Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Toffler (1970) võrdles ühiskonna arengut kolme järjestikuse lainega:

      ● I laine tähistas agraarühiskonna sündi: valitsev tootmisharu oli põllumajandus, millega tegeles enamik inimesi;

      ● II laine tähistas industriaalühiskonna sündi: töökoht eraldus elukohast, tööülesanded hakkasid spetsialiseeruma ja valdav osa inimesi oli seotud ekstensiivse tööstusliku tootmisega;

      ● III laine iseloomustas tänapäeva maailmas toimuvaid protsesse ja tähistas infoühiskonna sündi.

      Kui II laine puhul eraldusid töö- ja elukoht, siis III laine pakub hoopis vastupidist võimalust. Infoühiskonnas on olulisim informatsiooni tootmine, mis on muutnud märgatavalt nii ühiskonna ülesehitust kui ka selle liikmete elukorraldust. See on ühiskond, kus toorme nappus ning teaduse ja tehnika ülikiire areng nõuavad ressursse säästvat tootmist ja esiplaanile tõuseb informatsioon.

      1990. aastatel on infoühiskonna mõiste saanud endale võistlejaid: pakutud on selliseid ühiskondlikke muutusi kajastavad mõisteid nagu meediaühiskond, võrguühiskond, õpiühiskond, know-how-ühiskond, ökointelligentne ühiskond ja interaktiivne ühiskond. Lisaks loetletutele on kasutatud ka sotsioloogilise rõhuasetusega mõisteid, nagu postmodernistlik ühiskond, ja teatud keskseid arengujooni rõhutavaid mõisteid, nagu tehnokapitalism ja ebakindluse kapitalism. Kõik eelnimetatud peegeldavad globaalset ja kiiret muutuste protsessi. Poliitikute ja valitsusjuhtide tähelepanu keskmesse on nihkunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mille abil loodetakse saavutada riigi majanduskasvu, parandada organisatsioonide konkurentsivõimet, intensiivistada valitsus- ja teenindusvaldkondade arendamist ning tõsta rahva elatustaset.

      On selge, et informatsioonil ja teadmistel peab olema otsustav tähtsus ühiskonna arengus, kui ühiskonnavorm saab selle järgi nime. Infoühiskonna käsitlused, ükskõik millist nime need ka kannavad, võib briti teadlase Frank Websteri (2006) arvates kõige üldisemalt jaotada kahte suurde rühma. Ühes rühmas on teoreetikud, kes väidavad, et eelmisest ühiskonnast on välja kasvanud uus ühiskonnatüüp. Need teoreetikud tavatsevad uut ühiskonda iseloomustada järgmiselt:

      ● postindustrialism (post-industrialism) (nt Daniel Bell ja tema järgijad),

      ● postmodernism (postmodernism) (nt Jean Baudrillard, Mark Poster, Paul Virilio),

      ● paindlik spetsialiseerumine (flexible specialization) (nt Michael Piore, Charles Sabel, Larry Hirschhorn),

      ● informatsiooniline arenguviis (informational mode of development) (nt Manuel Castells).

      Teise rühma kuuluvad teoreetikud, kes rõhutavad jätkuvat arengut ning kasutavad uuest ühiskonnaperioodist rääkides järgmisi termineid ja teooriaid:

      ● neomarksism (neo-Marxism) (nt Herbert Schiller),

      ● regulatsiooniteooria (regulation theory) (nt Michel Aglietta, Alain Lipietz),

      ● paindlik akumulatsioon (flexible accumulation) (nt David Harvey),

      ● refleksiivne moderniseerimine (reflexive modernization) (nt Anthony Giddens),

      ● avalik sfäär (public sphere) (nt Jürgen Habermas, Nicholas Garnham).

      Infoühiskonna problemaatikaga on tegelenud ka infoteadlased (nt Gernot Wersig, John Feather ja Jason Farradane).

      Mõni uurija on paigutanud industriaal- ja infoühiskonna vahele veel nn teenindusühiskonna, teised samastanud postindustriaalset ühiskonda infoühiskonnaga. Postindustriaalse ühiskonna käsitlus on pälvinud teravat kriitikat, sest leitakse, et see ei ava uue ühiskonnatüübi põhijooni. Infoühiskonna kontseptsiooni on siiski respekteeritud kui üht terviklikumat tulevikukäsitlust.

      Infoühiskonnast on paljude autorite arvates räägitud siiski kahjuks liiga üldsõnaliselt ja deklaratiivselt, sealjuures täpsustamata, millal saab ühiskonda defineerida kui infoühiskonda. Infoühiskonna mõistele on antud palju määratlusi. Webster (2006) on eristanud infoühiskonna defineerimisel viit peamist vaatenurka: tehnoloogilist, majanduslikku, kutse- või tööhõivealast, ruumilist ja kultuurilist.

      Tehnoloogiline vaatenurk. Kõige populaarsemaks viisiks on defineerida infoühiskonda tehnoloogiast lähtuvalt. Tehnoloogiline vaatenurk rõhutab 1970. aastate lõpul domineerivaks muutunud tehnoloogilist innovatsiooni. Vajadus informatsiooni töötlemise, säilitamise ja edastamise järele on viinud infotehnoloogia kasutamiseni igas eluvaldkonnas. Infotehnoloogia on odavnenud ja muutunud meie igapäevaelu hädavajalikuks koostisosaks. Uus tehnoloogia on kõige silmanähtavam indikaator, mis eristab uut ajajärku eelnenust ning on tehnoloogilise suuna analüütikute arvates kõige selgem signaal infoühiskonna saabumisest. Põhjalikud tehnoloogilised muutused ja nende ulatuslik mõju kõikidele eluvaldkondadele on loonud aluse nimetada kogu ühiskonda infoühiskonnaks. Arvatakse, et tehnoloogilise innovatsiooni hulk peab viima sotsiaalse maailma muutumiseni ning see tähistab üleminekut uude ajajärku.

      Webster (2006) on kriitiline tehnoloogilise aspekti ületähtsustamise osas ja leiab mitu küsitavust, mis teevad sellise vaatenurga lihtsustatuks. Esimene probleem on seotud mõõtmisega ja vastuste leidmisega järgmistele küsimustele: Kui palju info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat on ühiskonnas vaja, et saavutada infoühiskonna staatus? Millal ühiskond lakkab olemast industriaalühiskond ja sellest saab infoühiskond? Nendele küsimustele vastuseid otsides tekivad probleemid. Webster leiab, et tehnoloogilise aspekti ületähtsustamine ignoreerib ühiskonna teisi aspekte – sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist arengut. Ta seab kahtluse alla ka võimaluse defineerida mittesotsiaalse fenomeni – tehnoloogia – kaudu sotsiaalset maailma.

      Majanduslik vaatenurk. Majanduslik lähenemisviis infoühiskonnale seostab majanduskasvu infotegevusega ning infotööstuse ja infomajandusega. Selle vaatenurga kohaselt on tegemist infoühiskonnaga juhul, kui suurem osa majandusest on seotud infotööstusega ja mitte põllumajandusliku või tööstusliku tootmisega. Seda aspekti on rõhutanud ja arendanud Fritz Machlup ja Marc Porat.

      Porat’ (1978) arvates on infoühiskonda jõutud siis, kui peamised majandustegevused on seotud infokaupade ja – teenustega ning teisesed infoga. Machlup (1979) jaotab infotööstuse viide alagruppi:

      ● haridus (nt koolid, raamatukogud),

      ● meedia (nt raadio, televisioon),

      ● infotehnikatööstus (nt arvuti riistvara, muusikainstrumendid),

      ● infoteenused (nt õigus-, kindlustus-, meditsiiniteenused),

      ● teised infotegevused (nt uurimis- ja arendustöö).

      Igale alagrupile tuleb Machlupi arvates leida statistiline väärtus ning seejärel on võimalik hinnata infotööstuse osatähtsust rahvuslikus koguproduktis.

      Webster (2006) rõhutab, et tihtipeale on keeruline eristada infoga tegelemist mitteinfoga tegelemisest ning seetõttu jõuda õiglase ja täpse infotööstuse osa määratlemiseni rahvamajanduse kogutoodangus. Sellegipoolest on paljudes riikides välja töötatud infoühiskonna strateegilised arengukavad ja rõhutatakse, et infosfääris töötajate osakaal kasvab pidevalt. Infosfääri töötajaid on püütud näiteks jagada nelja rühma: info tootjad (teadlased); info käsitlejad (kontori-, firmade jt administratiivtöötajad); info jagajad (õpetajad, lektorid) ja infotehnikatöötajad (info automatiseeritud töötlemise ja kommunikatsioonisfääri töötajad).

      Infosektori СКАЧАТЬ