Arslan” – üks kummalisemaid pärsia kirjandusteoseid, mida 20. sajandi keskel võis leida kõigist Iraani kodudest. Teos on kuulus kõikjal, kus tuntakse pärsia keelt, s.t Iraanis, Afganistanis, Pakistanis, Tadžikistanis ning osaliselt Iraagis ja Indias. Teose autor on kuulsa šahhi Nasir ad-Dini (valitses 1848–1896) õuejutuvestja Mohammad Ali Naqib al-Mamalek (srn 1891), kes aastate vältel jutustas õhtuti päevatööst väsinud šahhile „unejuttu”. Seejuures oli tingimus, et ta ei tohi korrata olemasolevaid lugusid ega legende, vaid peab rääkima midagi uut ja enneolematut. Et tegemist on õhtust õhtusse jätkuva jutustusega, on selles muidugi rohkeid kordusi; samal ajal on teos küllastatud pärsia- ja araabiakeelsete luuletsitaatidega, mille tundmine oli tollal igale haritud inimesele endastmõistetav. Taoliste, õhtuid kestvate jututsüklite kohvikutes suulise esitamise traditsioon oli tol ajal elav ning sellest on säilinud mitmeid rahvaraamatuid. Selle teose teeb aga eriliseks asjaolu, et see polnud määratud laiadele rahvahulkadele, vaid traditsiooniliselt ja ka euroopalikult haritud šahhile (kes muide oli suur kunstiarmastaja ja kellele meeldis Euroopas reisida, kes luges prantsuse romaane, kellel oli kolmsada naist ja kes laostas täielikult Pärsia riigikassa). See haruldane jutustus on säilinud tänu sellele, et šahhi tütar Fakhr od-Doule istus isa teadmisel kõrvaltoas ja pani kirja kõik, mis Naqib al-Mamalek rääkis. – Praeguses trükiväljaandes on teose maht 700 lehekülge. Sellest pole tõlkeid Euroopa keeltesse ning mingis mõttes on teos ka tõlkimatu.
5
Agaa – ‘härra; peremees’ (pärsia k).
6
Zar – pikkusmõõt, 104 cm.
7
Šiiitide viis pühakut on Muhammad, tema väimees Ali, Ali pojad Hasan ja Husein ning nende ema – ja Muhammadi tütar – Fatima.
8
Tar – lautotaoline keelpill; zarb – käsitrumm või tamburiin.
9
Jumalakartlike Isand – Muhammadi tütremehe Ali nimetus.
10
Abu’l-Kasim Firdausi (u 940–1020) ligikaudu 120 000 värsireast koosnev eepos „Šahname” („Kuningate raamat”), mis jutustab Iraani ajaloost muinasajast alates. Eeposes on kasutatud vanemaid pärimusi ning see on andnud ainest väga paljude hilisemate kirjandus- ja kunstiteoste tekkeks. Võimatu on hinnata Firdausi eepose määratut osa Iraani kultuuris (ka tänapäevases – nii nt pärineb „Minu onu Napoleoni” autori eesnimi Iradž Firdausi eeposest).
Mordad – Iraani päikeseaasta viies kuu, 23. juulist kuni 28. augustini.
2
Lejli ja Madžnun – armastajapaar, vana araabia loo peategelased, kelle vanemad on abielu vastu. Tu-lemus on see, et Madžnun (araabia k ‘hullunu; džinnist/vaimust vaevatu’) eemaldub inimestest, läheb elama kõrbesse, seltsib loomadega, näeb nendes ja lõpuks ka iseendas Lejlid (ta hüüatab: „Mina olengi Lejli!”). Selline mõtteviis on andnud alust loo sufistlikuks tõlgendamiseks: inimene otsib Jumalat, kuni leiab ta iseendas. Sellele loole andis kõigiks aegadeks ületamatu kuulsuse pärsia luuletaja Iljas ibn Jusuf Nizami (1141–1209) oma viieosalise poeemidetsükli poeemiga „Laili u Madžnun”, mida hilisemad autorid on rohkesti jäljendanud (enam kui sada erinevat töötlust pärsia, türgi jt islami kultuurkeeltes).
3
Širin ja Farhad – tegelased Nizami poeemist „Khusrau u Širin” („Hosrav ja Širin”), milles kujutatakse Pärsia viimase islamieelse kuninga Husrav II Parvizi (valitses 591–628) ja tema naise, armeenlanna Širini saatust. Poliitilistel põhjustel abiellus kuningas Bütsantsi keisri tütrega ning tõrjus Širini kõrvale. Juhuslikult satub kiviraidur Farhad Širini kaeblikku häält kuulma ja armub hääle omanikku. Armastus annab Farhadile meeletu jõu, nii et ta raiub kaljusid enneolematu kiirusega. Kuid see on õnnetu armastus ega vii kuhugi. Nizami poeem on ülev jutustus noore naise tragöödiast. Ka sellel on islami kultuuris palju töötlusi. Usbeki luuletaja Ališer Navoii (1441–1501) vanausbekikeelsest poeemist „Farhad ja Širin” on olemas A. Ehini ja L. Seppeli eestikeelne tõlge (Tallinn 1977).
4
„Amir Arslan” – üks kummalisemaid pärsia kirjandusteoseid, mida 20. sajandi keskel võis leida kõigist Iraani kodudest. Teos on kuulus kõikjal, kus tuntakse pärsia keelt, s.t Iraanis, Afganistanis, Pakistanis, Tadžikistanis ning osaliselt Iraagis ja Indias. Teose autor on kuulsa šahhi Nasir ad-Dini (valitses 1848–1896) õuejutuvestja Mohammad Ali Naqib al-Mamalek (srn 1891), kes aastate vältel jutustas õhtuti päevatööst väsinud šahhile „unejuttu”. Seejuures oli tingimus, et ta ei tohi korrata olemasolevaid lugusid ega legende, vaid peab rääkima midagi uut ja enneolematut. Et tegemist on õhtust õhtusse jätkuva jutustusega, on selles muidugi rohkeid kordusi; samal ajal on teos küllastatud pärsia- ja araabiakeelsete luuletsitaatidega, mille tundmine oli tollal igale haritud inimesele endastmõistetav. Taoliste, õhtuid kestvate jututsüklite kohvikutes suulise esitamise traditsioon oli tol ajal elav ning sellest on säilinud mitmeid rahvaraamatuid. Selle teose teeb aga eriliseks asjaolu, et see polnud määratud laiadele rahvahulkadele, vaid traditsiooniliselt ja ka euroopalikult haritud šahhile (kes muide oli suur kunstiarmastaja ja kellele meeldis Euroopas reisida, kes luges prantsuse romaane, kellel oli kolmsada naist ja kes laostas täielikult Pärsia riigikassa). See haruldane jutustus on säilinud tänu sellele, et šahhi tütar Fakhr od-Doule istus isa teadmisel kõrvaltoas ja pani kirja kõik, mis Naqib al-Mamalek rääkis. – Praeguses trükiväljaandes on teose maht 700 lehekülge. Sellest pole tõlkeid Euroopa keeltesse ning mingis mõttes on teos ka tõlkimatu.
5
Agaa – ‘härra; peremees’ (pärsia k).
6
Zar – pikkusmõõt, 104 cm.
7
Šiiitide viis pühakut on Muhammad, tema väimees Ali, Ali pojad Hasan ja Husein ning nende ema – ja Muhammadi tütar – Fatima.
8
Tar – lautotaoline keelpill; zarb – käsitrumm või tamburiin.
9
Jumalakartlike Isand – Muhammadi tütremehe Ali nimetus.
10
Abu’l-Kasim Firdausi (u 940–1020) ligikaudu 120 000 värsireast koosnev eepos „Šahname” („Kuningate raamat”), mis jutustab Iraani ajaloost muinasajast alates. Eeposes on kasutatud vanemaid pärimusi ning see on andnud ainest väga paljude hilisemate kirjandus- ja kunstiteoste tekkeks. Võimatu on hinnata Firdausi eepose määratut osa Iraani kultuuris (ka tänapäevases – nii nt pärineb „Minu onu Napoleoni” autori eesnimi Iradž Firdausi eeposest).
