Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tähendab, et agaa käskis vee kinni panna?”

      „Küsige agaa enda käest. Mina ei tea midagi.”

      Onu Kolonel, uskumata, et tema vanem vend oleks võinud sellise käsu anda, astus Maš Qasemi poole, et kiskuda tal labidas käest ning vesi uuesti jooksma lasta. Ent Maš Qasemi, kes seisis liikumatult nagu oma kohust täitev vahisõdur, näost sai ta aru, et asi on arvatust tõsisem. Maš Qasemini jõudmata peatus ta, pööras ümber ning suundus otseteed onu Napoleoni maja poole. Maš Qasem lausus täies rahus:

      „Teadke, et teise patud nuheldakse teie kaela.”

      See, mis toimus onu Napoleoni ja onu Koloneli vahel, jäi mulle saladuseks. Kuid peagi sain aru, et käsk sulgeda vesi meie maalapil – mille tõttu ka onu Kolonel jäi veest ilma – oli üks osa onu Napoleoni kättemaksust minu isale.

      Hullemat karistust oleks olnud võimatu välja mõtelda. Neil aastail polnud veel veevarustust; veejagaja laskis linnajao veejuhtmest kord nädalas vee meie tänavale, ning meie täitsime oma veemahutid. Kui me ööpäeva jooksul vett ei varu, peame nädal aega ilma veeta olema, kuni uuesti meie kord tuleb.

      Juba kaks päeva polnud ma Lejlid näinud. Ma nutsin isegi tema pisarates silmadele mõteldes, kuid kõik sagisid ümberringi, püüdes diplomaatiliste läbirääkimiste teel lahendada mu isa ja onu Napoleoni kokkupõrget, nii et tasahilju unustasin oma hingevaevad. Onu Koloneli veemahutis polnud enam tilkagi vett. Tema lilled ja viljapuud närbusid silmanähtavalt. Isa oli jonnakalt vait ega teinud katsetki protestida, sest meie perel vett veel oli ning isa ilmselt ootas, et onu Kolonel, kelle saatus oli meie omaga seotud, midagi ette võtab. Paar korda kuulsin läbi ukse vestluse katkeid: perekonnaliikmed palusid isa, et ta paluks onu Napoleonilt vabandust, aga isa jäi järeleandmatuks ja teatas, et kui onu ise ei palu vabandust ning endiselt sulgeb vee, siis on ta sunnitud politsei ja kohtu poole pöörduma. Politsei ja kohtu meenutamine ajas suguvõsa ärevile ning kõik hakkasid õiendama, et isa tahab meie aristokraatliku perekonna sajanditevanust väärikust jalge alla tallata. Isa aga tundis end kindlalt ega nõustunud onult vabandust paluma, vastupidi, ta koguni eeldas, et onu peab temalt avalikult vabandust paluma. Kõige selle keskel siplesime mina, vaene Lejli ning süütu onu Kolonel!

      Reedel algas onu Koloneli majas arusaamatu askeldamine. Lootes näha Lejlid, läksin sinna. Lejlid polnud kusagil näha, ning lapsi ei lastud elutuppa. Kokkutulnud sugulastelt sain teada, et tegemist polnud tavalise külaskäiguga, vaid perekonnanõukogu kokkutulekuga. Tulid onu Napoleoni kaks ülejäänud venda. Tuli välisministeeriumis töötav Asadolla-mirza. Tulid onu õed. Tuli proua Aziz os-Saltane. Ühesõnaga – onu Koloneli juurde kogunes kümme-kaksteist inimest. Lapsed tunglesid esikus ja siseõuel.

      Kui kuulsime, et oodati veel Šams Ali-mirzad, oli selge, et asi on tõsisest tõsisem. Šams Ali-mirza töötas kohtu-uurijana Hamadanis, kuid oli juba mõnda aega elanud Teheranis, nähtavasti uut kohta oodates.

      Tund aega pärast seda, kui kõik kutsutud olid kohale jõudnud, kostis onu Koloneli sõbralik hääl: „Palun teid, lugupeetav… Astuge siiapoole, lugupeetav…“ Saime aru, et Šams Ali-mirza oli saabunud.

      Ehkki meile oli kogu aeg toonitatud, et seista ukse taga ja kuulata on ebaviisakas, surusin ma kõrva vastu ust ning kuulasin teraselt. Tõepoolest oli mul rohkem kui teistel õigus teada, mis sünnib, sest kui täiskasvanutel olid kaalul vaid lilled ja puud, võib-olla ka perekonna üksmeel, siis mina võisin jääda ilma oma armastusest, ehk isegi elust!

      Onu Kolonel pidas lühikese kõne perekonna ühtsuse eelistest ja hädadest, mida toob selle lagunemine, ning lõpetas sõnadega:

      „Meie surnud isa pööraks end hauas ringi. Ma tegin kõik, mis võimalik, et säilitada meie vana suguvõsa ühtsust, paludes, vere maitse suus, et mu vanem vend ja mu õemees ära lepiksid, aga kumbki ei tahtnud teisele vastu tulla. Nüüd tahaksin, et te aitaksite mul säilitada meie sajanditevanuse perekonna püha ühtsust ega laseks politseil ja kohtul sellesse sekkuda.”

      Ma ei näinud sel hetkel onu Koloneli nägu, aga tema erutatud hääl andis selget tunnistust armastusest, mida ta tunneb oma lillede ja viljapuude vastu.

      Seejärel võttis sõna Šams Ali-mirza. Ta oli olnud kohtu-uurija uue kohtusüsteemi juurutamisest saadik ning ta oli veendunud, et ülekuulamine ja ristküsitlus lahendavad kõik probleemid, nii ühiskondlikud kui ka perekondlikud. Oma veenvas ja loogilises kõnes tegi ta järgmised ettepanekud: esiteks määrata kindlaks tüli tekitanud kahtlase heli päritolu, see tähendab, kas selle tekitas inimene või mõni ese; teiseks, kui kahtlase heli tekitas elusolend, siis uurida välja, kas see tuli sellest suunast, kus istus mu isa; kolmandaks, kui see tuli samast suunast, siis teha kindlaks, kas see tekitati tahtlikult või tahtmatult.

      Kui enamik koosolijaid tõrkus sellise üksikasjalise juurdluse vastu, pani Šams Ali-mirza kaabu pähe ning teatas:

      „Sellisel juhul, mu härrad ja prouad, lubage mul lahkuda.”

      Välisministeeriumis töötaval Asadolla-mirzal oli kombeks hüüda: „Moment, moment!”, kui ta tahtis kaasvestlejaid kutsuda üles säilitama rahu ning mitte otsustama ennatlikult; hiljem sain ma teada, et tavalises keeles tähendas see hüüatus „Üks hetk!”. Kui Asadolla-mirza nägi, et ta vend Šams Ali-mirza kaabu pähe pani, hüüdis ta:

      „Moment, moment!”

      Kuna perekond tahtis iga hinna eest tupikust välja saada, hakkasid kõik Šams Ali-mirzad keelitama, et ta ei lahkuks. Šams Ali-mirza võttis uuesti istet ning alustas juurdlust.

      Šams Ali-mirza esimesele küsimusele, kas kahtlase heli põhjustas elusolend või elutu ese, ei saadud selget vastust, sest perekonnaliikmete arvamused lahknesid. Ühed kinnitasid, et kahtlase heli tekitas tooli kriuksumine, teised – neid oli vähem – arvasid, et see tuli elusolendilt. Paaril inimesel polnud üldse mingit kindlat arvamust.

      Arutati ka teist küsimust, mis kerkis üles seoses esimesega: kes viibis selle koha läheduses, kust kostis kahtlane heli? Nimetati minu isa, onu Napoleoni, totakat Qamari ja Maš Qasemi.

      Esimest kahte oli võimatu küsitleda. Qamar, kellele saatus polnud täit mõistust andnud, polnud kuigi usaldatav tunnistaja. Mõistatuse lahendamise võtmeks oli Maš Qasem.

      Šams Ali-mirza andis käsu kutsuda Maš Qasem. Nagu kohtualuse ülekuulamisel kombeks, lasti tal kõigepealt vanduda, et ta räägib tõtt ja ainult tõtt. Seejärel toonitas Šams Ali-mirza, et Maš Qasemi tunnistusel on üpris suur kaal selle õilsa perekonna püha ühtsuse säilitamisel, ning manitsedes teda mitte midagi vaka all hoidma, küsis:

      „Härra Maš Qasem, kas te tol õhtul kuulsite oma kõrvaga kahtlast heli, mis katkestas teie peremehe jutustuse?”

      Maš Qasem vastas pärast hetkelist vaikust:

      „Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Mu naabrimees, olgu Jumal talle armuline, ütles, et…”

      „Härra Maš Qasem, te esinete tunnistajana… Palun teid asjast mitte kõrvale kalduda ja vastata teile esitatud küsimustele!”

      „Jah, muidugi. Olen teie teenistuses… Te küsisite selle kahtleva hääle kohta…”

      „Kahtlase!”

      „Mis on lahti?”

      „Mis mõttes „mis on lahti”? Teie ütlesite „kahtleva”, mina ütlen, et peab olema „kahtlase”!”

      „Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Me oleme harimatud… СКАЧАТЬ