Surnute laul. Douglas Lindsay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ta noogutab, ehkki ilme tema näol annab mõista, et ta pigem annab kiitva hinnangu kohvile kui möönab, et on kohtunud selle minevikust välja roomanud võõraga.

      „Jah. Ma kõnelesin temaga eile õhtupoolikul mitu tundi.”

      „Pikk ülekuulamine.”

      „Mitte niivõrd ülekuulamine. Ma ütleksin, et vestlus.”

      „Millise loo ta rääkis?”

      Sellest osast ei tea ma midagi. See toimik, mille peainspektor mulle andis, katkeb Rosco juurdluse lõpuga ligikaudu kaksteist aastat tagasi. Juhtum suleti ja lisada ei olnud sellest ajast saadik enam midagi.

      „Ma mõtlen, kas ma ei peaks laskma tal endal seda teile kõnelda,” lausub ta.

      „Sellisel juhul te ei oleks siin. Millise loo ta rääkis?”

      „Olgu pealegi. Ma jutustan rõõmuga – ma tahtsin kõigest kindel olla, et te tahate seda ikka kuulda kõigepealt mitte algallikast, vaid minu suust.”

      „Teie inglise keel on väga hea.”

      „Muidugi on. Eestis räägivad kõik suurepäraselt inglise keelt. Peale venelaste, kes räägivad suurepäraselt vene keelt.”

      Ta joob kohvi lõpuni ja tõstab siis toolilt õiget hetke oodanud toimiku. Ta ulatab toimiku minule.

      „Võib-olla te tahate minu ettekannet lugeda. Lugu on üksjagu ebareaalne, mis ei tähenda siiski, et see ei vastaks tõele. Nagu kõikjal mujalgi, nii juhtub ka Balti riikides inimestega halbu asju. Võibolla oleks parem, kui te viiksite selle eraviisiliseks lugemiseks oma kajutisse. Kui te tagasi tulete, olen ma siin.”

      Vaatan oma poolenisti joodud kohvi poole, kergitan tassi, joon selle tühjaks ja võtan suuna kajutile.

      8

      Varasemast oli veel midagi. Kõigest üks hetk, kui ma Göteborgis laevalt maha tulin. Omal jalal kõndivate reisijate kinnine maabumistrepp, mille külgseinas on aknad. Ma sammusin mõõduka rüselemise keskel alla ja kuulsin pealt mõnda vestlust. Vähe sellest, et hääled olid selged – kõrvu kostsid ka üksikud sõnad. Ma püüan hoiduda kuulamast teiste inimeste sihitut lobisemist, milles kellelgi pole midagi olulist öelda. Ma vaatasin käies vahetevahel akendest välja.

      Seal oli keegi. Naine, kes istus seljaga vastu seina toetudes kail. Küllalt ebatavaline, sest siin polnud koht, kus keegi kedagi ootaks. Ta ei kandnud helkurvesti nagu sadamas töötavad inimesed. Ta oli kehalt väike ja tema pea oli ettepoole kaldu, kuigi silmad olid pööratud üles parvlaeva suunas.

      Mulle tundus, nagu oleks tema pilk minu peale pidama jäänud, ehkki tagantjärele tunduvad sellised asjad naeruväärsena. Ta poleks mitte mingil juhul olnud võimeline läbi nende tuhmunud akende eristama mööda maabumistreppi alla kõndivate inimeste nägusid.

      Midagi põnevat aset ei leidnud ja nagu võikski oodata, jõudis kätte see „ühel hetkel oli ta ootamatult läinud”. Kuigi võib-olla ta oligi ära läinud. Järgmise akna juures varjati minu vaade kohale, kus ta istus. Ja ka ülejärgmise juures. Ning siis me olime trapilt maas, meid juhiti sadamahoone poole ja kai see osa kadus vaateväljalt.

      Selles siiski midagi oli, midagi tema enda juures. Suures linnas tabad sa iga päev endalt kellegi pilgu. Enamasti ei ole selle taga midagi. Juhuslikult aset leidnud ebalev pilguheit, mis on seejärel möödas ja unustatud. Mõnikord see tähendab midagi enamat. Mõnikord tasub seda edasi uurida.

      Või kõnnid rahvarohkel tänaval. Mõnesaja jardi jooksul võib sinust vastassuunas mööda sammuda sadakond inimest. Me hoidume teineteisest eemale vaistuga, mis on omane kindlas rivistuses lendavatele lindudele, tööliste rajal vudivatele sipelgatele või ebatavalisi mustreid luues ookeanis ringi sööstlevatele suurtele kalaparvedele. Ja ometigi hakkad sa vahetevahel kellegagi äärepealt kokku põrkama. Sa aeglustad sammu ja astud kõrvale just nimelt siis, kui tema astub kõrvale sellessamas suunas. Vahetatakse pilke, üks jääb seniks paigale, kuni teine möödub, ja piinlik olukord möödub koos sellega.

      Miks just see inimene? Kas see, mis ei lasknud süvavaistul teda vältida, oli pelk juhus, või tõmbas sind talle lähemale miski muu? Ning te möödute teineteisest ja sa ei saagi seda kunagi teada.

      Kui ma kajutisse naastes trepist tõusin, pöördus mu mõte tagasi tollele kail istunud naisele. Ilma vähimagi põhjuseta. Mõte lihtsalt tuli ja läks. Ma oleksin tahtnud teada, kas ta istub ikka veel seal, sest kui kummaline see ka ei paista, ei osanud ma endale ette kujutada, et ta võiks tegelda millegi muuga.

*

      On olemas mees, kes väidab, et ta on John Baden. Kas me tohime pidada teda kellekski teiseks enne, kui meil on tõendeid selle kohta, kes ta tegelikult on?

      Ta astus reede hommikul veidi pärast kella üheksat Tartus sisse ühe väikese politseijaoskonna uksest. Kui tema käest küsiti, mida ta jaoskonnas teeb, teatas ta valveohvitserile, et on Briti kodanik, kes vangistati kaksteist aastat tagasi ja kellel õnnestus mõne päeva eest põgeneda. Tegelikult sai ta alles pärast põgenemist teada, kui kaua ta on vangistuses viibinud, sest ei suutnud päevade ja aastate möödumise üle järge pidada. Tal ei olnud televisiooni, internetti ega seintele kriibitud märke. Mõnel päeval ta ei tajunud isegi seda, et öö on läbi saanud.

      Miks pidi keegi teda kaksteist aastat vangistuses hoidma? Ta ütles, et tema käest taheti võimalikult palju saaki saada. Iga kolme nädala järel võeti temalt verd ja iga kolme kuu järel luuüdi. Mingil hetkel eemaldati üks neer ja teisel üks kops. Sõjaväehaiglas tehtud röntgenpildid kinnitasid nende elundite eemaldamist. Kord aastas pügati tal karvad maha ja temalt võeti spermat.

      Teda hoiti lihtsas ja puhtas ruumis, kus ei olnud muud mööblit peale madratsi põrandal. Kambris olid klosetipott ja valamu. Talle anti lugeda ingliskeelseid raamatuid, kuid mitte ainsatki sellist, mis oleks olnud kirjutatud pärast 20. sajandi algusaastaid. Ühiskonda ei olnud tema jaoks enam olemas. Teda toideti kord päevas harilikult köögiviljade ja kartuliga, vahel aga anti ka mingisugust arusaamatut liha. Ta jutustab, et ühel etapil tuli talle pähe, et liha võib olla saadud saagiks teistelt vangidelt – teisi vange ta küll ei näinud, kuid oletas, et ta ei ole seal üksi –, ja ta lõpetas selle söömise. Talle räägiti, et ta peab liha sööma, sest muidu jäävad oma elust ilma nii tema ise kui ka kõik need inimesed, keda ta tunneb. Ta hakkas uuesti liha sööma.

      Vahetevahel toodi tema juurde mõni noor naine, kellega tal kästi magada. Mõnikord oli naine väga noor. Tema oletuse kohaselt noorem kui kuueteistkümnene. Esimesel korral ta keeldus sellest. Tüdruku toonud valvur hakkas toda peksma. Baden magas tüdrukuga, et teda enam ei pekstaks. Seejärel täitis ta käsu iga kord.

      Vangistajate kohta ei olnud tal kuigi palju öelda. Kui ta püüdis mõnega nendest lähemalt ühendusse astuda, tõrjuti ta viivitamatult tagasi, ja enamasti ei näinud ta seda inimest enam kunagi. Mõned nendest kõnelesid inglise keelt paremini kui teised. Mõned aga ei paistnud seda üldse oskavat. Vahetevahel tuli mõni naissoost vangistaja tema juurde ja kasutas teda seksimiseks.

      Kuusk oli pannud loo kirja täiesti kuivalt, nii nagu see olekski võinud tegelikult aset leida, ja andis oma uskmatust väljendamata jättes selle absurdsusele usutavust. Naised kasutavad mehi ära seksimiseks, nagu oleks kuti luku taga hoidmine ainus viis teda endaga magama panna.

      Ma katkestasin lugemise ja sain aru, et see oli esimene asi, mis sundis mind lugemisel vahet pidama. Kogu ülejäänud jutustus kellegi vangis hoidmisest, et temalt verd ja luuüdi koguda, võis küll olla pisut ülepingutatud, СКАЧАТЬ