Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäta – nagu lõvi! Meilgi oli hirm nahas, vaenlasest rääkimata!”

      „Sa arvad, Maš Qasem, et siis eilse pärast?”

      „Kuidas siis veel, noorperemees… Miks ma peaksin valetama? Ma ei kuulnud oma kõrvaga, tähendab, kuulsin küll, aga mõtlesin sellele, mida agaa rääkis. Aga agaa kuulis… Tähendab, kui me koju olime läinud, siis Puri tegi asja veel hullemaks.”

      „Kas Puri tuli koos teiega onu juurde?”

      „Jah, noorperemees. Ta saatis meid ukseni… See tähendab, ta tuli ka sisse. Ta rääkis vahetpidamatult, et näe, kuidas agaad solvati…”

      „Aga miks, Maš Qasem? Mis kasu on Puril sellest, et onukest mu isaga tülli ajada?”

      Maš Qasemi vastus, mis hiljem osutus õigeks, pani mul vere tarretuma.

      „Jumala eest, noorperemees, mulle paistab, et Puri on preili Lejlile silma heitnud. Tema ema ütles kord emake Bilqisele, et ta kavatseb preili Lejlile kosja minna. Aga eile õhtul oli ta kadedusest lõhki minemas, kui teie seal sosistasite ja silma tegite… Ta teab, et preili Lejli saab neljateistaastaseks ja et teda võib juba mehele anda, aga sellele ta ei mõtle, et sina oled kolmeteist-neljateistaastane ega saa veel naist võtta…”

      Maš Qasem jätkas oma juttu, aga ma ei kuulanud teda enam. Oma armastuse üle mõtiskledes olin pööranud tähelepanu kõigele peale võimaluse, et mulle võis tekkida võistleja. Seda aga oleks pidanud esmajoones arvesse võtma. Kõigis loetud armastuslugudes oli peategelase kõrval vältimatult võistleja, mina aga oma kujutlustes Lejlist ja Madžnunist, Širinist ja Farhadist olin selle kahe silma vahele jätnud.

      Oh Jumal! Mida ma nüüd peale hakkan? Kui oleksin vanem, annaksin talle paar tublit kõrvakiilu! Mu silme ette kerkis „suure geeniuse” naeratav nägu ning sel hetkel tundus Puri mulle veelgi inetum, kui ta tegelikult oli.

      Püüdes kõigest jõust rahulikuks jääda, küsisin külmavereliselt:

      „Maš Qasem, kas sinu arvates Lejli võib Puri naiseks saada?”

      „Jumal küll, noorperemees, miks peaksin valetama? Lejli on suur tüdruk, paras mehele panna. Härra Puri on ka kooli lõpetanud… Nende isad on vennad, nii et see abielu on taeva poolt määratud… Ehkki Puri on pisut memmepoeg ja ära hellitatud, aga vaga vesi, sügav põhi…”

      Taas tuli mulle hirm armastuse keerdkäikude ees naha vahele. Oleksin tahtnud leida mingi pääsetee, et mitte rohkem kannatada. Mul oli õigus, kui ma algul kohkusin taibates, et olen armunud. Aga nüüd oli juba hilja.

      Peaaegu keskpäevani piinlesin kahtluste ja kartuste küüsis; siis läksin uuesti Maš Qasemi juurde.

      „Maš Qasem, kas võib sinult midagi paluda?”

      „Räägi, noorperemees.”

      „Mul oleks tarvis Lejliga kooliraamatute asjus rääkida. Kas sa võid talle ütelda, et ta tuleks hetkeks aeda, kui onu lõunauinakut teeb?”

      Maš Qasem oli vait. Seejärel kergitas ta imestunult kulme ning silmitses mind tähelepanelikult. Poole suuga muiates ütles ta:

      „Hea küll, noorperemees… Saab tehtud.”

      „Aitäh, Maš Qasem, aitäh!”

      Pärast lõunat, kui olin veendunud, et isa magab, hiilisin tasahilju aeda ja ootasin seal ligi pool tundi. Lõpuks paotus siseõue uks ning sealt lipsas aeda kohkunud Lejli. Me seisime jälle sama puu all nagu kolmeteistkümnendal mordad’il umbes kell kolmveerand kolm, kui ma olin Lejlisse armunud.

      Kõigepealt teatas ta mulle, et peab kohe tuppa tagasi minema, sest isa ähvardas teda, et kui ta läheb aeda ja söandab kasvõi sõnakese minuga või mu õega rääkida, pistab ta kogu majale tule otsa.

      Ausalt üteldes ei teadnud ma, mida talle ütelda ja miks ma palusin tal tulla. Aga mulle tundus, et pidin talle midagi väga tähtsat ütlema. Kuid mida?

      „Lejli… Lejli… Kas tead, mida Maš Qasem rääkis? Ta ütles, et Puri armastab sind ja tahab…”

      Ma sain Lejli pilgust aru, et see oli talle uudiseks, ning tundsin end täbaras olukorras olevat: enne kui oleksin ise jõudnud talle armastust avaldada, teatasin Lejlile, et mu võistleja armastab teda.

      Lejli oli tükk aega vait. Ta ei teadnud nagu minagi, mida ütelda. Me mõlemad olime pikka kasvu nagu täisealised, aga muidugi olime lapsed. Lejli nähtavasti otsis sõnu, et mulle vastata, kuid ei leidnud. Ma ütlesin:

      „Puri tahab sind naiseks võtta!”

      Lejli vaatas mind hämmastunult vaikides. Siis läks ta näost punaseks ning küsis:

      „Aga mida sa teed, kui see juhtub?”

      Jah, mida ma siis teen? Kui raskeid küsimusi ta esitab! Ma ei tea praegugi, mida teha – mis veel siis, kui see juhtub. Oh Jumal! Kui keeruline asi on armastus! Keerulisem kui aritmeetika ja geomeetria… Ma ei teadnud, mida vastata. Ma ütlesin:

      „Jumala eest, mitte midagi… See tähendab…”

      Lejli vaatas mulle viivuks otse silma, puhkes äkitselt nutma ning tõttas nuuksudes kodu poole. Enne kui ma oleksin jõudnud midagi ütelda, oli ta ukse taha kadunud.

      Mida ma peaksin nüüd tegema?… Kui ma saaksin ka nutta. Aga ei! Ma ei tohi nutta. Sellest peale, kui ma ilmale olin tulnud, kui ma veel rääkida ei osanud, sain hästi aru sõnade mõttest, mida ma igalt poolt kuulsin: „Sa oled poiss! Sul ei sobi nutta… Kas sa oled tüdruk, et nutad? Huu-huu… Kui poiss nutab, pole ta poiss, vaid tüdruk. Mine siis habemeajaja juurde, las ta lõikab sul sellesamusegi ära!”

      Kui ma alumisse tuppa tagasi läksin ja lina üle pea tõmbasin, kõlasid mu kõrvus sõnad, mis ma oleksin pidanud Lejlile ütlema: „Ma tapan Puri nagu koera. Löön ta maha nagu marutõbise koera!”

      Läksin vähehaaval hoogu ning kohkusin märgates, et räägin valjusti: „Kas ma olen surnud või, et lasen seda turakat sinu ligi? Sa oled minu oma! Sa oled mu armastus… Mitte keegi maailmas ei saa meid lahutada!…”

      Isa vihane hääl tõi mind maa peale tagasi:

      „Mis sa karjud, eesel? Kas sa ei näe, et kõik magavad?!”

* * *

      Öö näis olevat lõputu. Hommikul läksin taas Maš Qasemi otsima. Aga kui ma teda nägin, oli ta tundmatuseni muutunud. Pahura näoga seisis ta, labidas käes, kraavi ääres sel kohal, kus algas meie osa aiast. Tuleb selgitada, et veekraav, mis sai alguse tänavalt, kulges kõigepealt onu Napoleoni aiaossa, sealt meie juurde ning lõpuks tõi vett sellesse ossa aiast, mis kuulus onu Kolonelile.

      Ma otsisin veel sõnu, et Maš Qasemis kahtlusi äratamata küsida Lejli kohta, kui aeda tuli onu Kolonel. Pintsakut selga ajades tuli ta meie poole. Imestunult ja nördinult ütles ta:

      „Mida see tähendab, Maš Qasem? Mu teenija ütles, et sa ei lasknud eile minu aeda vett!”

      Maš Qasem vastas kuivalt, onu Kolonelile otsa vaatamata:

      „Jah, härra, nii see oli.”

      „Mida see tähendab? Mida tähendab „nii see oli”?”

      „Miks СКАЧАТЬ