Surnute laul. Douglas Lindsay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ John Baden on ju kaksteist aastat surnud olnud.

      „Toimikus ei ole midagi selle kohta, kuidas ta üldse vangistati,” ütlen ma.

      „Ta ei mäleta.”

      „Mida ta mäletab?”

      „Ta heitis hotellinumbris koos Emily Kingiga magama ja ärkas siis oma vangikongis.”

      „Nii et keegi tuli tema numbrisse ja uimastas ta mingisugusel viisil või laskis anda talle uimasteid enne seda, kui ta magama läks, ning tegi siis öösel koos temaga minekut ilma Emilyta, kes jagas temaga voodit ega teadnud sellest kõigest midagi.”

      „See on see, mis meil on.”

      „Kas talle ei meenu, nagu oleks ta ennast enne magama heitmist imelikult tundnud?” Ma raputan pead. „Emily seda ei öelnud. See näis olevat otsast otsani harilik õhtu, kaasa arvatud seks, millega oletatavasti poleks tegelnud, kui ta oleks olnud uimastatud ja ennast halvasti tundnud. Või mida iganes.”

      „Ta mäletab tavalist õhtut, mille lõpetas seks Emilyga, ning tema kaisus magama uinumist.”

      Ta peab viivu vahet ja noogutab siis endamisi, olles otsustanud oma arvamuse kuuldavale tuua.

      „Oleks huvitav teada, kas ta võib seda naist süüdistada. Emilyt. Ta ei ole küll midagi öelnud, aga on olemas veel üks seletus asjaolule, et Emily jäi puutumata, kuid tema ise toimetati öösel kähku minema. See võis olla nii juhul, kui Emily ise oli mingil viisil osaline. Võib-olla seda ta ongi kõik need aastad iseendale kinnitanud. Ehkki muidugi ta tegelikult ei tea, kas Emily viidi ka ära või mitte.”

      „Kas ta ei ole seda küsinud?”

      „Ei ole.”

      „Te ei rääkinud talle, et ta on surnuks tunnistatud?”

      „Ei rääkinud.”

      Veel kohvi. Ma vaatan kella. Sugugi mitte paha aeg, et juua üks džinn toonikuga. Ja siis õhtustada. Ja seejärel varajane õhtu koos varajase hommikuga ning uuesti toimiku kallale, et lugeda veel kord läbi kõik, mille ma varem täiendavat läbimõtlemist väärivana välja valisin.

      „Lugu niisugusel kujul, nagu tema seda esitab,” ütleb ta, „peab vastu säärasele kontrollimisele, millele ma saame seda praegu allutada. Vastu peab kõik peale esimese ja kõige olulisema tähtsusega osa.”

      „Laiba.”

      Ta noogutab.

      „Ma vajan üht napsi ja õhtusööki. Kas te tahate minuga kampa lüüa?” küsin ma.

      Ta vaatab kella.

      „Kindla peale. Tõeline möll algab alles poole kaheteistkümne ajal.”

      10

      Minu esimesel aastal selles ametis ja esimesel aastal Dingwallis oli meil üks neid juhtumeid, mida vihkavad kõik politseinikud – teadmata kadunud teismeline.

      Teismelised lähevad muidugi kaduma iga päev. Nad jäävad välja ja tulevad koju alles paari päeva pärast. Nad jooksevad ära ega tulegi enam kunagi tagasi. Vanemad lähevad politseisse, aga mida meie saame ette võtta? Vahel nad isegi ei tule politseisse, sest nad ei taha, et politseinikud teaksid, mille pärast nende laps üldse kodust põgenes.

      Iga kord, kui teatatakse kadunud inimesest, langetad sa mingisuguse otsuse. Ole kannatlik ja oota, kuni ta kõrtsist tagasi roomab; räägi vanematega ja tee kindlaks, miks nimelt võib nende laps praegu istuda Londonisse sõitvas bussis; või vaata näkku ebameeldivale tõele, sest sa tead otsemaid, et midagi on juhtunud. Mine ajakirjanike juurde, anna neile sellest teada ja looda, et nad asjast kinni haaravad, kuna sedapuhku sa vajad nende abi.

      Kuid see, et sa ajakirjanike abi palud, ei tähenda iseenesest veel sugugi, et sa neist kas või veidigi lugu peaksid. Ajakirjanikud on nagu kassid. Nad teevad, mida tahavad ja millal tahavad. Nad võivad mõnikord jätta sulle mulje, et nad on sinu poolel ja sa saad neid teataval määral juhtida, kuid tegelikult ei ole sa neile midagi enamat kui õhtusöök.

      Ajakirjanikud aitavad politseid ainult siis, kui see neile sobib. Minu arvates nappis tollal Dingwallis uudiseid. Teisel pool merd olid sealsed tavalised hädad, Šotimaal aga ei juhtunud üldse suurt midagi. Lisandus siiski asjaolu, et kaduma jäänud teismeline oli seitseteist aastat vana, naissoost ja kütkestav.

      Ainuüksi ajalehti uskuma jäädes võiks arvata, et valdav osa Suurbritannias teadmata kaduma jäävatest inimestest on kena välimusega teismelised tüdrukud. Me kõik muidugi teame, et tegelikkus on hoopiski niisugune, et selliseid kadunuid tahavad toimetajad, sest üldsusele meeldib nendest kuulda.

      Meie tüdruk Abby sobis pildile. Ja ma teadsin algusest peale. Ta ei olnud ära jooksnud ega lösutanud senimaani Ullapoolis šoti muusikaga kõrtsis baarileti otsal. Ma tajusin seda päris esimesel tunnil. Ma astusin nende majja, et ema, isa ja noorema vennaga rääkida, ning tundsin kurbuse lömastavat taaka.

      Siiski mitte perekonna kaudu. Nemad ei olnud kurvad. Veel ei olnud. Nemad viibisid senimaani paanika faasis. Paanika ja hirmu, millega käis kaasas mingisugune arusaam, et kui nad niiviisi reageerivad, siis osutub see loodetavasti alusetuks, nende tütar kõnnib iga hetk välisuksest sisse ning nad saavad kergendust tunda, selle üle naerda ja politseinikelt vabandust paluda.

      See lömastav kurbuse taak lähtus Abbyst endast. Ma tunnetasin seda kõikjal. Ta oli ikka veel majas. Vähemalt mingisugune osa temast oli ikka veel majas. Ja kui ta tegelikult füüsiliselt siin ei olnud, siis tähendas see, et ta on surnud ja tema vaim on koju tulnud, et olla koos perekonnaga. Et leinata iseenda lahkumise pärast.

      Midagi enamat ma teada ei saanud. Mul ei olnud võimalik tema käest küsida, mis juhtus või kust võiksime tema surnukeha leida. Ma ei näinud teda oma ihusilmaga. Ma lihtsalt tajusin teda ja tajusin niivõrd tugevalt, et mind üllatas, et keegi teine seda ei tunne.

      Ma muidugi ei pärinud järele, aga ma sain sellest aru. Keegi teine ei näinud välja nii, nagu tunneks ta sedasama, mida tunnen mina. Perekond kujutas endast ikka veel toda hirmu ja lootuse muserdatud ja jubedat segadikku.

      Me tuvastasime tapja veidi aja pärast ja veidi aja all ma pean silmas kahtkümmet minutit. Tuvastamine ei võta harilikult kuigi palju aega. Aeg kulub süüdistuse tõestamisele.

      Tal oli olnud elu jooksul üksainus poiss ja nad olid kolm kuud tagasi lahku läinud. See oli tüdruku otsus. Ma läksin poisiga rääkima. Ta oli juba endasse sulgunud. Oli ju arvata, et politsei on tema ukse taga niipea, kui tüdruk kadunuks kuulutatakse. Ta oli korvi saanud ja kuivõrd sõbralikuna vanemad ka ei püüdnud nende lahkuminekut kujutada – ja nad ei heitnud talle viivukski midagi ette ning ainus kord, mil nad paistsid Abby peale pahased olevat, oli siis, kui jutuks tuli asjaolu, et ta lõpetas vahekorra nende pojukesega, kellesse nad olid väga kiindunud –, oli motiiv siinsamas käepärast.

      Mõned seitsmeteistkümnesed on võimelised külmavereliselt valetama. Minu arvates mitte just paljud, aga mõned siiski on. Sellised, kellest saavad kogu nende lahkusetuks eluks ehtsad sotsiopaadid. Kõik ülejäänud siiski reedavad ennast ja ainus viis seda mitte teha on endasse sulguda. Täielikult.

      See poiss ei suutnud peaaegu rääkidagi. Ta vaatas mulle otsa, kuid tema silmad olid surnud. Ta ei reetnud midagi, kui mitte arvestada, et ta reetis kõik. Ta ei paistnud šokis olevat, vaid nägi välja nii, nagu püüaks ta rääkimast hoiduda.

      Rahuldava СКАЧАТЬ