Surnute laul. Douglas Lindsay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei teagi.

      Tema põgenemise lugu oli huvitav ja ta tugines väidetavasti ühe naisterahva nõrkusele. Ta ütles, et avaldas mõnikord küll vastupanu, ent see suruti alati rängalt maha. Ta ütles, et teda hoiti rammetuna ja nemad olid kõik tugevad. Asjatundlikud. Kõikidele nendele sammudele, millega ta katset tegi, kõikidele füüsilistele üritustele anti jalamaid vastulöök ja karistusena järgnes valu.

      Üks kord, kõigest üksainus kord sai ta vangistajast jagu ning kümne sekundi pärast oli neid uksel veel kaks ja ta peksti läbi. Peksti rängalt läbi ja jäeti kaheks nädalaks söömata. Nii palju kui tema oskas öelda, ligikaudu kaheks nädalaks.

      Kui mõni nendest tema juurde seksi järele tuli, oli sellise naisega kaasas veel üks ja vahel ka hoopis mees, kes jäi valvesse. Vaatas pealt, kuid ei osalenud. Kandis hoolt selle eest, et Baden ei prooviks midagi ette võtta.

      Ta ei jõudnud kaheteistkümne aasta jooksul isegi mitte ukseni. Siis aga tuli eelmisel nädalal üks naine öösel üksinda tema juurde. Naine ruttas ja talle jäi mulje, et too polekski tohtinud seal olla. Naine ei rääkinud midagi. Ta ei teadnud naise nime, kuid oli teda varem mitu korda näinud. Hiljem põgenemisele mõeldes taipas ta tegelikult, et see naine on käinud tema juures seksi saamas sagedamini kui kõik teised.

      Naine kandis valget toppi ja tumedaid teksapükse. Ta võttis mõlemad ära ja istus kaksiratsi tema peale. Need naised olid kõik laias laastus ühe ja sellesama malli järgi tehtud. Tugevad, sihvakad, väikeste rindade ja lühikeste juustega.

      Peaaegu poisilikud.

      Naine suudles teda. Ta reageeris naise kiimale otsekohe, kuid sai siis aru, et talle on avanenud harukordne võimalus. Võimalusi oli puhuti avanenud ka minevikus, aga hirm kinnipüüdmise ees oli ta alati araks teinud. Ta ei teadnud, miks nimelt, kuid miskipärast – kas naise jõhkra saabumise mõjul või siis aastaid kestnud vangistusest muserdatuna – ta otsustas riskida.

      Ta tõusis istuli ning hoidis iha teeseldes huuli naise huultel ja käsi rindadel, parimasse asendisse jõudes aga andis laubaga talle hoobi vastu ninajuurt. Naine kukkus selili ega jõudnud veel reageerida, kui talle käega vastu kõri virutati. Seejärel tegi ta naisega midagi, mida oli kavatsenud teha kohe, kui selleks võimalus avaneb. Ta haaras naise jalast kinni ning tõmbas seda tugevasti üles, taha ja kõrvale. Ta kuulis iiveldama ajavat raksatust.

      Naine karjatas nii hästi, kui see tal kõri pihta antud lööki arvestades õnnestus, ning siis lükkas ta naise endalt maha ja pani plehku.

      Ta viibis suure maja keldrikorrusel. Ta pääses tagaukseni ja sealt välja, ilma et keegi oleks teda takistanud. Viiekümne jardi kaugusel maja taga oli mets ja ta jooksis selle poole. Talle jäi mulje, et see maja ei seisa siin üksi, kuid ta ei hakanud tagasi vaatama.

      Puudeni jõudes kuulis ta majast kisa. Ta jooksis edasi. Ja edasi. Jutustus Tartusse pääsemisest hõlmas veel palju jooksmist ja pikki jalgsimatku läbi metsade ning sugugi mitte ootamatult pajatusi pesunöörilt rõivaste varastamisest ja kapsaste mullast kaevamisest. Ta ei arvanud viivukski, et suudab selle maja uuesti üles leida, ent oli valmis katset tegema, kui politsei teda saadab. Mitte et ta oleks teadnud, kust otsima hakata.

      Ja niisugune oli selle John Badeni üksjagu uskumatu lugu, kelle surnukeha leiti kaksteist aastat tagasi järvekaldalt.

      9

      Kuusk istub endises asendis ja tema ees on uus latekohv. Ta vaatab minu lähenemise ajal kuhugi teisale. Viibib kus ta viibib, igatahes siin ta küll ei ole. Ta on mõtetesse vajunud, aga ilme tema näol ütleb, et kui ma ta neist mõtteist välja raputan, siis ta isegi ei suuda neid mäletada.

      Ma oleksin oodanud, et leian ta telefoni näppimast. Seda me ju kõik vist teeme, kui meile mõni vaba minut antakse? Võib-olla ei ole laeval internetilevi. Ma ei ole järele kontrollinud.

      Annan toimikut lauale asetades oma saabumisest teada. Ja ta ongi tagasi.

      „Ma kõigest võtan veel ühe kohvi,” ütlen ma. „Kas ma võin teile ka midagi tuua?”

      „Tänan teid, pole vaja.”

      Tulen hetke pärast tagasi cappuccino ja klaasitäie veega. Sedapuhku on ta minu jaoks valmis ja toimik on tooli käetoe kõrvale topituna vanal kohal tagasi.

      „Kas teie usute teda? Üsnagi ebatõenäoline isegi juhul, kui teda poleks surnuks kuulutatud.”

      „Seda on veel liiga vara öelda,” sõnab ta. „Minu arvates me viibime praegusel hetkel ikka veel kuulamise ja faktide kogumise järgus.”

      „Te peate …” Ma vangutan pead. Tobu. Ära mine kellelegi ütlema, mida ta peab tegema. „Kas teil ei tekkinud temast mingisugust ettekujutust? Tema motivatsioonist? Kas te ei saanud aimu …”

      „Tema jutt jättis täiesti veenva mulje. Ma tean küll, kuidas see välja näeb ja kõlab. Ma ütleksin, et vähemalt tema ise usub seda.”

      „Kuidas ta suhtus võimalusse, et ta viiakse haiglasse? Kas ta ei oodanud, et ta saab astuda ühendusse oma perekonnaga? Kas ta lootis ikka veel kohtuda Emily Kingiga?”

      „Preili Kingi ta peaaegu ei maininudki. Tegelikult oli nii, et kui ma talle preili Kingi kohta küsimusi esitasin, olid tema vastused napid. See pakub kindlasti huvi. Ta tahtis innukalt midagi oma perekonnast teada saada ja kui ma temaga esimest korda kohtusin, ei olnud mul sellekohast informatsiooni talle jagada. Ma usun, et mõni teie saatkonna inimene on nüüdseks talle sellest rääkinud.”

      „Kas ta ei tahtnud meeleheitlikult kellelegi helistada?”

      Kuusk raputab pead.

      „Kas te ei arva, et esimene asi, mida te tahaksite pärast kahtteist aastat kadunud olemist teha, on astuda ühendusse oma perekonnaga, kaaslasega või kellega iganes?”

      „Seda küll, detektiivinspektor, aga te peate asjaolusid arvesse võtma. Kui ta on ehtne John Baden, siis on ta isegi veel praegu kõigest kolmekümne viiene. Kaks kolmandikku oma täiskasvanuelust on ta saatnud mööda pisikeses ruumis. Tema peas valitseb ilmselt üsna suur segadus. Milliseid mõtteid pidi ta küll mõtlema kõikide nende aastate jooksul, mil ta välismaailmaga kokku puutumata vangistuses viibis. Kas perekonnale pühendatud mõtete külge klammerdudes on võimalik elus püsida või on kergem need hoopiski peast tõrjuda? Ja mis puutub tema tüdrukusse, siis kui mitmel viisil oli ta teist petnud? Kui mitme naisega? Kui palju tüdrukuid oli talle vägisi kaela määritud? Mõni inimene võib vist väita, et ta poleks tagajärgedele vaatamata pidanud midagi tegema? See peab olema tugev ja iseäralik mees, kes endal siis suurt süükoormat ei tunne.”

      Head tähelepanekud. Kakskümmend üheksa aastat vana ja saab inimolemise tingimustest aru paremini kui mina.

      „Heakene küll. Kas te vaatasite ta röntgeniga läbi …?”

      „Mitte mina isiklikult.”

      „Kui me kavatseme hästi läbi saada, siis pole teil edaspidi tarvis pedantne olla.”

      Ta naeratab.

      „Ta käis röntgenläbivaatusel sõjaväehaiglas. Läbivaatus kinnitas, et temalt on eemaldatud üks kops, põrn, kõhunääre, üks neer, osa maksakudet ja mõni jalg peensoolt. Leidus ka tõendeid selle kohta, et tema käsivarde on torgatud nõelu, mida kasutati tema väitel sagedaseks verevõtuks, ja ka tõendeid luuüdi võtmisest. Ning vana ja valusa meetodiga.”

      Joo lonks kohvi. СКАЧАТЬ