Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kes siis sellest nii kergesti terveks saab? See on hullem kui rõuged või koolikud…”

      Ütlesin otsustavalt:

      „Maš Qasem, sellest räägime hiljem. Nüüd ütle, kuidas saab teada, kas ollakse armunud?”

      „Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama? Räägin, mida tean. Kui ollakse armunud… Kui sa armastatut ei näe, siis süda tundub sulle nagu jää… Ja kui näed teda, kuumab süda, nagu põleks selles ahi… Sa tahaksid anda talle kõik asjad maailmas, kõik maailma varandused, nagu oleksid mõni kuningas… Ühesõnaga – sa ei saa enne rahu, kui pole teda naiseks võtnud. Häda sulle, kui ta teisega paari pannakse! Üks mu naabrimees armus… Ühel õhtul anti tüdruk teisele mehele. Hommikul põgenes naaber kõrbesse. Sellest on juba kakskümmend aastat ja keegi ei tea, mis temast on saanud… Kadus nagu vits vette…”

      Maš Qasem ei saanud enam pidama. Ta rääkis loo loo otsa oma küla elanikest ning oma sõjaväekaaslastest, mina aga tahtsin, et tema jutt kiiremini lõpeks, sest ma kartsin, et keegi tuleb aeda ja kuuleb meid. Ütlesin:

      „Maš Qasem, ainult et onu ei saaks teada, mida ma sinult küsisin… Muidu ta hakkab uurima, kes see poiss on…”

      „Kas siis mina ütlen agaale midagi? Arvad, et mul on elust villand?… Kui agaa kuuleb, et oli juttu armastusest, on kuri karjas! Ta võib isegi ära tappa.” Ning Maš Qasem lisas pead vangutades:

      „Andku taevas, et keegi ei armuks preili Lejlisse! Agaa teeb ta pihuks ja põrmuks…”

      Püüdsin olla külmavereline ning küsisin:

      „Aga miks, Maš Qasem?”

      „Ma mäletan, et hulk aastaid tagasi üks noormees armus agaa sõbra tütresse…”

      „Ja mis siis juhtus?”

      „Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Oma silmaga ma seda ei näinud… Aga poiss kadus nagu tina tuhka. Otsekui oleks maa alla vajunud… Rahvas rääkis, et agaa kihutas talle kuuli südamesse, aga laiba viskas kaevu… See juhtus Kazeruni kokkupõrke aegu…”

      Ning Maš Qasem hakkas seletama onukese Kazeruni lahingu lugu.

      Me ei teadnud, mis ajast Maš Qasem onu juures töötas, kuid vähehaaval selgus, et esiteks sattus Maš Qasem tema juurde alles siis, kui ta oli lahkunud teenistusest provintsis ja Teherani tagasi tulnud. Teiseks, Maš Qasem oli onukese vähendatud koopia. Tema kujutlusvõime ei jäänud onule põrmugi alla. Esialgu püüdis Maš Qasem kinnitada onukese sõjalugusid, ent too vihastas ning ütles: „Mida sa räägid? Sina ju polnud seal!” Maš Qasem tegi näo, nagu ta poleks neid sõnu kuulnud. Kindlasti seepärast, et keegi poleks tema sõjalisi väljamõeldisi kuulama jäänud, püüdis ta pikkade aastate jooksul panna kuulajaid uskuma, nagu oleks ta võidelnud onu juhtimise all. Onu aga, tundes, et kuulajad ajapikku kaotavad usalduse tema sõjalugude vastu – võib-olla ka vajaduse tõttu elava tunnistaja järele, aga võib-olla ka sellepärast, et tasapisi sattus ta Maš Qasemi fantaasiate kütkesse ning hakkas teda lahingus enda kõrval ette kujutama –, möönis vähehaaval, et Maš Qasem oli lahingutes tema relvavend. Maš Qasem mäletas üksikasjadeni onu jutustusi lahingutest Kazeruni ja Mamaseni juures ja teistest sõjaseiklustest, ning mõnikord isegi ütles talle, kuidas lugu peab jätkuma.

      Maš Qasemi uue seisundi kinnitamine leidis aset paar-kolm aastat tagasi. Tol päeval oli onu ülimalt pahur. Maš Qasem parandas veejuhet ja hooletuse tõttu vigastas kirkaga onu suure metsroosi juuri. Onu oli vihast lõhki minemas. Ta andis Maš Qasemile mitu võmmu kuklasse ning käratas:

      „Kao siit! Et ma su nägu siin majas enam ei näeks!”

      Maš Qasem laskis pea norgu ning ütles:

      „Agaa, mind saab siit viia ainult politsei või surm! Teie päästsite mu elu. Kuni elan, on mu kohus teid teenida. Kes oleks teinud minu heaks seda, mida tegite teie?”

      Maš Qasem pööras näo onu vendade, õdede ja nende laste poole, kes olid kisa peale kokku tulnud, kuid ei söandanud süüdlase kaitseks välja astuda, ning ütles erutatult:

      „Kujutage vaid ette… Kazeruni lahingus sain ma haavata. Olin kahe suure kivi vahel pikali… Mõlemalt poolt langesid kuulid nagu rahe… Ma olin hinge heitmas, taevast aga vahivad mind varesed ja kaarnad. Ühekorraga näen: tuleb meie agaa, andku Jumal talle õnne ja tervist!… Ta tuleb läbi kuulirahe otse minu poole. Mees nagu lõvi! Ta võttis mu selga ja pani padavai omade poole… Kuni ta meie kaevikuteni jõudis, ei pannud ta mind kordagi maha. Kas keegi saab sellist asja unustada?”

      Me kuulasime hinge kinni pidades. Kui Maš Qasem oli jutu lõpetanud, pöörasime pilgu onu poole. Vihane ilme oli ta näolt kadunud. Ta seisis, pilk kuhugi kaugusse suunatud, nagu oleks ta enda ees lahinguvälja näinud. Tema huultel mängles mahe naeratus.

      Maš Qasem oli samuti märganud onu meeleolu muutust ning lausus:

      „Kui agaad poleks olnud, lamaksin praegu mullas nagu õnnetu Soltan Ali-khaan!”

      Onuke poetas sosinal:

      „Vaene Soltan Ali-khaan! Ma oleksin tahtnud tedagi päästa, aga ei saanud… Jumal olgu talle armuline…”

      Nende sõnadega tunnistas onu avalikult, et Maš Qasem võitles tema alluvuses. Mees, kes veel hiljaaegu oli selge sõnaga kinnitanud, et tollal ta isegi ei tundnud Maš Qasemi, tegi nüüdsest peale oma otsatutes sõjalugudes tollest enda tentsiku; mõnikord koguni palus ta Maš Qasemil täpsustada, kuidas oli mõne tegelase või koha nimi. Tervelt kaks aastat pärast seda vahejuhtumit sundis ta Maš Qasemi seltskonnas jutustama, kuidas too oli surmast pääsenud, ning sel kombel sai Maš Qasem, kelle elus seni oli suurim sündmus hulkuvate koerte käest pääsemine Qomis (millest me väikeste lastena olime kuulnud), väärilise koha Kazeruni ja Mamaseni juures võidelnud sangarite hulgas.

      Nüüdki hakkas Maš Qasem Kazeruni lahingut kirjeldama, mina aga ei kuulanud tema juttu lõpuni, vaid läksin tasahilju tagasi koju.

      Pikkade ja piinavate mõtiskluste tulemusena jõudsin järeldusele, et ma tõepoolest olin Lejlisse armunud. Lõplikult veendusin selles tol päeval, kui meile astus sisse jäätisemüüja ja kui ma andsin oma jäätisest poole Lejlile, tuletades meelde Maš Qasemi tarku sõnu: „Kui oled armunud, siis oled valmis andma talle kõik maailma varandused, otsekui oleksid sa kuningas…” Seni aga polnud ma kunagi oma jäätist kellelegi andnud.

      Vähehaaval avastasin enda juures kõik armumise tunnused, millest Maš Qasem oli rääkinud. Kui Lejlid polnud, tundsin tõepoolest südames külma, aga kui ma teda nägin, pani südame kuumus mul ka näo ja kõrvad õhetama. Kui Lejli viibis läheduses, ei tulnud mul armastuse saatuslikke tagajärgi mõttessegi. Alles siis, kui tuli õhtu ning Lejli koju läks ja ma üksi jäin, mõtlesin taas armastuse hukatuslikule jõule. Mõne päeva jooksul muutus ängistus nõrgemaks. Öösiti ei piinanud mind enam hirm, sest ööd olid täis mälestusi päevastest kohtumistest Lejliga. Üks meie sugulane, kes töötas välisministeeriumis, tõi onule Bakuust mõne pudelikese Vene lõhnavett. Lejli lõhn – ta kasutas seda lõhnavett – jäi mõnikord mu kätele ja ma kartsin neid pesta, et Lejli lõhn maha ei läheks. Vähehaaval ma tundsin, et armunud olla on mõnus. Pärast esimese kahe-kolme päeva piinasid olin nüüd õnnelik, ometi tundsin hingepõhjas rahutust. Oleksin tahtnud teada, kas ka Lejli on minusse armunud. Mul oli küll selline tunne, ent tahtsin selles kindel olla.

      Sellistest kahtlustest hoolimata olid mu päevad rõõmsad. Mu õnne kirgas taevas tõmbus pilve ainult nendel hetkedel, kui mõtlesin, et äkki СКАЧАТЬ