Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.4.1.

      Informatsiooni ühiskonnas mõjutavad neli peamist seadusvaldkonda. Esiteks intellektuaalomandi seaduslik kaitse, mis sisaldab õigusi seoses:

      ● kirjandus-, kunsti- ja teadusteostega,

      ● esitajate poolt teoste ettekannetega, fonogrammidega, raadio- ja televisioonisaadetega,

      ● leiutistega kõigis inimtegevuse valdkondades,

      ● teaduslike avastustega,

      ● tööstusdisainilahendustega,

      ● kaubamärkide, teenindusmärkide ja kaubanduslike nimedega,

      ● kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu,

      ● kõikide teiste õigustega, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti valdkonnas.

      Intellektuaalomandi õigused jagunevad kolme suurde valdkonda, millest kaks hõlmavad autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi ning kolmas tööstusomandi kaitset. Autoriõiguse seadus tagab originaalse intellektuaalse töö kaitse, mis takistab selle kopeerimist ja ebaratsionaalset kasutamist ilma autoriõiguse omaniku loata. Intellektuaalomandi õigused on reguleeritud riiklike seadustega, kuid järelevalve tagab Ülemaailmne Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (World Intellectual Property Organization, WIPO).

      Üleminek digitaalsele informatsioonile on esile kutsunud palju probleeme kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste kasutamisel, sest alati pole selge, mis on digitaalne „koopia“. Lahendust otsitakse küsimustele, mis on seotud trükiste massilise digiteerimise programmide ja niisuguste materjalide (eriti vanemate fotode) digiteerimisega, mille autoreid pole võimalik kindlaks määrata või nendega kontakti saada. Sellised materjalid tähistatakse märksõnaga orbteos (orphan work) ja nende õiguspärase kasutamise tagamiseks on välja töötatud reeglid (Directive 2012/28 EU; US Copyright Office. Orphan Works and Mass Digitization. June 2015). Raamatukogusõnastik defineerib orbteost kui teost (raamat, ajaleht vm kirjutisena avaldatud teos, film, fonogramm), mille autoriõiguse kaitse tähtaeg ei ole lõppenud, kuid mille õiguste omajat ei ole olnud võimalik tuvastada või leida. Orbteoste kasutamine on Eestis reguleeritud autoriõiguse seadusega.

      Teiseks valdkonnaks on intellektuaalne vabadus, millega on seotud infovabadus, andmekaitse, privaatsus, usalduse kuritarvitamine ja tsensuur. Tegemist on väga keeruka problemaatikaga, sest see, mis ühele võib olla privaatsuse kaitse, võib teisele olla väljendusvabaduse tsensuur.

      Kolmas valdkond on seotud problemaatikaga, mis mõjutab dokumendikogude õiguslikku (juriidilist) staatust. Näitena võib tuua säilituseksemplari (legal deposit), mis on valmistaja või sissetooja poolt raamatukogudele tasuta loovutatav trükise, auvise või digidokumendi eksemplar. Regulatsioon määratleb näiteks, millal raamatukogud ja digiarhiivid võivad teha konkreetsed materjalid avalikkusele kättesaadavaks. Eestis seni kehtinud sundeksemplari seadus on asendatud säilituseksemplari seadusega, mille Riigikogu võttis vastu 15. juunil 2016 ja mis kehtib alates 1. jaanuarist 2017. Säilituseksemplari seaduse peamine eesmärk on ajakohastada Eesti kultuurile oluliste väljaannete loovutamist, kogumist ja säilitamist. Seadus arvestab digiarengut ning hõlmab väljaandeid, sõltumata nende vormist ja levitamise viisist – alates 2017. aastast ilmunud trükiseid ja filme ei pea enam eraldi digiteerima, sest digitaalne algmaterjal loovutatakse koos valminud väljaandega.

      Neljas õiguste valdkond keskendub digitaalses võrgukeskkonnas lisandunud nn infokuritegudele, mida nimetatakse küberkuritegudeks (nt hacking, phishing ja cyberstalking).

      Lisaks seadustele on rida informatsiooniga seotud väärtusi ja eetilisi standardeid, millel on väga oluline mõju sellele, kuidas informatsiooni ühiskonnas kasutatakse. Eetikat defineeritakse seletavates sõnaraamatutes tavaliselt kui moraalisüsteemi või käitumisreegleid. Peamised valdkonnad, mis on seotud infoeetikaga, on tsensuur ja intellektuaalne vabadus, privaatsus, usaldusväärsus ja andmekaitse, infoomandiõigus, avaliku informatsiooni kaubanduslik kasutamine, universaalne juurdepääs informatsioonile, infovaesus ja digitaalne lõhe. Infoeetika juhendmaterjalide peamine fookus on sellel, kuidas isikutega tuleb käituda, kuidas dokumente tuleb menetleda või kuidas teenuseid tuleb pakkuda. Infoeetika ja teaberessursside õiguslikke aspekte käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.1.5.

      Seadusandlik ja eetiline tegevusraamistik on infoühiskonna peamised toetavad infrastruktuurid.

      Käegakatsutavad infoühiskonna infrastruktuurid on tehnoloogilised ja organisatsioonilised. Tehnoloogilised infrastruktuurid on seotud tark- ja riistvaraga. Riiklik poliitika, mis toetab kiireid andme- ja infovõrke, kindlustades, et kõikjal on juurdepääs infovõrkudele, ja tagades juurdepääsu infovõrkudele ja arvutitele koolides, rahvaraamatukogudes jm, toetab otseselt infoühiskonna arengut. Siia kuuluvad ka e-valitsus ja e-kaubandus. Infoühiskonna oluline organisatsiooniline tugi on raamatukogu, mis aitab kaasa infoühiskonna arendamisele ning info- ja digitaalse pädevuse suurendamisele.

      Raamatukogusõnastik defineerib infostrateegiat kui tegevuskava ühiskonna või organisatsiooni informatiseerimiseks.

      Infopoliitika ja – strateegia tagavad tegevusraamistiku infojuhtimiseks ning infoühiskonna strateegiliste eesmärkide elluviimiseks. Infostrateegia määratleb, kuidas informatsiooni kogutakse, töödeldakse, säilitatakse, edastatakse ja kasutatakse.

      Infostrateegia on tavaliselt dokumentide kogum, mis keskendub peamiselt organisatsiooni informatsioonilisele arhitektuurile. Erinevalt varasematest infosüsteemide ja infotehnoloogia strateegiatest, mida eelkõige mõjutas tehnoloogiline areng, on võetud süsteemide efektiivsemaks rakendamiseks üha rohkem omaks inimkeskne lähenemisviis ja keskendumine informatsioonile ehk infosisule. Uuteks põhielementideks on info ja selle kasutajate vastastoime.

      Kõige üldisemalt hõlmab infostrateegia nelja strateegiat:

      ● infojuhtimise strateegia,

      ● inimressursside strateegia,

      ● infoteenuste strateegia,

      ● infotehnoloogia strateegia.

      Infostrateegiat käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.4.1.

      Käesolev peatükk püüdis lühidalt kokku võtta olulisemad mõisted, mida õpiku järgnevates osades detailsemalt käsitletakse. Infoteaduse põhimõistete ja alldistsipliinide käsitluste paljusus näitab, et neid mõisteid ja valdkondi mõistetakse mitmeti ning eri arusaamade pooldajatel ja vastastel on oma seisukohtade tõestamiseks kaalukaid argumente. Sarnaste mõistete kohta on kasutusel eri termineid ning on mõistetav, et ka eestikeelses kirjanduses on terminite tõlkimisel kontekstist lähtuvaid erisusi. Infoteaduse kontekstis soovitame kasutada õpikus esitatud termineid.

      KASUTATUD KIRJANDUS

      Ackoff, R. L. 1989. From data to wisdom. – Journal of Applied Systems Analysis 16, 3–9.

      Agur, U. (toim.) 1980. Informaatika ABC. Tallinn: Valgus.

      Andresoo, J. 2013. Innovatsiooni juhtimine teadmusmahukas organisatsioonis Eesti Rahvusraamatukogu näitel. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, majandusteaduskond, ettevõttemajanduse instituut.

      Baeyer, СКАЧАТЬ