Surnute laul. Douglas Lindsay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ülejäänud osa lugema.

      „Me võiksime olla suvalises kohas.”

      Ma pöördun. Laua kõrval seisab sõrmed minu tühja tassi juurde alustassile toetanud ettekandja, kes on pilgu aknast välja suunanud nagu minagi.

      „Selles on midagi ajatut. Me otsekui oleksime lõksu jäänud.” Ta ei vaata rääkides minu poole. Ta kõneleb just nagu tervele saalile või siis võib-olla iseendale. Keeran silmad tema eeskujul taas mere poole.

      Udust nähtavale ilmuv kummituslaev poleks siin sugugi kohatu.

      „Miski tekitab minus rahulolematust,” ütlen ma.

      „Teil on õigus.”

      „Mis see on?”

      Vaatan vilksamisi tema suunas, kuid ehkki me vestleme teineteisega, ei pöördu ta ikka veel minu poole.

      „Te ei saa olla üks osa sellest. Te vaatate midagi niisugust, millega teil pole võimalik kokku kuuluda. Nii on see ka kõikide mäestikuvaadete või … ma ei tea … laia tasandiku ja avara taeva puhul. Lumi on teistsugune, sest lumega saab suhelda. Te võite lumes mängida, sellest asju teha ja seda katsuda. Niisamuti on see supelranna ja sooja türkiissinise merega. Merre on võimalik sukelduda.”

      Ma ei tea, mida sellest arvata, ja nõnda ma siis ei arvagi midagi. Pealegi me tegelikult ei vestlegi ju teineteisega. Tema kõneleb ja mina istun kuidagi ebamääraselt siin tema läheduses.

      „Kas teid valdab seal väljas seistes ja reelingule nõjatudes igatsus vette hüpata?” küsib ta. „Kuigi te teate, et see oleks uskumatult rumal. Kuigi te teate, et ei tohi seda teha. Te tahate ikkagi hüpata. Miski just nagu kutsuks teid ja kisuks üle parda.”

      Ma noogutan. Tal on õigus.

      „Asi on selles, et te tahate sellega ühte kuuluda. See on ainus viis seda tõepoolest väärtuslikuks pidada.”

      „Ka mäe otsa on võimalik ronida,” ütlen ma.

      Ma näen nõrgukeselt peegelduselt aknal, et ta noogutab.

      4

      Paberid on koile laiali laotatud. Need paberid, mis ma olen läbi lugenud ja mille kohta arvanud, et võib-olla tuleb neid veel vaadata ning väike virn sellise informatsiooniga, millele piisas ühest korrast.

      Toimiku on ilmselt koostanud detektiivinspektor Rosco. Me ei pruugi küll temast rääkida, aga kui talle tuju peale tuli, siis oskas ta olla üsnagi korralik ohvitser. Võib-olla see siin ei kuulunud tema hea tuju saavutuste hulka.

      John Baden ja Emily King kohtusid teineteisega ülikoolis. Aberdeenis. Mees tuli Dingwallist ja naine oli Torontost pärit kanadalanna. Nad kolisid kokku elama Marybanki, mis asub kohe Dingwalli juures Contini tee ääres, ja panid käima internetiäri. Reklaamtekstide kirjutamise alal. Niiviisi toimikus öeldi, kuigi väga palju informatsiooni selle kohta just polnud. Pilt oli puudulik, nagu ei oleks Rosco ennast üksikasjadega vaevanud, sest see ei pakkunud piisavalt huvi. Haigutus reklaamtekstide kohal.

      Nad sõitsid Läänemere äärde puhkama. Kümme päeva ringireisimist. Lendasid Helsingisse ja sõitsid parvlaevaga Tallinnasse, kavatsedes käia ära Riias, Vilniuses ja Peterburis, enne kui koju lendamiseks Helsingisse naasevad.

      Nad rentisid Tallinnast Riiga sõitmiseks auto. Tegid vahepeatuse ülikoolilinnas Tartus. Ööbisid nad hotellis, mille nimi on Centre. Centre Hotel. Pildi põhjal otsustades näeb see välja just nimelt nii kohutav ja ilmetu, nagu nimi mõista annab. Nõukogude Liidu lagunemisest oli möödunud kõigest kaksteist aastat ja nii paljugi oli sellest veel muutumata jäänud.

      Tartus veetsid nad kaks ööd, mis on juba iseenesest kummaline, kui kavas on ringsõit läbi pealinnade ja Peterburi. Võib-olla on see üks mõnus koht. Mina ei olnud enne Quinniga rääkimist Tartust varem kuulnudki.

      Teise päeva õhtul nad läksid sööma, tegid tiiru ümber vana raekoja platsi ja istusid paaris baaris. Tegid seda, mida puhates ikka tehakse. Läksid siis oma numbrisse tagasi. Olid vahekorras ja jäid magama.

      Emily ärkas järgmisel hommikul ja mees oli läinud. Mitte just läinud kõige täiega nagu näiteks siis, kui ta oleks kõik riided kaasa võtnud ja jätnud kirjakese, et ei suuda seda enam taluda. Kuid sellegipoolest läinud koos kuue ja kingadega.

      Naine arvas, et mehel ei olnud und ja ta tahtis väljas jalutada. John oli alati olnud varajane tõusja. Naine läks voodisse tagasi. Kui ta veidi pärast üheksat virgus, ei olnud meest ikka veel. Ta käis duši all, pani ennast riidesse, siirdus alla ning võttis hommikueineks tassi kohvi ja tüki leiba, istudes sellisele kohale, kust ta võis hotelli tagasi tulevat meest näha.

      Mees ei tulnudki tagasi.

      Emily läks teda otsima. Nad olid saabunud alles üle-eelmisel õhtul ja linna ei tundnud ta endast mõistagi just ülearu hästi. Inglise keelt oskasid üksnes vähesed inimesed. Hotellis ei olnud keegi teda võimeline aitama. Keskpärastlõunal läks ta politseisse. Esimesel hetkel ei paistnud nad asjast just väga huvitatud olevat. Kes olekski? Täiskasvanud mees on kuus tundi kadunud? Kui kummaline see Emilyle ka ei tundunud, ei olnud see nende meelest siiski just iseäranis kummaline. Eesti oli Lääne-Euroopale avanenud ning tollel hetkel oli üheks sellise avanemise viisiks alkoholi ja seksi müümine.

      Emily istus päeva lõpuni hotellinumbris ja ootas, et uks avaneb. Ta magas katkendlikult ja järgmisel hommikul läks ta politseisse tagasi. Sealt helistas ta Briti saatkonda Tallinnas. Saatkond läkitas kellegi tema juurde.

      Briti ajakirjanduse kujutlusvõimet ei kütkestanud see lugu tegelikult kunagi. Jäi niisugune mulje, et isegi kolme päeva pärast oletas suurem osa inimesi ikka veel, et ta vedeleb kusagil purjuspäi. Teadmata kadunud lapsed ja veetlevad noored naised on need, kellest ajakirjandus tahab ette kanda. Alla kolmekümnene tõenäoliselt senimaani purjutav kutt ei paku kuigi palju huvi.

      Briti politsei ei olnud loo selles järgus kaasatud. Detektiivinspektor Rosco kuulis juhtumist siis, kui Dingwalli politseijaoskonnaga astus ühendusse Badeni isa.

      Tartust ligikaudu seitsekümmend miili ida pool asub Peipsi järv. Järve vastaskallas oli ja on praegugi Venemaa oma. Piiri kulgemine järvel ja mõlemal pool järve ei ole veel ametlikult kinnitatud.

      Mõni aasta tagasi sõlmisid need riigid teineteisega piirilepingu. Eestlased nõudsid siiski, et lõppdokumendis tunnistataks Nõukogude okupatsiooni kuritegelikkust. Venelased keeldusid ja kokkulepe piiri täpse asukoha suhtes on senimaani ratifitseerimata.

      Tartu ja järve vahele jääb seitsekümmend miili lausikut sood ja metsa. Arukask ja männid. Midagi muud peale mõne üksiku talu seal ei ole. Pole külasid ega sama hästi ka teid.

      John Badenil oli kuidagiviisi õnnestunud Tartust kaugele jõuda, sest tehti kindlaks, et ta uppus järves ja oli järelikult sinna saabudes elus. Ta leiti mõne puu varjus näoli kivisel rannal lebamast.

      Tema surnukeha tuvastas Eestis Emily King ja kui ta oli Šotimaale tagasi toodud, tegid seda ka Badeni vanemad. Tema näol ei olnud mingisuguseid jälgi peale nelikümmend kaheksa tundi vees ligunemisest tekkinud punsumise. Rosco kirjutab, et probleeme tuvastamisel ei esinenud.

      John Baden jäi kaotsi ja seejärel ilmus tema laip välja ühe järve kaldal. Vastust vajasid küsimused kuidas, miks ja millal. Kordagi ei arvatud, et kõne alla tuleb võtta ka kes.

*

      Pärastlõunast СКАЧАТЬ