Surnute laul. Douglas Lindsay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ äraolekul küll seda ja teist uurinud, ent neil ei olnud talle midagi teatada. Nende juurdlus polnud just suurem asi. Riigis ei ole isegi nii kaugel põhjas ühtki politseiasutust, kellel poleks teha midagi muud peale selle, et näha vaeva kellegi teise juhtumi kallal, mis leidis pealegi aset teisel maal.

      Koju jõudnud Roscot ootas ees õhuke toimik ja sellele ta pidigi toetuma. Ta tiris päevavalgele mõned kummalised tegelased Badeni ülikooliajast ning kulutas nendele kasinatele eeldustele toetudes veel mõne nädala, käies läbi lühikesi niidiotsi, mis ei viinud kuhugi välja, ja küsitledes inimesi, kes olid Badeniga Aberdeenis kümme minutit tuttavad olnud.

      Lõpuks sai niidiotste tagavara otsa ja ta viidi üle millegi muu peale.

      Šotimaale tagasi jõudes – ja ma ei kavatse veeta Eestis sama palju aega kui detektiivinspektor Rosco – pean ma mingil hetkel kõnelema Badeni emaga, sest tema isa suri mõne aasta eest, ja loodetavasti ka Emily Kingiga, kui meil õnnestub tema jälile jõuda.

      Rosco toimiku viimaste paberite lugemine ei andnud midagi ega viinud mind ihaldatud geniaalsele mõttevälgatusele lähemale. Sellega tuli oodata.

*

      Laev sildub Göteborgis ning ma kõnnin oma pisikese punase kohvriga kaile ja otsin üles raudteejaama viiva bussi. Ilm on tuuline ja morn. See päev tuleb tavapärasest veelgi lühem.

      Buss on rahvast täis ja mõned inimesed seisavad vahekäigus püsti. Vaadet linnale varjavad uduga kattunud aknad. Mööda vilksatavad autod, jalgratturid ja näod, suurem osa inimesi peidab end vihmavarjude ja mütside alla. Reis on lühike. Oleksin ma taibanud, kui lähedal on raudteejaam, oleksin ma jala käinud.

      Mõnda aega tagasi olin ma Stockholmis seoses ühe tööga. Sõelusin edasi-tagasi ega näinud linna kuigi palju. See oli veel siis, kui ma sain ilma higiga kattumata lennuki pardale minna. Peale saartest lapiteki ei mäleta ma suurt midagi.

      Mul oli siis üks kokkulepitud kohtumine Skandinaavia kõige külastatavamas muuseumis Vasa muuseumis. Vasa on Rootsi 17. sajandi sõjalaev, mille projekteerija oli paberilehe kahureid täis pildunud. Raskemast raskes suurtükilastis alus uppus oma esimesel reisil pärast mõnesaja jardi läbimist. Ma ei olnud temast varem kuulnud ja tundsin tollal seepärast kerget piinlikkust, kuid ta kujutab endast ülihead võrdpilti poliitikute ja sõjaväelaste ülbuse ja rumaluse väljendamiseks.

      Ühel nendest hetkedest, mil ma oleksin võinud veeta muuseumis märksa rohkem aega, temast lugeda ja päästetud laevakeret vaadata, pidin ma töö teisele inimesele üle andma ning olin taas teel lennujaama.

      Ma jõudsin tollal otsusele Vasa kohta rohkem lugeda, ent ei lugenud. Ma mõtlen Stockholmi rongis istudes uuesti selle peale, aga täna ei ole mul aega, et muuseumi üles otsida. Ma olen läbisõidul. Võib-olla siis koju naastes.

      Mary on jätkuvalt andnud mulle parima. Võib-olla on eelarves raha, mida tuleb kulutada, sest muidu võetakse see järgmisel aastal ära. Kaheinimesevoodi eile öösel laeval ja nüüd esimese klassi pilet rongis.

      Ma istun üksinda neljases lauas ja peale minu pole vagunis peaaegu kedagi. Rootsi vilksatab mööda ühelaadsete järvede ja puude jadadena ning siin-seal tühjade eraldatud sõidusuundadega maanteedena.

      7

      Uus kajut ja uus aken. Laev liigub lõputust hulgast puudega kaetud suurtest ja väikestest saartest möödudes pikkamisi Rootsist välja. Ilm läks siiski pimedaks juba enne teeleasumist ning saari aitavad tuvastada kuupaiste ja puhutised üksildased tuled mõnes kauges majas.

      Suvemajakesed ja nädalalõpukodud, milles arvatavasti elavad meelekindlad hinged, kes käivad iga päev paadiga linnas tööl. Ma kujutlen iseennast seda tegemas, kuigi mina elan muidugi kolme magamistoaga eramus ja sõidan iga päev vähem kui kümne minutiga raudteejaama, mis pole just iseäranis seikluslik.

      Kajutiuksele koputatakse. Kui niiviisi pimedas istudes õhtu möödumist jälgida, mõjub koputus šokina. Raputan šoki maha, panen tule põlema ja avan ukse, olles arvamusel, et see on miskit liiki kajutiteenindus ja et Mary ei peaks tõesti kulutama nii palju eelarveraha, et oma töötaja nõnda stiilselt Eestisse saata.

      Keegi ülikonnas noormees.

      „Kas detektiivinspektor Westphall?”

      Nad teadsid, et ma tulen.

      „Inspektor Kuusk, Eesti politsei, Tallinna piirkond.” Ta sirutab käe välja ja ma surun seda.

      „Kas vastuvõtukomisjon?” küsin ma.

      „Ma olin täna nagunii Stockholmis. Ma arvasin, et me võiksime laevaga üheskoos tagasi sõita ja asjad enne läbi rääkida, kui te homme kontorisse ilmute, et mina teaksin kõike, mida teie teate, ja vastupidi. Me hakkame ju ühiselt töötama, eks ole?”

      Ta näeb välja nagu kuueteistaastane ja see häirib mind. Ja inimene õpib, et abipakkumisi ei saa alati võtta puhta kullana.

      „Kas teil töötõend on?”

      „Muidugi. Palun vabandust.”

      Ta ulatab kaardi. See paistab korras olevat, kuid endast mõistagi me mõlemad teame, et see võib olla mistahes asi. Mina olen omal ajal teistele ulatanud sadakond võltsitud töötõendit.

      „Andke mulle mõni minut aega ennast valmis panna ja ma kohtun teiega all kohvibaaris.”

      Ta naeratab ja võtab kaardi tagasi, mina aga sulgen ukse.

*

      Ma võtan koos kohvitassi ja veeklaasiga istet tema vastas.

      „Kas te olete rõõmus, et ma siin olen?” küsib ta. Ta muigab.

      „Kas te olite täna tõesti lihtsalt juhuslikult Stockholmis? Sõitsite eile öösel laevaga siia, et tänaöise laevaga tagasi sõita?”

      Ta joob latet, mis on lõpukorral. Tooli käetoe vahele on pistetud A4 formaadis toimik.

      „Detektiivinspektor, mõned meist istuvad lennukile. Ma lendasin täna siia ja kohtusin mõne Põhjamaade ametivennaga. Jah, tavalistes oludes oleksin ma ka tagasi lennanud, aga laeval on alati meeldiv aega mööda saata. Me saame juttu ajada ja saame kumbki oma teed minna ning kella kahe ajal öösel on siin rohkesti purjus noori naisi. Kui te mõistate, mida ma silmas pean.”

      „Teie vähemalt saate sellest mingit kasu,” ütlen ma. Lisan siis: „Te olete noor.”

      „Kakskümmend üheksa,” kostab ta ja minu otsekohesus ei näi teda häirivat. Ma ei taha mitte mingil juhul vihjata, nagu oleks ta oma ameti jaoks liiga noor. Ma olen lihtsalt uudishimulik.

      „Üpris noor.”

      „Me olemegi noor riik. Meil on kõige noorem peaminister Euroopas. Meil on rohkem tarmu ja tahtmist asju ära teha.”

      „Kogemusi ei ole just väga palju.”

      „Me kuulame vanu ja võtame nende nõuanded teatavaks. Aga meil on südidust minna edasi seal, kus vanem põlvkond hoiduks tagasi ja oleks ettevaatlikum.”

      Ma tahan äkitselt teada, kas ma leian seal eest inimesed, kes pakuvad mulle bussis istet ning eeldavad, et ma olen elutark ja huvitav, kuid üldiselt rammetu tegelane.

      „Kas minul on see neljakümne ühesena selja taga?”

      Ta muigab.

      „Kohv СКАЧАТЬ