Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et oli lahkesti andnud Maš Qasemile koha oma sõjaväelises minevikus. Ta röögatas:

      „Olgu, kus oli! Kas sa lased mul lõpuni rääkida?”

      „Olen tumm nagu kala. Kust mina siis tean?”

      Teenri jultumusest kohkunud külaliste seas valitses hauavaikus. Kui inimesed poleks teadnud Maš Qasemi vagadust ja usklikkust, oleksid nad võinud arvata, et kindlasti on ta vaadi veini ära joonud. Onuke jätkas:

      „Niisiis tõmbasin selle lollpea hobuse seljast maha – oleks parem, kui selle asemel oleksin endal käe murdnud –, ise aga varjusin suure kivi taha. Tohutu suur kivi, nagu see tuba… Aga ümberringi? Kaks või kolm meie omadest said pihta, ülejäänud varjasid end kivide taga… Vastase hulljulgusest ja visadusest sain aru, et tegemist on Khodadad-khaani jõuguga… Kuulsa Khodadad-khaaniga, kes oli vana inglaste tallalakkuja…”

      Onukese paeluv jutustus viis nähtavasti Maš Qasemil viimse arunatukese peast ning ta ei suutnud end pidada:

      „Ma ju ütlesin, et see oli Kazeruni lahingus.”

      „Vait!… Niisiis otsustasin ma Khodadad-khaanile lõpu peale teha… Röövlid on mehe eest väljas seni, kuni nende pealik on elus; aga kui pealik on surnud, jooksevad nad laiali nagu lambad… Ronisin mööda kivi selle tippu… Mul oli tollal karusnahast müts. Panin selle kepi otsa ja tõstsin kivi serva kohale, et nad arvaksid…”

      Maš Qasem ei suutnud end pidada:

      „Agaa, otsekui eile oleks see olnud! Näen oma silmaga teie mütsi… Kazeruni lahingus jäite sellest ilma, see tähendab, kuul viis selle ära… Mamaseni lahingus teil seda mütsi ei olnud…”

      Arvasime, et kohemaid virutab onu Maš Qasemile kas püssipäraga või püssirauaga vastu pead, kuid midagi sellist ei juhtunud. Vastu meie ootusi onuke leebus: ta kas tahtis Maš Qasemi rahustada, selleks et võida oma lugu lõpuni rääkida, või kandis tema lennukas kujutlusvõime lahingu hõlpsasti ühest kohast teise. Igal juhul ütles ta leebelt:

      „Paistab, et sul on õigus… See tõesti oli Kazeruni juures… Kazeruni lahingu alguses…”

      Maš Qasemi silmad lõid rõõmsalt särama:

      „Aga mida ma rääkisin, agaa? Miks ma peaksin valetama? Et ma läheksin hauda… Nagu eile oleks see olnud!”

      „Jah. Mul oli ainult üks mõte: tappa Khodadad-khaan. Kui ma mütsi kepi otsa panin, pistis Khodadad-khaan, kes oli kindla käega laskur, pea välja… Me olime mees mehe vastu… Ma mõtlesin Jumalakartlike Isandale9 ja panin püssi palge…”

      Onu tõusis püsti ja seisis täies pikkuses, surus püssipära vastu paremat õlga, sihtis ning pigistas isegi vasaku silma kinni.

      „Nägin kivi tagant üksnes Khodadad-khaani otsaesist, kuid ma teadsin tema nägu hästi… Paksud kulmud… Parema kulmu kohal arm… Sihtisin talle otse kulmude vahele…”

      Just sel hetkel, kui onu surmavaikuses sihtis Khodadad-khaanile täpselt kulmude vahele, juhtus midagi ootamatut. Selle koha lähedusest, kus seisis onuke, kostis mingi hääl. See oli üsnagi kahtlane hääl. Nagu oleks toolijalg kriipinud põrandal… või vana tugitool kääksunud… või… Hiljem ma kuulsin, et enamik külalisi omistas selle just nimelt toolijalale, muid, ebaviisakamaid oletusi vältides.

      Onu Napoleon seisis silmapilgu tardunult nagu kuju. Kõik juuresolijad pidasid hinge kinni. Hetke pärast onukese pilk elavnes ning tema verd täis valgunud silmad – tundus, nagu oleks kogu tema veri soontest silmisse valgunud – vaatasid sinnapoole, kust see hääl oli tulnud.

      Seal istus ainult kaks inimest – minu isa ning ühe meie sugulase tütar, paksuke Qamar, keda üldiselt peeti nõrgamõistuslikuks.

      Keegi ei söandanud iitsatada. Äkki puhkes Qamar totakalt naerma. Tema naer oli nii nakkav, et sellega ühinesid lapsed ning mõned täiskasvanutestki, nende hulgas ka minu isa. Ma ei saanud küll millestki aru, kuid tormi lähenemist aimates võtsin Lejlil kõvasti käest kinni. Onu suunas püssitoru otse mu isa rinnale. Kõik olid vait. Isa vahtis jahmunult kahele poole. Äkitselt viskas onu püssi lähedal olevale kanapeele ning ütles summutatud häälel:

      „Firdausi10 on ütelnud:

      „Kes lontrusi ülendab,

      neile lootusi asetab,

      see õige tee minetab,

      madu südamel soojendab.””

      Seejärel pöördus ta ukse poole ning hüüdis valjusti:

      „Lähme!”

      Onunaine järgnes talle. Lejli, kes nähtavasti aimas, et on juhtunud midagi halba, tõmbas oma käe mu sõrmede vahelt. Kärme pilgu abil jättis ta minuga hüvasti ja lahkus oma vanemate kannul.

      Teine peatükk

      Näis, et mind ootas taas unetu öö. Vähkresin sääsevõrgu all ühelt küljelt teisele ega saanud magama jääda. Olime juba rohkem kui tund aega tagasi koju tulnud, pärast seda, kui onu oli solvunult lahkunud. Tõsi küll, kõik külalised polnud kohe laiali läinud, kuid nad vestlesid nii vaikselt, et nende hääl ei ulatunud minuni. Ma olin kindel, et nad arutasid hiljutist õnnetut vahejuhtumit.

      Lasksin oma silme eest viimase aja sündmused mööda libiseda: äkitselt armusin ma onu Napoleoni tütresse Lejlisse; mitu päeva olin olnud ärevil ja murelik, kuni lõpuks adusin, et armunudolek teeb mind rõõmsaks; ent kurb vahejuhtum kõigutas minu ja mu lähedaste hingerahu. Isa pahasest reaktsioonist onu solvava märkuse peale sain aru, et isa polnud juhtunus süüdi. Sääsevõrgu all lamades kuulsin katkeid vanemate vestlusest. Isa pahandas, korduvalt häält tõstes, ning ema pani talle iga kord käe suu ette. Mitu korda kuulsin, kuidas ema palus: „Jumala pärast, tasem!… Lapsed kuulevad… Ta on ikkagi minu vanem vend… Ära pööra sellele tähelepanu!” Ning kui ma olin juba magama jäämas, jõudsid minuni isa tigedad sõnad:

      „Ma talle näitan sellist Kazeruni lahingut, et see talle eluks ajaks meelde jääb!… Kes lontrusi ülendab… Kes on see lontrus?!”

      Hommikul pugesin sääsevõrgu alt välja ning jäin „hirmu ja värisemisega” sündmuste arengut ootama.

      Hommikusöögi ajal ei lausunud isa-ema sõnagi. Aias oli samuti täielik vaikus. Näis, nagu oleks kõik, nii puud kui ka lilled, ootusest hinge kinni pidanud. Isegi onu Koloneli teener, kes tõi tagasi toolid ja lauanõud, mis onu oli laenanud, hoidus meile otsa vaatamast.

      Kella kümneni luusisin aias ja ootasin, et Lejli tuleks välja. Siis ei kannatanud ma enam välja ning pöördusin Maš Qasemi poole:

      „Maš Qasem, miks täna lapsed aeda ei tule?”

      Maš Qasem vangutas sigaretti keerates pead:

      „Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama? Tõsi, ma ei tea. Ehk keelas agaa neil kodust välja tulla… Kas sa polnud siis eile õhtul härra Koloneli juures peol? Kas sa ei tea, mis seal juhtus?”

      „Kas onu oli väga vihane?”

      „Jumala eest, miks peaksin valetama? Ma pole teda täna hommikul näinud. Emake Bilqis viis talle teed ja ütles, et härra möirgab nagu haavatud lõvi… Aga tegelikult on agaal õigus… Mõtle ise: ta räägib СКАЧАТЬ