Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Robinson (2012) peavad infoühiskonna majanduslikku vaatenurka kõige objektiivsemaks. Kui suurem osa majandustegevusest ja ühiskonna heaolust põhineb infopõhistel toodetel, siis on ilmselt mõistlik nimetada ka ühiskonda infoühiskonnaks. Majandusliku infoühiskonna kontseptsiooni esindaja, itaalia päritolu Oxfordi Ülikooli professor Luciano Floridi (2010) on märkinud, et maailma seitsmes juhtivas tööstusriigis, G7-sse kuuluvates riikides toimib infoühiskond, sest rohkem kui 70 % nende riikide sisemajanduse kogutoodangust moodustavad mittemateriaalsed varad. Majanduslik vaatenurk lähtub Machlupi, Druckeri ja Porat’ uuringutest ja see on edasi arendatud nn kolmikheeliksiks (triple helix) – teadmistepõhise majanduse mudeliks, mis rõhutab riigi, ülikoolide ja ettevõtete sünergilist tegevust.

      Kutse- või tööhõivealane vaatenurk. Seda vaatenurka toetavad eelkõige sotsioloogid. Kutse- või tööhõivealasest aspektist lähtudes saabub infoühiskond siis, kui rahvastiku enamus on hõivatud infosfääris. Selle idee üks esimesi propageerijaid oli 1960. aastatel Ameerika sotsioloog Daniel Bell oma postindustriaalse ühiskonna käsitlusega. Neid ideid on 1990. aastatel edasi arendanud saksa sotsioloog Nico Stehr teadmusühiskonna käsitluses, uurides, millises ulatuses nn mitteinformatsioonilised ametid on teadmistepõhised.

      Paljud silmapaistvad uurijad, nagu Robert B. Reich, Peter F. Drucker ja Manuel Castells, rõhutavad, et majandust juhivad inimesed, kelle peamiseks oskuseks on infokäsitlus. Terminid, mida nende tähistamiseks kasutatakse, varieeruvad, näiteks „sümbolanalüütikud“ (symbolic analysts), „teadmuseksperdid“ (knowledge experts). Sellegipoolest leiab Webster (2006), et ka sellest aspektist lähtudes on infoühiskonda raske täpselt piiritleda. Peamiseks probleemiks on osutunud „infotöö“ ja „infopõhiste toodete“ defineerimisraskused.

      Ruumiline vaatenurk. Ruumilise käsitluse keskmes on infovõrgud, millel on tohutu mõju organisatsioonidele nii ajalises kui ka ruumilises tähenduses. Infovõrkude kesksest rollist lähtudes nimetas hispaania sotsioloog Manuel Castells 1990. aastatel kogu ühiskonda võrguühiskonnaks (network society). See tähtsustab informatsiooni ja infovõrke, mis muudavad meie arusaama ajast ja kaugusest, ning muudavad ka seda, kuidas me käitume ja sotsiaalse elu aspektidega vastasmõjus oleme. Sotsiaalmeedia areng on seda aspekti veelgi võimendanud. Kuigi ilmselt ei vaidlusta keegi infovõrkude olulist rolli tänapäeva ühiskonnas, seab Webster kahtluse alla ka selle aspekti. Ta esitab küsimuse, miks peaks infovõrkude keskne roll ühiskonnas defineerima meie ühiskonna infoühiskonnana. Millal võib võrgustike ulatus viidata infoühiskonnale? Kas kaks telefoniühenduses olevat inimest on võrgustik? Kui palju arvuteid peab olema ühendatud võrku, et rääkida infoühiskonnast?

      Kultuuriline vaatenurk. Kultuuriline aspekt on Websteri arvates kõige kergemini tajutav, kuid kõige raskemini mõõdetav. Kultuuriline lähenemisviis väidab, et meie igapäevaelus kasvab tohutult info hulk ja informatsioon omab järjest suuremat mõju. Ta toob näidetena televisiooni, raadio, ajakirjanduse, kirjanduse, meelahutustööstuse, olme jm. Info tähendus laieneb ja infohulk, st kõik see, mida me tõlgendame infona, suureneb. Info ja märkide küllus viib aga paraku tähenduse kahanemisele. Me elame meediaküllases ühiskonnas ja tänapäeva kultuur on ilmselgelt palju rohkem informatsioonist mõjutatud kui varasemad. Sellised muutused panevad kultuurilise vaatenurga pooldajaid uskuma, et oleme sisenenud infoühiskonda. Sellise seisukoha pooldajateks peab Webster Baudrillardi ja Posterit. Paraku on raske infoühiskonda ka kultuurilisest aspektist täpselt määratleda.

      Webster (2006) leiab, et kõik viis vaatenurka ei ole siiski piisavalt välja arendatud. Olenemata sellest, kas tegemist on tehnoloogilise, majandusliku, kutse- või tööhõivealase, ruumilise või kultuurilise vaatenurgaga, ei ole selge, mis infoühiskonna moodustab ja miks seda käsitleda infoühiskonnana. Webster leiab, et enamik definitsioone keskendub kvantitatiivsetele, mitte infoühiskonna kvalitatiivsetele tunnustele.

      Bawden ja Robinson (2012) lisavad eelkirjeldatud käsitlustele infoühiskonna poliitilise vaatenurga. Sellisel juhul on informatsioon ja IKT problemaatika poliitiliste debattide ja tegevuste objekt nii lokaalsel, riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ka siin kerkib üles küsimus, kui palju arutelusid ja diskussioone on vaja, et ühiskonda nimetada infoühiskonnaks.

      Kokkuvõtvalt võib märkida, et infoühiskonnana on määratletud ühiskonda, kus kasutatakse laialdaselt infovõrke ja infotehnoloogiat, luuakse rohkesti info- ja kommunikatsioonitooteid ja – teenuseid ning kus on mitmekülgne infosisutööstus. Sellist määratlust on kasutanud näiteks Euroopa Komisjon ning see rõhutab kolme põhikomponenti: infotehnoloogia, telekommunikatsioon ja sisutööstus. Infoühiskonna mõiste kasutamist on uurijad vaadelnud ka viies ideaaltüübis (vt tabel 1.3).

      Tabel 1.3. Infoühiskonna mõiste kasutamise ideaaltüübid

      Eelnevad kirjeldused näitavad, millistest aspektidest lähtuvalt on viimase paarikümne aasta jooksul püütud infoühiskonda defineerida. Vaatamata sellele, et Websteri (2006) arvates on väga raske mõõta nn infoajastu saabumist, on uurijad üritanud seda siiski teha. Mitu ühiskonnateadlast on leidnud, et üleminek infoühiskonnale asetub 1990. aastate algusesse. Infoühiskonna probleemidena on välja toodud infoküllus ja infoängistus, infoväsimus, infovaesus ja digitaalne lõhe.

      Kokkuvõtvalt võib öelda, et infoühiskond on kontseptsioon, millel puudub konsensuslik definitsioon, seda võib tõlgendada mitmel viisil ja selgitada erinevate teooriate või mõisteraamistike abil. Üldiselt on aktsepteeritud seda, et me elame infoühiskonnas ja informatsioon on selle ühiskonna oluliseks ressursiks. Infoühiskonna teooriaid võib liigitada eri aspektidest lähtuvalt, kuid infoühiskonda on võimalik kõige paremini mõista, kui vaadelda kõiki aspekte koos. Infoühiskonna käegakatsutavad aspektid (nt arvutid ja arvutivõrgud) on seotud infoühiskonna vähem kombatavate komponentidega (poliitika, seadused ja regulatsioonid, väärtused ja hoiakud).

      Tänapäeval on paralleelselt „infoühiskonnaga“ kasutusel ka termin „teadmistepõhine ühiskond“ (knowledge-based society).

      ³ Teadmistepõhine Eesti 2007.

      Teadmistepõhise ühiskonna kõrval räägitakse teadmistepõhisest majandusest, mida iseloomustab toodete ja teenuste suur lisandväärtus, mis saavutatakse pideva uuendustegevuse kaudu. Uuendustegevus ehk innovatsioon hõlmab nii uute teadussaavutuste kui ka juba olemasolevate teadmiste, oskuste ja tehnoloogiate uudsel moel kasutamist.

      Tegevusraamistiku infoühiskonna ja teadmistepõhise ühiskonna jaoks loovad:

      ● infopoliitika,

      ● seadused,

      ● eetika ja väärtused.

      Infopoliitika moodustab infojuhtimise olulise aspekti. Riiklikud ja teatud määral rahvusvahelised infopoliitikad määravad suures osas infoühiskonna vormi, sätestavad seadused ja regulatsioonid, mis tagavad infoühiskonna tegevusraamistiku. Valitsused ja riiklikud organisatsioonid kontrollivad intellektuaalomandi ja autoriõigusega, andmekaitse ja privaatsusega, infovabaduse ja tsensuuriga seonduvat eri regioonides. Valitsused ja riiklikud organisatsioonid võivad samuti rahastada füüsilise ja digitaalse informatsioonilise infrastruktuuri arengut, soodustada infopädevuse arendamist, toetada e-hankeid ja e-kaubandust, e-valitsuste arengut ning kindlustada kodanikele juurdepääsu informatsioonile ja teenustele. Infopoliitika iseloom erineb suuresti riigiti ja regiooniti.

      Raamatukogusõnastik СКАЧАТЬ