Surnute laul. Douglas Lindsay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui paljud inimesed saadavad oma elu mööda merele vaadates, aeglaselt mööduvat maailma jälgides ja muretsedes selle imeliku rahulolematuse pärast?

      Ma olen lambi kustutanud, et mitte silmitseda pelgalt oma morni peegelpilti, ja öö võtab seetõttu kajuti enda hõlma. Väljast ei paista midagi ja kõik teised võimalikud laevad jäävad udu varju.

      Valgus valgustab pimedust. Pimedus varjab udu. Udu varjab valguse. Lõpptulemusena ei võida keegi.

      5

      Õhtusöök gurmeerestoranis. „Gurmee” ei ole selle toidu ega isegi mitte nende hindade jaoks just iseäranis sobiv sõna. See on rohkem suunatud niisugustele inimestele, keda säärane nimetus ei heiduta. Kui restorani nimetus, milles on ka osis „gurmee”, ei kõla teie jaoks hästi, siis teid sinna ei tahetagi.

      Siin valitseb vaikus. Suurem osa inimesi sööb mujal. Või ei söö üldse. Ma pole kohtunud just liiga paljude kaasreisijatega, kuid ma ei otsigi kohtumisi ega uuri laeva läbi ning mu maailm kujutab endast väikest kolmnurka minu eluruumi, välisteki ja selle kohviku- ja restoraniala vahel, mis on mõeldud nendele inimestele, kellele ei meeldi sõna „gurmee”.

      Võtan õhtusöögiks koha ja passeeritud kartulid mingisuguse ebamäärase maitserohelisega. Kaks pokaali Tšiili Chenin Blanci. Brüleekreemi. Tassitäie kohvi.

      Vestlust ettekandjaga ei ole. Ta on küll viisakas, aga mul ei ole jututuju.

      Ma tahan John Badeni saladuse lahenduse toimikust kätte leida ja jõuda Eestisse mingisuguse ideega, mis osutub õigeks. Senimaani ei ole need paberid siiski mingisugust inspiratsiooni pakkunud. Mul on ees veel üks öö sellel laeval siin, rongisõit läbi Rootsi ja seejärel öine reis parvlaevaga Stockholmist Tallinna ning ma võin ju sellal midagi välja nuputada.

      Ma tahan välja nuputada. Mitte selleks, et uksest sisse astudes viivitamatult kõikidele geniaalse mõttesähvatusega muljet avaldada. Ma ei hooli sellest, mida teised arvavad. Ma kõigest tahan teha head tööd ja parim viis seda teha on ohje enda käes hoida.

      Juurdlust on alati kõige parem algusest peale ise juhtida ja see on üldiselt kergem, kui arvatakse. Enamasti tead kohe peale hakates, kuhu sa omadega välja jõuad.

      John Baden aga lipsab mul esialgu peost ja mind ajab kergelt närvi mõte, et ma astun esmaspäeval uksest sisse ja kohtun tolle mehega, ilma et mul oleks peas selget arusaama sellest, mis on toimumas.

      Närvi ei ole õige sõna. Kuid miskit seal ringi hiilib. Miskit norivat ja ebamugavat.

      Pärast õhtusööki ma lähen tekile ja nõjatun mõnda aega reelingule. Kedagi teist siin väljas ei ole. Avastan ainiti alla vee poole vaadates, et mul ei ole seda tavalist tunnet, nagu kisuks ta mind endasse. Seitsmendalt tekilt jääb tume valgete vahutupsudega vesi sajakonna jala kaugusele.

      Kui kaua oleks võimalik Põhjameres novembrikuu keskpaiku täieliku tuulevaikuse korral elus püsida? Kui olla enne seda täie tervise juures, siis vahest kakskümmend minutit.

      Tõusen korruse võrra kõrgemale ja naasen kajutisse, mis asub poolel teel ahtrisse. Naasen pimedusse. Ei süüta tulesid, vaid võtan sisse oma koha akna all. Koi on paberitest puhas, sest ma seadsin toimiku korda, enne kui läksin õhtust sööma. Täna õhtul ei taha ma seda enam vaadata. Homme hommikul kahman ma kaasa ühe koogi ja kohvi, tulen siia tagasi ja töötan enne sildumist veel paar tundi.

      Öö möödub mootorite vaikse ümina saatel. Viimaks rebin ma ennast sellest väljas valitsevast pimeduse vaakumist lahti.

*

      Julgeolekuteenistust ei lahuta politseist kuigi pikk maa. Sellest on kerge üle hüpata ja politseinikud võtavad kogemustega inimesi harilikult rõõmuga vastu, kuigi sageli segab ego vahele. Minul ei ole enda meelest seda häda kunagi olnud, ent ma olen kuulnud teistest, kes on ekslikult sedasama arvanud, nii et mida see minu tarkus loeb.

      Mulle pakuti tööd Londonis, kuid ma tahtsin minna põhja. Ma olin mõelnud Invernessi või Aberdeeni peale, aga saadaval oli üks koht Dingwallis, mille ma siis ka meelsasti vastu võtsin. Rosco vallandamine pärast seda, kui ta oli aastateks ühte ja sellessesamasse palgakategooriasse takerdunud – tema karjäär ei viinud kuhugi välja –, oli loonud täitmata töökoha.

      Kõik minu uued töökaaslased olid alguses ettevaatlikud, kuid viimaks hakkasin ma pildile sobima. Ma hoidusin endale tähelepanu tõmbamast ja töötasin hästi, need on aga kaks põhiprintsiipi, mille järgimisest sõltub see, kas sind tunnistatakse uuel töökohal vastuvõetavaks. Tõenäoliselt arvasid nad, et ma olen üks nendest läbipõlenud vusserdistest, kes võtab vastu iga töö, mida saab. Muidugi oli mul sõjategevuse piirkondadest, tulevahetusse sattumisest ja nädalate viisi noa selga ootamisest kõrini, kuid Dingwallis ei olnud neid asju ju kuigi palju. Kõik oli kohe esimesest päevast saadik kenasti. Polnud ei draamasid ega traumasid.

      Draama tuli enne minu ärasõitu. Draama Oliviaga.

      Saades teada, et ma lähen minema, muutus ta hüsteeriliseks. Sugugi mitte esimest korda. Sedapuhku juhtus see siiski avalikus kohas ning ta valas kogu oma raevu välja pealtvaatajate ees. Sealjuures laskis ta vähemalt viieteistkümnel restoranis viibinud inimesel teada saada, et ma olen endine julgeolekuteenistuse töötaja. Ma olin mures, et keegi filmib meid ja salvestus jõuab mõne minuti pärast YouTube’i, ent ma lasksin mõnel Vauxhalli sellil järele vaadata. Nad ei leidnud midagi. Ükski õhtustaja ei olnud Olivia karjumist ja minu piinatud vaikimist lõbusaks pidanud.

      See lihtsalt ei olnud sedalaadi restoran.

      Olivia kuulus nende inimeste hulka, kes maski taha peitu poevad. Sa ei saa iial aru, mis tegelikult toimub. Suurema osa ajast on asjad triksis-traksis, kuid mõnikord ei ole lihtsalt võimalik mõista, mida ta mõtleb. Mingisugust põhjust tal selleks ei ole või kui ongi, siis ei paista see olevat kuigi arukas. Sellel teemal temaga vestelda aga ei saa.

      Muidugi küsisin ma temalt, kas ta tahab mägedesse tulla, kuid tegin seda kindla teadmisega, et ta vastab eitavalt. Olivia kuulus selliste Londoni plikade hulka, kes arvavad, et Regent’s Parkist põhja ja Sloane Square’ist lääne poole jääv maailm on mingisugune metsikute suguharude elupaigast kolgas, kus sul on vedanud, kui leiad kellegi, kes mõistab inglise keelt. Sama hästi võiksid elada keset Afganistani.

      Ja nõnda siis juhtuski, et tema palumise peale minemata jätta ütlesin ma, et lähen nagunii. Ta tülitses minuga selle pärast purupuhtast verejanust kuni hetkeni, mil ma viimast korda oma autoga tema välisukse eest minema sõitsin – ta seisis tänaval ja karjus mu tagaakna poole sõimusõnu.

      6

      Detektiivinspektor Rosco viibis Eestis kümme päeva ja kui ta tagasi tuli, ei olnud tema jaoks enam miski endine. Toimikust järeldub, et tema asjatundlikkus oli seal teretulnud. Küllap pidas ta neid päevi oma muretuks õnneajaks, mis ei tule enam kunagi tagasi ja jääb alati paremaks sellest, mis ees ootab.

      Mitte et tema asjatundlikkus oleks neid kuhugi välja viinud.

      Ta küsitles koos oma Eesti ametivendadega rohkem kui sadat inimest, kuid ükski nendest ei olnud võimeline pakkuma välja mingisugustki kasulikku informatsiooni. Keegi ei näinud, kuidas John Baden hotellist väljus, mistõttu ei olnud teada, kas tema lahkumine oli sunnitud. Pärast seda ei märgatud teda enam kordagi kusagil. Lähim elumaja asus kohast, kus tema surnukeha kaldale uhuti, rohkem kui viie miili kaugusel ja loomulikult ei olnud sealsetel inimestel juurdlusele midagi lisada. Miks olekski pidanud olema? Järves on tugevad hoovused ja võeti teatavaks, et Badeni laip võis olla visatud vette suvalises kohas.

СКАЧАТЬ