Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus страница 8
Название: Infoteadused teoorias ja praktikas
Автор: Sirje Virkus
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Техническая литература
isbn: 9789985588376
isbn:
Infojuhtimise tuntumateks teoreetikuteks on Toronto Ülikooli uurija Chun Wei Choo, kelle õpikud on aastakümneid olnud oluliseks allikaks infojuhtimise õpetamisel (nt Choo 1995, 2002, 2006, 2015) ning briti uurija Elizabeth Orna (2004). Infojuhtimise ajaloolisest arengust annavad hea ülevaate Alistair Black ja Rodney Brunt (1999), Alistair Black, Dave Muddiman ja Helen Plant (2007) ning Tom D. Wilson (2003). Elena Macevičiūtė ja Tom D. Wilson (2002) käsitlevad infojuhtimist uurimisvaldkonnana. Infojuhtimist käsitletakse põhjalikumalt peatükis 3.4.
Termin teadmusjuhtimine võeti kasutusele 1980. aastate teisel poolel, kuid laialdasemalt hakkas see levima 1990. aastatel. Ka teadmusjuhtimise defineerimisel eksisteerib palju eri seisukohti. Rootsi uurija Gunnar Hedlund (1994) on märkinud, et teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, edastamise, rakendamise ja kaitsmise protsessi. Briti teadlased Harry Scarbrough, Jacky Swan ja John Preston (1999) on defineerinud teadmusjuhtimist kui mis tahes protsessi või praktilist tegevust teadmiste loomiseks, omandamiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks eesmärgiga tõhustada organisatsiooni tegevust ja õppimist. Eesti autorid Harri Roots, Ene-Silvia Sarv ja Krista Loogma (2008) on käsitlenud teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises on oluline organisatsiooni struktuuriüksuste ja indiviidide haaratus nii vertikaalsetesse kui ka horisontaalsetesse teadmusvahetuse protsessidesse.
Teadmusjuhtimist on defineeritud kui distsipliini, juhtimisstrateegiat või juhtimisideoloogiat, praktilist tegevust või teadmusega seotud protsesside (teadmusloome, teadmushõive, teadmuse jagamine ja rakendamine) kogumit. Teadmusjuhtimise juhtimispõhisel defineerimisel keskendutakse inimeste ja süsteemide interaktsioonile, organisatsioonikultuurile, eestvedamisele, motiveerimisele, koostööle, koostöövõrkudele ja õppivale organisatsioonile. Protsessipõhised definitsioonid pööravad tähelepanu teadmusjuhtimise protsesside efektiivsele korraldusele.
Seega on teadmusjuhtimise tähelepanu keskmes teadmised ja teadmus, mis on tänapäeval kujunenud organisatsiooni olulisimaks ressursiks. Teadmusjuhtimise peamiseks eesmärgiks on luua tingimused teadmiste ja teadmuse tõhusaks loomiseks, hankimiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis ning seeläbi soodustada organisatsiooni kiiret kohanemisvõimet välis- ja sisekeskkonna muutustega ning tõsta organisatsiooni toimimise edukust ja konkurentsivõimet. Kui informatsiooni on võimalik salvestada mitmesugustele andmekandjatele, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega. Teadmusjuhtimine aitab muuta töötaja personaalset teadmist organisatsiooni teadmuseks ning vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavate inimesteni. Seeläbi võimaldab teadmusjuhtimine inimestel efektiivselt tegutseda, mis omakorda on vajalik organisatsiooni edukaks toimimiseks.
Teadmusjuhtimise teoreetilisi aluseid käsitletakse peatükis 2.3 ja praktilisi aspekte peatükis 3.5.
Nii „infojuhtimise“ kui ka „teadmusjuhtimise“ termini defineerimise teeb keerukaks asjaolu, et nii „informatsiooni“ kui ka „teadmisi“ ja „teadmust“ on väga erinevalt defineeritud. Termini knowledge management vasted eesti keeles on olnud nii „teadmusjuhtimine“, „teadmisjuhtimine“, „teadmiste juhtimine“, „teabejuhtimine“ kui ka „teabehaldus“.
Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemat sõna tihti koos – info- ja teadmusjuhtimine –, sest infojuhtimine ja teadmusjuhtimine on nii tihedalt läbi põimunud, et neid on kohati raske eristada, mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.
Nonaka ja Takeuchi (1995) on kirjeldanud teadmusringluse nelja faasi või etappi – sotsialiseerimine, eksternaliseerimine, kombineerimine ja internaliseerimine – spiraalse korduva protsessina, mida iseloomustab väljendatud ja vaiketeadmuse dünaamiline vastasmõju. Teadmusringlus toimub nii üksikisiku, rühma kui ka organisatsiooni tasandil ning oluline on kõigi tasandite haaratus teadmusringluse protsessi. Oluliseks peetakse eelkõige ringluse ja avardumise tagamist väljendatud ja vaiketeadmuse vahel. Paraku peetakse teadmusringluse kõigi nelja faasi tasakaalustamist keerukaks ülesandeks.
Nonaka ja Takeuchi teadmusringluse protsessi mudelit käsitletakse alapeatükis 2.3.6 ja teadmusringluse protsesse peatükis 3.5.
1.5. Infoühiskond, teadmistepõhine ühiskond, infopoliitika, infostrateegia
Otsustused, mida raamatukogu- ja infotöötajad oma igapäevatöös teevad, on suurelt jaolt mõjutatud sellest, millisena nad tajuvad ühiskonda, milles nad elavad ja töötavad. Teadmiste kiire kasv, organisatsioonide keerukamaks muutumine, nende geograafiliste piiride avardumine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kiire areng on haaranud paljud riigid põhjalike muutuste jadasse. Eri valdkondade teadlaste arvates on just digitaalse tehnoloogia tormiline areng toimuvatest muutustest üks tähtsamaid, sest see mõjutab meie suhteid, elulaadi ja kogu ühiskonda märksa enam kui mis tahes muu faktor. Uue murrangulise ajajärgu tähistamiseks on kasutatud eri nimetusi. On räägitud teisest tööstuslikust revolutsioonist, postindustriaalsest ühiskonnast (nt Daniel Bell), personalistlikust ühiskonnast, teadusressursiga ühiskonnast, infoparadigmast, tehnotroonilisest ühiskonnast (nt Zbigniew Brzezinski), võrguühiskonnast, informatsioonilisest arenguviisist (nt Manuel Castells), riskiühiskonnast (nt Ulrich Beck) või lihtsalt komputeriseerimisest. Seega on ühiskond, kus me elame, köitnud paljude teoreetikute tähelepanu.
Informatsioonil ja teadmistel on otsustav tähtsus tänapäeva ühiskonnakäsitlustes. Informatsiooni praktiline väärtus probleemide lahendamisel, otsuste vastuvõtmisel ja igapäevaeluga toimetulekul on selge igaühele ning arvatakse, et kõik riigid liiguvad, kuigi erineva kiirusega, infoühiskonna poole. Infoühiskonna realiseerimisele kaasaaitamist on oma arenguplaanides rõhutanud paljud asutused ja organisatsioonid ning see kajastub Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, UNESCO, OECD jpt sõnavaras ja tegevusplaanides. Ka Eesti Riigikogu kiitis 1998. aastal heaks esimese sellesuunalise alusdokumendi – „Eesti infopoliitika põhialused“.
Infoühiskonna kontseptsioon tekkis möödunud sajandi 1960. aastate teisel poolel. Austria-ameerika majandusteadlane Fritz Machlup esitas termini „teabetööstus“ (knowledge industry) 1962. aastal oma raamatus „Teadmiste tootmine ja levik Ameerika Ühendriikides“ („The Production and Distribution of Knowledge in the United States“). Termini „infotööstused“ (information industries) esitas 1969. aastal Austria päritolu ameerika juhtimisteadlane, – konsultant ja kirjanik Peter F. Drucker. Termin „infoühiskond“ (information society) võeti kasutusele Jaapanis ja seda kasutas esmakordselt 1972. aastal jaapanlane Yoneji Masuda (jpn johoka shakai – 情報社会). Mõiste tegid rahvusvaheliselt tuntuks Stanfordi Ülikooli uurijad Marc Porat ja Edwin Parker, kes aastatel 1975–1977 teostasid Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumile uuringu, milles analüüsiti infosektori struktuuri ja arengutendentse Ameerika Ühendriikide tööstuses. Uuringus rõhutati, et arvutite kasutuselevõtu tulemusena toimunud revolutsioon infotööstuses on samaväärse tähendusega kui aurumasina leiutamisest alanud tööstusrevolutsioon.
Mitme infotehnoloogiast kirjutava autori arvates algas inforevolutsioon 1970. aastate algul loodud mikroprotsessori levikust. Seega on räägitud ka mikroprotsessorrevolutsioonist, kuna see on kujunenud tehnoloogilise pöörde sümboliks. Mikroprotsessor tegi võimalikuks СКАЧАТЬ