Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis on iga inimese nägemus reaalsusest või reaalsuse peegeldus, see peegeldab indiviidi sisemaailma ja tema isiklikku teadmist;

      ● mõtestatud informatsioon, mis võimaldab liikuda objektiivse ja subjektiivse informatsiooni vahel, mõista maailma ja sellele arusaamisele vastavalt tegutseda. Popperi kolmas maailm on Dervini arvates raamatukogu- ja infotöötajate tegevusvaldkond.

      Dervin väidab, et selline arusaam rõhutab subjektiivse informatsiooni ja mitteformaalsete infoallikate tähtsust ning lükkab kõrvale argumendid formaalsete infosüsteemide prioriteetsusest.

      Michael K. Bucklandi (1991) tüpoloogia kohaselt võib informatsiooni käsitleda nii protsessina, teadmisena kui ka asjana:

      ● informatsioon kui protsess tähistab informeerimist, infoedastust ja näitab inimese teadmiste seisundi muutumist;

      ● informatsioon kui teadmine peegeldab esimeses, protsessi kategoorias, omandatut;

      ● informatsioon kui asi viitab informeerivatele andmetele ja dokumentidele.

      Rutgersi Ülikooli uurija Tefko Saracevic (1999) on kontseptualiseerinud informatsiooni lähtuvalt selle keerukusest:

      a) signaalidena või sõnumitena kitsas tähenduses;

      b) kognitiivsete protsesside ja arusaamadena laias tähenduses ning

      c) lõimituna sotsiaalsesse konteksti kõige laiemas tähenduses.

      Saracevic märgib, et infoteaduses käsitletakse informatsiooni kõige laiemas tähenduses, sest informatsiooni kasutatakse kontekstis ja teatud põhjustel.

      Teadmusjuhtimise uurijad Davenport ja Prusak (2000) on kirjeldanud informatsiooni kui sõnumit, mis edastatakse dokumendi, akustilise või visuaalse kommunikatsiooni teel. Nagu iga sõnumi puhul, on ka informatsiooni puhul tegemist saatja ja vastuvõtjaga. Informatsioon on nende arvates mõeldud selleks, et muuta seda, kuidas vastuvõtja midagi tajub, et mõjutada tema otsustusvõimet ja käitumist. Informatsioon informeerib või teavitab, kuid teadmised toovad kaasa muutusi. Seega otsustab vastuvõtja, mitte saatja, kas sõnum, mille ta saab, on informatsioon ja kas see teda informeerib. Näiteks võib seostamata sõnadega memo olla kirjaniku jaoks Käesolevas õpikus defineeinformatsioon, kuid teistele on see vaid infomüra. Erinevalt andmetest iseloomustab informatsiooni relevantsus. Relevantsus on informatsiooni asjakohasus ehk vastavus infosoovile. Andmed muutuvad informatsiooniks, kui neile antakse tähendus.

      Raamatukogusõnastik defineerib informatsiooni kui tähenduslikku vormi ehk konteksti asetatud andmeid, millel on reaalne või oletatav väärtus vastuvõtja jaoks.

      Need on vaid mõned näited katsetest defineerida ja liigitada informatsiooni. Ameerika infoteadlane Marcia J. Bates (2010) on jaotanud infoteaduse arengut mõjutanud informatsioonikontseptsioonid järgmiselt:

      ● kommunikatiivsed või semiootilised (nt Andrew D. Madden, Gregory Bateson, Bertram C. Brookes, Doede Nauta, Robert M. Losee);

      ● tegevuspõhised (nt Allan D. Pratt);

      ● propositsioonilised (nt Richard L. Derr, Fred I. Dretske, Christopher J. Fox);

      ● struktuursed (nt Frederick B. Thompson);

      ● sotsiaalsed (nt Ian Cornelius, Joseph A. Goguen);

      ● mitmetüübilised (nt Donald M. Mackay, Brenda Dervin, Michael K. Buckland, Marcia J. Bates);

      ● dekonstruktiivsed (nt Ronald E. Day, Bernd Frohmann, Jonathan Furner).

      Briti infoteadlased David Bawden ja Lyn Robinson (2012) esitavad järgmised informatsiooni määratlused:

      ● killustatud teadmised (nt Bertram C. Brookes);

      ● kasutaja jaoks pakendatud teadmised (nt Briti Raamatukogu- ja Infospetsialistide Instituut – Chartered Institute of Library and Information Professionals, CILIP);

      ● mõtestatud andmed (nt Luciano Floridi);

      ● kogum mõistetavas vormis andmeid, mida on võimalik edastada ja kasutada (nt John Feather ja Paul Sturges);

      ● iseorganiseeruva keerukuse mustrid, mis soodustavad arusaamist ja annavad kontekstuaalse tähenduse (nt David Bawden);

      ● kommunikatsiooni teel edastatud märgid (nt Claude E. Shannon);

      ● struktuuri muutus (nt Nicholas J. Belkin ja Steve E. Robertson);

      ● muutust loov muutus (nt Gregory Bateson);

      ● aine ja energia organiseerimismustrid, millele inimesed on andnud tähenduse (nt Marcia J. Bates);

      ● süsteemide organiseerumise kaudu avalduv abstraktne mõiste (nt Tom Stonier).

      Üks põhilisi raskusi informatsiooni mõiste täpseks kontseptuaalseks määratlemiseks on jätkuv arutelu selle üle, mille poolest andmed, informatsioon, teadmised ja teadmus üksteisest erinevad. Peamised lahkarvamused informatsiooni defineerimisel on seotud informatsiooni tõesuse, füüsilise eksistentsi, suunatuse, ebamäärasuse ja rakendatavusega. Mõni autor seob informatsiooni mõiste inimestevahelise kommunikatsiooniga, teised näevad seda kui üldmõistet, mis on seotud teatud struktuuri ja mustritega ning korrastatusega. Enamik definitsioonide autoreid nõustub sellega, et informatsioon on „miski“, mis vähendab ebamäärasust või muudab kujutlust reaalsusest, kuid puudub konsensus, mis informatsioon ikkagi on.

      Teiseks suureks probleemiks peetakse informatsiooni tõlgenduste rohkust eri distsipliinides ja kontekstides. Eri teadusvaldkonnad kasutavad seda mõistet omamoodi – räägitakse füüsilisest, bioloogilisest ja sotsiaalsest informatsioonist.

      Hea ülevaate eespool nimetatud informatsioonikäsitlustest annavad David Bawden ja Lyn Robinson (2013), John S. Brown ja Paul Duguid (2000), Luciano Floridi (2010), James Gleich (2011), Paul Davies ja Niels Henrik Gregersen (2010), Vlatko Vedral (2010) ning Hans Christian von Baeyer (2004).

      Vaatamata informatsiooni mõiste defineerimise raskustele, on informatsiooniteooriad ja – kontseptsioonid oluline uurimisvaldkond nii infoteadustes, filosoofias kui ka kommunikatsiooniteadustes. Seega võivad samad faktid olla kas andmed või informatsioon, olenevalt isikust, kes neid tõlgendab, ja kontekstist, milles nad asetsevad. Eesti keeles kasutatakse informatsiooni sünonüümina ka „teavet“. Ameerika infoteadlane Donald O. Case (2012) annab oma monograafias põhjaliku ülevaate informatsiooni definitsiooni otsingutest ja kujunemisest.

      Enamik inimesi tunnetab intuitiivselt, et teadmised on laiem, sügavam ja rikkam mõiste kui andmed või informatsioon. Teadmise, teadmiste ja teadmuse probleemidega on filosoofid tegelenud sajandeid ning nendel mõistetel on samuti palju defineerimisviise. Inglise keeles kasutatakse nende tähistamiseks sõna knowledge ja tihtipeale on raske eristada, kas räägitakse teadmisest, teadmistest või teadmusest – tähendus sõltub konkreetsest kontekstist. Ka argielus kasutatakse neid sõnu väga palju ja mitmetähenduslikult, näiteks tähistamaks mingi olukorra või valdkonnaga tuttav olemist või millegi oskamist.

      Teadmise ja tunnetuse probleemide uurimisega tegeleb filosoofia valdkond, mida tuntakse epistemoloogia, tunnetusteooria СКАЧАТЬ