Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli veendunud, et tema perekond kuulub õilsamate hulka, ning „aristokraatliku” tütarlapse abielu lihtinimesega, liiati veel maalt, ei tule kõne allagi. Kui mu vanemate abiellumine poleks toimunud onukese isa eluajal, oleks see arvatavasti jäänudki toimumata.

      Teiseks ei ilmutanud mu isa küllaldast lugupidamist Napoleoni vastu ning mitmesugustel seltskondlikel koosviibimistel – mõnikord isegi onu juuresolekul – nimetas teda seiklejaks, kes on Prantsuse rahvale rohkesti häda ja õnnetust toonud. Onu meelest olid sellised väited kõige suurem kuritegu ning need olidki mu arvates konflikti peamine põhjus.

      Üldiselt oli see konflikt varjul nagu tuli tuha all ja tuli nähtavale ainult üksikutel puhkudel, kõige enam triktrakimängu ajal, ning tänu sugulaste sekkumisele läks mõne päeva pärast kõik jälle vana rada. Meil, lastel, oli onu ning mu isa hõõrumistega vähe asja, sest meil olid omad mängud. Kuid pärast seda, kui ma sain aru, et olin Lejlisse armunud, hakkasid nende plahvatusohtlikud suhted mind vaat et kõige rohkem häirima. Õnnetuseks puhkes ühel päeval onu ning mu isa vahel äge tüli, mis mõjutas kogu minu edasist saatust.

      Vana vaenu uuesti lõkkele puhuv sündmus leidis aset onu Koloneli kodus.

      Koloneli poeg Šapur, keda kõik perekonnaliikmed onunaise eeskujul hüüdsid Puriks, oli lõpetanud ülikooli, ning juba suve algusest peale kõneldi uhkest peost, mille onu Kolonel oma poja diplomi auks korraldab.

      Onupoeg Šapur ehk Puri oli meie suures suguvõsas ainus, kellel oli kõrgem haridus. Onukese „aristokraatlikus” perekonnas lõpetasid lapsed tavaliselt kolm või neli gümnaasiumiklassi ning seepärast oli Puri ülikoolidiplom esmajärgulise tähtsusega sündmus. Kõik sugulased kiitsid üksteise võidu Puri andekust. Ehkki ta oli alles kahekümne ühe aastane, näis ta oma pika, kühmus kogu tõttu vanemana. Minu arusaamise järgi polnud ta tark, vaid tal oli lihtsalt hea mälu. Ta tuupis kõik pähe ja sai häid hindeid. Kuni kaheksateistkümnenda eluaastani viis ema ta käekõrval üle tee. Ta polnud välimuselt inetu, kuid rääkides sisistas pisut. Kõik sugulased, iseäranis onu, ei tüdinud kiitmast Puri andekust, meie aga hüüdsime teda isekeskis „geenius” Puriks. „Geenius” Puri auks korraldatavast peost oli nii palju juttu, et see kõneaine täitis kogu meie koolivaheaja.

      Siis saime teada, et pidu toimub ühenduses Puri sünnipäevaga.

      Esimest korda elus valmistusin terve päeva küllaminekuks. Käisin saunas ja juuksuri juures, triikisin püksid ja särgi, lõin kingad viksiga läikima – ühesõnaga olin hommikust õhtuni tegevuses. Tahtsin jätta Lejlile kõige paremat muljet. Valasin endale peale peaaegu poole ema lõhnaõlist Soir de Paris.

      Onu Koloneli maja oli samas aias, kus meie maja, kuid oli laudadest taraga eraldatud.

      Onu Kolonel polnud tegelikult kolonel, vaid oli majori aukraadis, kuid mõni aasta tagasi, kui ta enda arvestuse järgi oleks pidanud saama järgmise aukraadi, hakkas meie suguvõsa – onuke Napoleoni mõju all, kes äkki kõnetas teda sõnadega: „Vennas kolonel” – teda avalikult ja seljataga Koloneliks nimetama.

      Kui olin onu Koloneli siseõuele jõudnud, hakkasin külaliste hulgas pilguga Lejlid otsima. Ta polnud veel tulnud. Ent kohe langes mu pilk „geenius” Purile. Tal oli seljas triibulise nööbitava kraega valge särk ja inetut värvi kaelaside.

      Kui ma pilgu Puri kraelt ja kaelasidemelt eemale pöörasin, märkasin kahest mehest koosnevat „orkestrit”, pillimehed istusid eemal oma pillide, tar’i ja zarb’i8 juures. Pillimeeste ees seisis madal laud, millel olid puuviljad ja maiustused. Tar’i-mängija tundus mulle tuttav olevat. Hetke pärast tundsin ta ära: algkoolis oli ta olnud meie aritmeetika- ja geomeetriaõpetaja. Hiljem sain teada, et õpetaja väikese palga tõttu oli ta sunnitud pidudel mängimisega lisa teenima. Tüse pime zarb’i-mängija oli ühtlasi laulja. Kell kaheksa õhtul oli pidu juba täies hoos ning pillimehed lõbustasid rahvast rütmilise muusikaga. Mehed olid kobaras aianurgas, kus oli laud vägijookidega. Mina pistsin aeg-ajalt käe maiustuste- ja puuviljavaagnatesse ja iga kord võtsin kaks tükki: ühe andsin Lejlile ja teise sõin ise. Õlilambid andsid kõikjale valgust, seepärast piidlesin ma Lejlid altkulmu ning püüdsin teda tähelepanu äratamata kostitada. „Geenius” Puri heitis meie poole vihaseid pilke.

      Kurb sündmus toimus poole kümne paiku. Onu Kolonel näitas külalistele oma uut jahipüssi, mille oli toonud Bakuust Asadolla-mirza, kes töötas välisministeeriumis. Kolonel kirjeldas püssi omadusi ja ootas, mida ütleb selle kohta onu Napoleon.

      Too võttis püssi kätte, uuris seda mitmest küljest ning pani püssi palge. Naised hakkasid murelikult õiendama, et püss pole mänguasi, kuid onuke vastas muheldes, et ta pole eile ilmale tulnud ning teab, mida ta teeb.

      Püss endiselt käes, hakkas onu oma sõjalisi kangelastegusid meenutama.

      „Jah, mul oli samasugune püss… Mulle tuleb meelde, et ükskord lahingus Mamaseni juures…”

      Maš Qasem, nähes onu käes püssi, oli tõenäoliselt veendunud, et nüüd tuleb juttu kunagistest lahingutest, astus lähemale ning sekkus jutusse:

      „Agaa, see oli Kazeruni lahingu ajal.”

      Onu heitis talle vihase pilgu:

      „Ära räägi lollust. See oli Mamaseni lahingus!”

      „Jumala eest, miks peaksin valetama? Mul on selgesti meeles, et see oli Kazeruni juures.”

      Alles nüüd sai onuke aru, mida kõik teised olid juba taibanud: Maš Qasem, teadmata, millest onu kavatseb rääkida, nimetas lahingupaika, see aga andis hoobi onu autoriteedile ja tema loo usaldusväärsusele. Ta sisistas kurjalt:

      „Tarkpea, ma pole jõudnud veel midagi ütelda…”

      „Sellest pole midagi, agaa, ainult et asi juhtus Kazeruni juures.”

      Onu jätkas:

      „Niisiis, ükskord lahingus Mamaseni juures… Meie olime orus, aga mõlemal pool mäenõlval olid relvastatud röövlid…”

      Onu läks tasapisi hoogu ning tõusis toolilt püsti, siis aga võttis taas istet. Püss oli tal parema kaenla all, vasaku käega vehkides ilmestas ta oma jutustust.

      „Kujutage ette orupõhja, mis on kolm-neli korda laiem kui see õu… Ma olin seal koos neljakümne või viiekümne püssimehega…”

      Keset täielikku vaikust kõlas Maš Qasemi hääl:

      „Ja teie kõrval teie teener Qasem!”

      „Jah. Qasem oli, nagu praegu üteldakse, minu tentsik.”

      „Kas ma ei ütelnud, et see oli Kazeruni lahingus?”

      „Ära räägi lollust! See oli Mamaseni juures. Sa oled vanaks jäänud, mälu mängib sulle vingerpussi, mõistust ei jätku!”

      „Milles asi? Ma olen vait, agaa!”

      „Parem oleks. Viimane aeg suu kinni hoida!… Niisiis ma olin koos neljakümne või viiekümne püssimehega… Aga kui armetud need mehed olid… Nagu ütleb Napoleon: „Väejuhil on sajast söönud sõdurist rohkem kasu kui tuhandest näljasest…“ Ja ümberringi kuule nagu rahet. Hüppasin hobuse seljast maha, ja Qasem koos minuga… Või oli see keegi teine mu meestest… Ühesõnaga – võtsin tal käest ja tõmbasin hobuse seljast maha…”

      Taas sekkus Maš Qasem:

      „See СКАЧАТЬ