa ja rääkis pead vangutades, et tal on karm käsk lasta teile vorstide tarvis piisavalt liha.”

      Tüdrukud hakkasid itsitama.

      „Papa ei suuda kedagi tappa,” ütles Inga mulle tasa. „Ta ei taha isegi kanal kaela kahekorra käänata.”

      Myers kehitas muigamisi õlgu, vaadates, kuidas Jamie ja Rob läbi märja rohu meie poole tulevad.

      „Niisiis andis Jamie sõna, et kaitseb Boble’it teie eest, ning Boble tõotas omakorda talle, et jätab Manfredi rahule.”

      „Hmh,” mühatas Ute, kes paistis olevat üsna pahur. See, et teda peeti paadunud mõrtsukaks, ei häirinud proua McGillivrayd põrmugi, ning ta oli üsnagi rõõmus, kuuldes Manfredi olevat väljaspool hädaohtu, küll aga ajas tal harja punaseks, et mustati tema vorstivalmistamisoskust.

      „Vöi mina peaksin valmistama niisugust šitta!” ütles ta nina kirtsutades, kui Jamie pakkus vorstijupi talle näha. „Ptüi. Rotiliha.” Ta tõrjus pakutu pirtsaka käeliigutusega eemale, pöördus siis abikaasa poole ja ütles tollele midagi saksa keeles.

      Siis hingas proua McGillivray uuesti sügavalt sisse, paisus jälle, kogus kõik lapsed enda ümber, justkui kloksuv kanaema oma tibud ja õhutas neid Jamiet abi eest nagu kord ja kohus tänama. Jamie punastas kergelt säärase tänusõnade laviini ees ja kummardas emandale.

      „Gern geschehen,” lausus ta. „Euer ergebener Diener, Frau Ute.”17

      Naine vaatas talle särava näoga otsa; hingerahu taastatud, pöördus ta Robi poole.

      „Nii kena suur Mann,” pobises ta, raputades tasakesi pead ja kaedes Jamiet ülalt alla. Seejärel püüdis ta minu pilgu, mis liikus Jamie ja Robi vahet; relvasepp oli oma lühikeseks pügatud tumedate lokkis juuste ja peente näojoontega küll igati meeldiv mees, aga seejuures hapra linnupojakondiga ja naisest mitu tolli lühem, ulatudes hädavaevu tolle vägeva õlani. See pani mind paratamatult imestama, arvestades, kui kangesti proua McGillivray imetleb suuri mehi …

      „Nojah, mis teha,” vastas proua ja kehitas otsekui vabandust paludes õlgu. „Ärmastuse vastu ei saa.” See kõlas nõnda, nagu oleks armastus mingi tülikas tõbi, millega tuleb leppida.

      Vaatasin Jamiet, kes mähkis vorstijuppi jälle hoolikalt sisse ning torkas selle siis vööpauna tagasi. „Jah,” vastasin. „See on tõsi.”

      Kui oma laagriplatsile tagasi jõudsime, valmistusid tüdrukutelt korraliku hommikueine saanud Chisholmid parajasti lahkuma. Jamie oli õnneks toonud Jocastalt piisavalt toitu ning võisin viimaks istuda ja nautida küpsekartuleid, võiga kukleid, praetud sinki ja – lõpuks ometi! – kohvi ning mõelda, missuguseid üllatusi see päev veel võib pakkuda. Kiiret esialgu polnud, triivivate pilvede alt hädiselt paistev päike oli just hakanud metsalatvade kohale kerkima.

      Pisut hiljem, kõht mõnusasti täis ja kolmas tass kohvi kaasas, läksin ja kergitasin puldanit, mille all seisid mu meditsiinitarbed, nagu ma neid mõttes nimetasin. Oli aeg hakata valmistuma hommikuseks tõbiste vastuvõtuks: vaadata üle haavaniite täis purgid, panna kasti uusi ravimtaimepotsikuid, täita suur alkoholipudel ning valmistada värsked tõmmised ja keedused.

      Kui kaasatoodud lihtsamate ravimtaimede varud hakkasid otsakorrale lõppema, tuli mulle appi Myers, kes tõi põhjapoolsetest indiaani küladest huvitavaid ja kasulikke drooge, ning üht-teist sain targasti kaubeldes ka sisemaale siirdunud ja Cross Creekis rohupoe avanud noorelt edasipüüdlikult apteekrilt Murray MacLeodilt.

      Hammustasin endale põske ja pidasin aru, mida Murrayga peale hakata. Too hoidis kõvasti kinni sellele ajastule iseloomulikest vastikutest arusaamadest, mida peeti arstiteaduse viimaseks sõnaks, ja propageeris minusuguse vanamoodsa ravitseja kasutatava taimetarkuse asemel häälekalt sääraseid teaduslikke meetodeid nagu aadrilaskmine ja verikupupanek.

      Ent nagu igas šotlases, peitus temaski paras annus pragmatismi. Heitnud Jamie võimsale kogule üheainsa pilgu, neelas ta juba keelele kerkinud solvavaimad märkused kähku alla. Ma tahtsin osta kuus untsi СКАЧАТЬ